Mees, kes jälgis naisi. Michael Hjorth

hoidus pisut eemale.

      Ta ei tahtnud naist silmist kaotada.

      Ent naine ei tohtinud ka teda märgata.

      Tasakaalu oli raske leida, kuid see hakkas ajapikku selgeks saama.

      Kui punase liini metroorong kaksteist minutit hiljem Gärdeti jaamas peatus, ootas Sebastian viivu, enne kui helesinisest vagunist väljus. Siin tuli olla ettevaatlikum. Perroonil liikus vähem inimesi, enamik reisijatest oli eelmises jaamas väljunud. Sebastian oli sõitnud eespool asuvas vagunis, nii jäi naine rongist väljudes tema poole seljaga. Naine oli üpris tõtlikult liikvele asunud ja juba poolele teele eskalaatoriteni jõudnud, kui Sebastian ta üles leidis. Ka lapsevankriga naise sihtjaam oli ilmselt Gärdet ja Sebastian otsustas tema taha varjuda, juhuks kui jälitatav peaks millegipärast ümber pöörduma. Naine lükkas lapsevankrit pikaldases tempos eskalaatorite poole voogavate inimeste järel, nähtavasti lootis ta nõnda eespool trügimisest pääseda. Niimoodi lapsevankriga ema järel käies taipas Sebastian, kui sarnased nad on.

      Kaks inimest, kes pidid alati hoiduma teistest eemale.

      Naine.

      Surnud.

      Kodus.

      Tavajuhtudel ei olnud mingit põhjust keskkriminaalpolitseid ega Torkel Höglundi meeskonda appi kutsuda.

      Enamasti oli see perekonnariiu, hooldustüli, armukadedusdraama või vale seltskonnaga alkoholiohtra peoõhtu traagiline lõpp.

      Kõik politseitöötajad teadsid, et kui naine mõrvatakse oma kodus, tuleb kurjategijat harilikult otsida lähimate seast. Seepärast ei olnud see kuigi iseäralik, kui Stina Kaupin mängis mõttega, et helistab mõrtsukas, kui ta võttis kohe pärast kella poolt kaheksat õhtul vastu telefoninumbrile 112 saabunud kõne.

      „Hädaabi 112, mis juhtus?“

      „Minu naine on surnud.“

      Mehe muust jutust oli raske aru saada. Hääl kõlas kurvastusest ja šokist segaselt. Vaikusehetked olid nii pikad, et Stinale näis, nagu oleks ta toru ära pannud. Siis kuulis ta, kuidas mees püüdis hingamist kontrolli alla saada. Stina nägi vaeva, et temalt kuidagi aadress kätte saada. Mees liini teises otsas korrutas vaid, et ta naine on surnud ja verd on palju. Verd on kõik kohad täis. Kas nad saavad tulla? Palun? Stina kujutas vaimusilmas ette veriste kätega keskealist meest, kes pikkamisi, kuid kindlalt hakkab arusaamisele jõudma, mida ta teinud on. Viimaks ütles too siiski aadressi – see oli Tumbas. Stina palus helistajat – ja tõenäolist mõrtsukat – jääda sinna, kus ta on, ning majas mitte midagi puutuda. Ta saadab kohale politsei ja kiirabi. Naine lõpetas kõne ja edastas teate Södertörni politseile Huddinges, kust omakorda saadeti välja patrullauto.

      Erik Lindman ja Fabian Holst lõpetasid parasjagu politseiautos pisut hiliseks jäänud kiirõhtueinet, kui neile anti korraldus sõita aadressile Tolléni tee 19.

      Patrull oli kümne minuti pärast kohal. Politseinikud väljusid autost ja vaatasid maja poole. Kumbki neist ei tundnud iluaianduse vastu erilist huvi, kuid nad said aru, et siin on kulutatud omajagu aega ja raha, et luua kollase puitmaja ümber lausa täiuslikult lokkav rohelus.

      Kui nad olid poolele aiateele jõudnud, avanes välisuks. Mõlema politseiniku käsi liikus masinlikult kabuuri poole paremal puusal. Mees seisis uksel, särk lahti nööbitud, ja silmitses vormiriietuses politseinikke peaaegu et hajameelsel ilmel.

      „Kiirabi ei ole vaja.“

      Politseinikud vahetasid omavahel kiiresti pilke. Mees uksel oli silmanähtavalt šokis. Šokis inimesed tegutsevad omapäi. Etteaimamatult. Ebaloogiliselt. Mees näis küll olevat suhteliselt kurnatud ja rusutud, kuid nad ei kavatsenud riskida. Lindman kõndis edasi, sellal kui Holst aeglustas sammu ja hoidis kätt teenistusrelva lähedal.

      „Richard Granlund?“ küsis Lindman viimast sammu mehele lähemale astudes. Too oli oma pilgu suunanud kuhugi põiki tema taha.

