Mees, kes jälgis naisi. Michael Hjorth

p>

      Mees, kes jälgis naisi

      Mees, kes jälgis naisi

      Kui takso veidi enne kella poolt kaheksat õhtul Tolléni teele pööras, ei uskunud Richard Granlund, et ta päev enam palju hullemaks minna saab. Neli päeva Münchenis ja linna lähiümbruses. Müügireis. Sakslased töötasid juulikuus enam-vähem samamoodi kui tavaliselt. Kliendikohtumised hommikust õhtuni. Vabrikud, koosolekuruumid ja lõputu hulk tassitäisi kohvi. Ta oli väsinud, kuid rahul. Transpordi- ja tööstuskonveierid ei ole ehk just kuigi seksikas tegevusvaldkond. Tema töö äratas harva uudishimu, sellest ei kujunenud õhtueinetel ja koosviibimistel kunagi loomulikku vestlusteemat, kuid need läksid hästi kaubaks. Konveierid. Need läksid tõesti hästi kaubaks.

      Lennuk pidi Münchenist väljuma kell 9.05. Ta jõuab Stockholmi kakskümmend minutit kaheteistkümnel. Põikab korraks kontorist läbi. Lepib kokku edasise päevakava. Jõuab koju kella ühe paiku. Sööb Katharinaga lõunat ja seejärel veedavad nad pärastlõuna koos aias. Selline oli plaan.

      Kuid siis sai ta teada, et 9.05 Arlandasse väljuv lend on ära jäetud. Richard võttis koha sisse Lufthansa klienditeeninduse järjekorras ja ta registreeriti ümber kell 13.05 väljuvale lennule. Veel neli tundi Müncheni Franz Josef Straußi lennujaamas. See polnud kuigi lõbus. Pisut alistunud ohkega õngitses ta välja telefoni ja kirjutas Katharinale sõnumi. Naine pidi lõunastama ilma temata. Ent loodetavasti saavad nad siiski mõne tunni aias veeta. Milline on ilm? Ehk sobiks õhtu poole drink terrassil? Nüüd, kus tal aega tekkis, võib ta midagi koju viimiseks osta.

      Katharina vastas kohe. Kahju, et saabumine hilineb. Ta tunneb mehest puudust. Ilm on Stockholmis imetore, nii et drink oleks suurepärane. Üllata. Musi.

      Richard sisenes ühte neist poodidest, mis ikka veel ostjaid tax-free kaupadega ligi meelitasid, ehkki ta oli veendunud, et absoluutset enamikku reisijaist see enam ei huvita. Ta otsis üles valmissegatud jookide riiuli ja võttis sealt pudeli, mis oli talle telereklaamist tuttav. Mojito Classic.

      Teel Press-Stopi kauplusse kontrollis ta oma lendu väljapääsude kohal rippuval tablool. Värav 26. Ta arvestas, et sinnajõudmiseks kulub kümme minutit.

      Richard võttis tassi kohvi ja võileiva, istus ja lehitses einestades äsjaostetud Gardens Illustratedi numbrit. Aeg venis. Ta silmitses mõnd aega lennujaama kaupluste vaateaknaid, ostis veel ühe ajakirja, seekord tehnikažurnaali, vahetas kohvikut ja jõi pudeli mineraalvett. Pärast tualetiskäiku jõudis viimaks kätte aeg väravasse minna. Seal ootas teda ees järgmine üllatus. 13.05 väljuma pidanud lennuk hilines. Uus pardalemineku algusaeg oli kell 13.40. Arvestuslik väljumine kell 14.00. Richard võttis taas telefoni. Teatas Katharinale uuest hilinemisest ning väljendas oma nördimust lendamise üle üldse ja Lufthansa üle eriti. Ta leidis vaba tooli ja istus. Vastussõnumit ei tulnud.

      Richard helistas.

      Keegi ei vastanud.

      Küllap leidis Katharina kellegi, kellega koos linna lõunastama minna. Ta pistis telefoni tasku ja sulges silmad. Polnud mingit põhjust asjade seisu üle ärrituda, niikuinii ei saanud ta siin midagi muuta.

      Kell kolmveerand kaks soovis noor naine leti taga reisijatele tere tulemast pardale ja palus hilinemise pärast vabandust. Kui kõik olid salongis istekohad leidnud ja lennuki personal rutiinselt ette kandnud oma turvaesitluse, mida vaevalt küll keegi kuulas, võttis kapten sõna. Üks signaaltuli näitas riket. Tõenäoliselt oli signaaltuli ise rikkis, kuid nad ei saanud riskida. Tehnik oli juba teel, et seda kontrollida. Kapten palus vabandust ja lootis mõistvat suhtumist. Lennukis läks kiiresti palavaks. Richard tundis, kuidas tema soov mõistvalt suhtuda ja ikka veel suhteliselt hea tuju lahtusid, sedamööda kuidas särk seljal ja kaenalde all järjest märjemaks muutus. Siis ilmus kapten uuesti. Hea uudis. Rike oli kõrvaldatud. Mitte nii hea uudis. Nad ei mahtunud väljalennu etteantud ajavahemikku ära ja praegu paistis olukord olevat selline, et enne neid stardib üheksa lennukit. Ent niipea, kui jõuab kätte nende kord, alustavad nad lendu Stockholmi.

      Ta palus vabandust.

      Nad maandusid Arlandas kell 17.20.

      Kaks tundi ja kümme minutit pärast õiget aega.

      Või kuus tundi pärast õiget aega.

      Olenevalt sellest, kuidas asjasse suhtuda.

      Pagasi järele minnes helistas Richard veel kord koju. Vastust ei tulnud. Ta proovis Katharina mobiilinumbrit. Pärast viiendat kutsesignaali käivitus automaatvastaja. Küllap oli ta väljas aias ega kuulnud telefonihelinat. Richard jõudis suurde saali pagasikonveierite juurde. Monitor kolmanda konveieri kohal näitas, et kaheksa minuti pärast hakatakse välja andma lennuga LH2416 saabunud pagasit.

      Aega kulus kaksteist minutit.

      Ja kulus veel veerand tundi, enne kui Richard aru sai, et tema kohver ei jõudnud pärale.

      Uus ootamine uues järjekorras, et pagasikaotusest Lufthansa teenindusele teada anda. Ta esitas oma pagasikviitungi, teatas aadressi ja kirjeldas kohvri välimust nii hästi kui suutis, väljus siis ootesaali ja läks taksot otsima. Palavus lausa rabas Richardit, kui ta pendeluksest välja astus. Oli tõesti suvi. Tulemas oli tore õhtu. Ta tundis isegi head tuju veidi taastumas, kui mõtles rummidringile õhtupäikesega terrassil. Richard seisis taksofirmade Taxi Stockholm, Kurir ja 020 järjekorda. Kui takso Arlandastadi juures tee peale välja pööras, andis autojuht teada, et Stockholmi liikluses oli olnud lausa pöörane päev. Lausa pöörane. Samal ajal pidurdas ta hoo maha vähem kui 50kilomeetrini tunnis ja laskis magistraalteel E4 end näiliselt lõputusse lõuna poole viivasse liiklusvoogu imeda.

      Nii et kui takso lõpuks ometi Tolléni teele pööras, ei uskunud Richard Granlund, et ta päev enam palju hullemaks minna saab.

      Ta maksis kaardiga ning liikus läbi hästi hooldatud ja õitsva aia maja suunas. Ta tõstis portfelli ja kilekoti üle ukseläve.

      „Halloo!“

      Vastust ei tulnud. Richard võttis kingad jalast ja läks kööki. Ta heitis pilgu läbi akna välja, et näha, kas Katharina on seal, kuid õu oli tühi. Köök samuti. Ei mingit sedelit kohas, kus see pidanuks olema, kui ta oleks teate jätnud. Richard võttis oma telefoni ja uuris seda. Ei ühtki vastamata kõnet ega sõnumit. Majas oli lämbe. Päike paistis otse sisse. Katharina ei olnud markiise alla lasknud. Richard avas terrassiukse lukust ja lükkas selle pärani lahti. Seejärel tõusis ta trepist üles. Ta tahtis duši all käia ja riideid vahetada. Ta oli aluspüksteni välja räpaselt higine. Ta tõmbas lipsu eest ja asus trepil särki lahti nööpima, kuid magamistuppa jõudes jäi see tal pooleli. Katharina lamas voodis. See oli esimene, mida ta tähele pani. Sellele järgnes kolm kiiret arusaama.

      Ta lamas kõhuli.

      Ta oli kinni seotud.

      Ta oli surnud.

      Pidurdus pani metroorongi vappuma. Lapsevankriga ema Sebastian Bergmani ees haaras terastoest pisut tugevamini kinni ja vaatas närviliselt ringi. Naine oli olnud tugevalt pinges sellest ajast peale, kui ta Püha Eriku väljakul vagunisse sisenes, ja hoolimata sellest, et ta nuttev poeg juba paari jaama järel uinus, ei paistnud ta rahu saavat. Oli selgelt arusaadav, et naisele ei meeldinud nii paljude võõraste keskel trügida. Sebastian märkas mitut sellest kõnelevat tunnust. Silmanähtavad katsed oma kasinat privaattsooni alatasa tammudes puutumatuna hoida, et teistega mitte kokku põrgata. Pisut niiske ülahuul. Ärev pilk, mis ei peatunud mitte kusagil kauemaks. Sebastian üritas talle rahustavalt naeratada, kuid naine pööras vastuseks pea kähku ära ja jätkas ümbruse silmitsemist, valvsana ja pinevil. Sebastian vaatas samuti ületäitunud vagunis ringi. Rong oli vahetult enne Hötorgeti jaama tunnelis metalse kriginaga peatunud. Pärast mõneminutilist pimedas paigalseisakut liikus rong taas pikkamisi edasi ja roomas T-Centraleni suunas. