Mees, kes jälgis naisi. Michael Hjorth

Kuidas naine püüdis teda meelitada veel natukeseks enda juurde jääma, veel natukeseks ja siis veel natukeseks, kuni hommik märkamatult möödunud oli. Pilt naeratavast Myst sobis kokku romantiliste fotodega tema ees, kuid mitte kuidagi groteskselt väändunud, kinniseotud ja vägistatud naisega kõrvalruumis. Ometi oli see sama naine. Billy kujutas viivuks ette, et näoli suures verelombis lamav naine on My. Ta pööras pea ära ja sulges silmad. Niisugust hirmu ei olnud ta kunagi varem tundnud.

      Mitte iialgi.

      Ja ta ei tohtinud seda hirmu enam uuesti endale ligi lasta. Ta teadis seda. Ta ei tohtinud mitte iialgi endale vägivalda ega hirmu ligi lasta, ta ei tohtinud lasta end mürgitada. See hävitaks armastuse. Muudaks selle õõvaks ja lakkamatuks mureks. Vajadus oma eraelu tööst lahus hoida oli talle saanud päevselgeks, ilma selle distantsita kaotaks ta kõik. Ta võis naist emmata, teda tugevalt hoida, kuid mitte tundmusi segada. See muudaks nende suhte liiga pimedaks ja põhjatuks. Ta kallistaks naist kaua, kui koju jõuab. Väga kaua. Too küsiks, mispärast. Tal tuleks valetada. Paraku. Kuid ta ei tahtnud naisele tõtt välja näidata. Billy pöördus ümber, võttis kirjutuslaualt sülearvuti ja läks trepist alla Vanjat otsima.

      Pikk mees sisestas arvutisse käsu kõik fotod välja printida ja otsekohe hakkas kostma energiline surin. Sellal kui printer 10x15 kõrgläikega paberil fotosid väljutas, moodustas ta arvuti töölaual fotofailidele uue kausta, kopeeris need sinna sisse, avas salasõnaga kaitstud veebilehe, logis end administraatorina sisse ja laadis kausta üles. Veebilehel oli mittemidagiütlev aadress fygorh.se. See oli õigupoolest üksnes juhuslikult valitud tähtede kombinatsioon, mille ainus eesmärk on otsingumootoritele mitte liigset huvi pakkuda. Kui vastu ootusi satuks siiski lehele keegi, kellel sinna asja ei ole, näeks ta seal halvasti küljendatud teksti, värvikireval ja liikuval taustal vaevu loetavat kirja. Täiesti juhuslikult vahelduva fondi ja värvitooniga tekstid olid väljavõtted raamatutest, riiklikest uurimustest, dokumentidest ja teistelt veebilehtedelt segamini täieliku mõttetusega, nende vahel ei olnud taandridu ega isegi mitte tühikuid. Kõige selle sees siin-seal iseäralikud pildid ja joonistused, ilma mingi tähenduse ega tagamõtteta. Veebileht nägi välja nagu digitaalne versioon ühetoonilisest nonsensist, mida vahel võib märgata bussipeatuste seintel või elektrikilpidel ja mille looja ei ole suutnud langetada valikut olemasolevate võimaluste vahel, vaid proovinud kõike ühes ja samas kohas. Mitte keegi ei suuda kuigi kaua niisugusele veebilehele keskenduda. Ta oli teinud veebilehe külastuste statistika päringu. Neist seitsmekümne kolmest isikust, kes mingil seletamatul põhjusel veebilehele olid sattunud, suutis kõige vastupidavam seal püsida ühe minuti ja kakskümmend kuus sekundit. Täpselt seda oli talle vaja. Mitte kellelgi ei olnud püsivust klõpsida välja viiendale leheküljele ega panna seal tähele väikest punast nuppu keset lõiku, mis kirjeldas ehitismälestiste märgistamist Katrineholmi kommuunis. Nupule klõpsamine avas uue lehekülje, mis nõudis tunnussõna ja kasutajakoodi. Selle taga asuski nüüd kaust piltidega, mille ta äsja üles laadis. Kaustal oli mittemidagiütlev nimi: „3”.

      Printer oli töö lõpetanud. Mees võttis väljaprinditud fotod. Lehitses neid ja luges üle. Kõik kolmkümmend kuus olid olemas. Ta võttis suure paberiklambri ja kinnitas selle pildipaki ülemisse serva. Ta läks toa teise seina juurde, millele oli naelutatud puitkiudplaat, ja riputas piltidega paberiklambri naela külge plaadi parempoolses ülemises servas. Naela kohal oli musta tušiga joonistatud ringi kirjutatud arv 3. Ta heitis põgusa pilgu ülemistele piltidele, mis rippusid naeltel 1 ja 2. Naised. Oma magamistoas. Poolalasti. Nutmas. Surmani hirmunud. Vasakpoolne paberiklamber hoidis koos vaid kolmekümmend nelja pilti. Kaks ei tulnud välja. Enne akti. Ta oli sattunud õhinasse. Ei jälginud rituaali. Ta needis end selle eest. Tõotas pühalt ja pidulikult, et see ei kordu. Teises pakis ei olnud enam ühtki puudu. Nüüd tõstis ta uuesti kaamera ning tegi puitkiudplaadist ja selle jubedast sisust foto. Esimene faas oli lõpetatud. Mees asetas kaamera kirjutuslauale ning võttis ukse juurest põrandalt musta spordikoti.

      Ta väljus kööki.

      Mees asetas koti tühjale köögilauale, vedas tõmbluku lahti ning võttis sealt välja plastpakendi ja kartongitüki nailonsukkade ümbert, mida ta oli kasutanud. Philippe Matignon Noblesse 5 °Cammello, helepruun.

      Nagu tavaliselt.

      Nagu alati.

      Ta avas valamualuse kapi, viskas pakendi ära ja sulges kapi. Tuli koti juurde tagasi, leidis sellest plastkotis noa, võttis noa välja ja asetas köögivalamusse, avas siis uuesti valamualuse kapi ja viskas verise koti ära. Ta sulges kapiukse ja pööras kraani. Leige vesi voolas üle laia noatera. Hangunud veri ligunes metallilt lahti ja voolas kergelt vasakule keereldes kanalisatsioonist alla. Ta võttis käepidemest kinni ja pööras nuga. Kui verd rohkem ei irdunud, võttis ta harja ja nõudepesuvahendi, et nuga lõpuni pesta. Seejärel pühkis mees relva hoolikalt puhtaks, enne kui selle spordikotti tagasi asetas. Ta avas pliidi kõrval asuva sahtliterea ülevalt kolmanda sahtli ja võttis sealt rulli kolmeliitriseid külmutuskotte. Rebis lahti koti, pani rulli tagasi, lükkas sahtli kinni ja asetas kilekoti spordikotti noa kõrvale. Siis lahkus ta köögist.

      Billy käis majas ringi ja leidis Vanja lõpuks murult. Ta seisis seljaga terrassi ja suurte akende poole. Vanja ees laius korralikult niidetud muru, mis lõppes kahe õitsva peenraga. Billy ei tundnud taimi nimepidi ja arvas, et ka Vanjat ei ahvatle õiteilu.

      „Kuidas läheb?“

      Vanja võpatas. Ta ei kuulnud Billyt tulemas.

      „Ta ei jätnud visiitkaarti maha, kui sa seda silmas pidasid.“

      „Okei …“ Billy taganes pisut. Vanja taipas, et ta sõnad olid kõlanud liiga karmilt. Kolleegi küsimus ei olnud ehk isegi tööga seotud. Nad tundsid teineteist. Tundsid hästi. Billy teadis, kuidas Vanja seda tüüpi roimasid vihkas. Mitte vere ega seksuaalse vägivalla pärast. Ta oli näinud rohkem ja hullemat. Kuid see oli naine.

      Surnud.

      Kodus.

      Naisi ei tohiks oma kodus vägistada ega tappa. Neil on niigi igal pool ja alati raske. Neil oleks parem riideid vahetada, enne kui restoranist koju lähevad. Nad peaksid vältima jalakäijate tunneleid, parke ja üksildasi teid. Mitte käima ringi, iPodi kuularid kõrvas. Nende liikumisvabadust on ahendatud, nende võimalusi on piiratud. Nad peaksid vähemasti omas kodus rahu saama.

      Lõdvestuma.

      End turvaliselt tundma.

      „Ma leidsin sealt midagi,“ sõnas Vanja, pöördus ümber ja läks tagasi terrassi poole. Billy järgnes talle. Nad tõusid immutatud põrandale, möödusid neljast korvtoolist ja lauast, mille keskelt kasvas välja kokkupandud roheline päevavari – see meenutas Billyle pigem tänavakohvikut kui aiamööblit – ja jõudsid kahe puidust lamamistoolini, kus majaomanikud kujuteldavasti õhtupäikeses istuda võisid, kummalgi käes jook.

      „Seal.“ Vanja osutas akna vasakpoolsesse nurka. Billy vaatas. Ta nägi seespool akent suuremat osa alumisest korrusest. Ta silmas Torkelit parajasti Richard Granlundiga vestlemas ja tehnikuid ülejäänud maja läbi töötamas, ent vaevalt küll tahtis Vanja seda näidata.

      „Mis seal on?“ küsis ta.

      „Seal,“ kordas Vanja ja sirutas käe uuesti välja. Seekord täpsemalt ja nüüd nägi ka Billy. Põhimõtteliselt otse ta silmade ees. Jäljed klaasil, peaaegu neljakandiline mõne ruutsentimeetri suurune laik ja selle all väiksem laik. Mõlemalt küljelt piirasid neid kaks poolkuukujulist jälge. Vasakpoolne kergelt paremale kumer ja parempoolne vasakule, just nagu kaks sulgu teisi jälgi ümbritsemas. Billy taipas kohe, mis see oli. Keegi – usutavasti mõrvar – oli aknast sisse vaadanud, toetanud lauba ja nina vastu klaasi, sõrmed kõverdanud ning käte abil valgust külgedelt varjanud, temast oli jäänud naharasu klaasile.

      „Ta on pikk,“ nentis Billy ja kummardus ettepoole. „Minust pikem.“

      „Seda juhul, kui need jäljed jättis tema.“ Vanja noogutas jälgede poole klaasil. „See tähendab, et teda võidi nendest majadest näha.“ Ta osutas naabermajade poole lillepeenarde taga. „Keegi võis teda näha.“

      Billy ebales. Keset päist päeva, juulikuisel argipäeval. Ümberkaudsed eramud paistsid olevat puhkuste ajal