      „Kiirabi ei ole vaja,“ kordas mees kõlatul häälel. „Naine, kellega ma rääkisin, ütles, et ta saadab kiirabi. Ei ole vaja. Ma unustasin seda öelda …“

      Lindman oli jõudnud mehe juurde. Ta puudutas kergelt tema käsivart. Puudutus sundis meest uksel võpatama ja tema poole pöörduma. Talle küsivalt otsa vaatama, just nagu näeks ta politseinikku esimest korda ja üllatuks, kuidas too talle nii lähedale sattuda võis.

      Kätel ja riietel ei olnud verd, pani Lindman tähele.

      „Richard Granlund?“

      Mees noogutas.

      „Ma tulin koju ja ta lamas seal …“

      „Kust te koju tulite?“

      „Mis?“

      „Kust te koju tulite? Kus te käisite?“ Ilmselgelt šokeeritud mehe küsitlemise hetk oli ehk halvasti valitud, kuid esimesel kohtumisel saadud infot võidi võimalikel hilisematel ülekuulamistel kogutud faktidega vastandada.

      „Saksamaal. Ma olin tööreisil. Minu lennuk jäi hiljaks. Või noh … algul jäeti reis jära, siis lükati edasi ja pärast jäin ma veel rohkem hiljaks, sest mu pagas …“

      Mees jäi vait. Teda näis olevat tabanud mingi mõte või arusaam. Ta vaatas Lindmanile otsa, silmis selgus, mida neis enne ei olnud.

      „Kas ma oleksin saanud ta päästa? Kui oleksin õigel ajal jõudnud, kas ta elaks siis?“

      Mis-siis-kui-mõtted olid surmajuhtumite puhul loomulikud, Lindman oli neid varem palju kordi kuulnud. Enamikul juhtumitest, millega ta kokku oli puutunud, olid inimesed hukkunud sellepärast, et nad olid valel ajal vales kohas. Nad ületasid tänava täpselt siis, kui tuli roolijoodik. Nad magasid haagissuvilas just sel ööl, kui gaasiballoon hakkas lekkima. Nad ületasid raudtee täpselt siis, kui lähenes rong. Kukkuvad elektrijuhtmed, narkouimas vägivaldsed mehed, valel teepoolel sõitvad autod. Juhused, kokkusattumused. Mahaunustatud võtmed võisid aega täpselt nii palju sekundeid edasi lükata, et valveta raudtee ülesõidukohast ei jõutud üle. Lennuki hilinemine võis kellegi naise piisavalt kauaks üksi jätta, et mõrtsukas jõuaks oma teo toime panna. Mis-siis-kui-mõtted.

      Surmajuhtumite puhul tavalised.

      Neile on võimatu vastata.

      „Kus te naine on, Richard?“ küsis Lindman hoopis rahulikult.

      Mees uksel näis küsimuse üle aru pidavat. Ta oli sunnitud mõtted kojureisist ja võimalikust süüst pooleli jätma, ta tõsteti äkitselt ümber siia ja praegusesse hetke. Sellesse õudusesse.

      Sellesse, mida ta ei suutnud takistada.

      Lõpuks sai ta aru.

      „Üleval.“ Richard osutas üles selja taha ja puhkes nutma. Lindman noogutas kolleegile, et too ülemisele korrusele tõuseks, sellal kui ta ise nutvat meest majja saatis. Ei tohi, ei või mitte iialgi olla kindel, kuid Lindman adus kõhklematut tunnet, et mees, kelle õlgade ümbert ta kinni võttis ja keda köögi poole talutas, ei olnud mõrtsukas.

      Trepi jalamil võttis Holst välja teenistusrelva ja hoidis seda alla suunatuna. Kui muserdatud mees, kelle ta ametivend oma hoolde võttis, ei ole mõrtsukas, võis esineda väike oht, et kuriteo toime pannud mees – või naine, ehkki see oli palju tavatum – viibib veel majas. Trepi kohal avanes väike ruum. Katuseaken. Kahekohaline diivan, teler ja Blu-ray. Seinte ääres raamaturiiulid raamatute ja filmidega. Neli ust. Kaks avatud, kaks suletud. Trepi lõpus nägi Holst magamistoast paistmas naise jalga. Voodist. See tähendab, et keskkriminaalpolitseid tuleb teavitada, mõtles ta kiirelt teise avatud uksega ruumi – kabinetti astudes. Tühi. Kaks suletud ust viisid tualetti ja garderoobi. Mõlemad ruumid olid tühjad. Holst pani relva käest ja lähenes magamistoale. Ta jäi ukseaval seisma.

      Juba mõni nädal tagasi tuli keskkriminaalpolitsei ringkiri. Neid tuleb teavitada, kui surmajuhtum vastab teatud kriteeriumidele.

      Kui ohver leitakse oma magamistoast.

      Kui ohver on kinni seotud.

      Kui ohvri kõri on läbi lõigatud.

      Torkeli mobiiltelefoni kutsesignaal katkestas ühislaulu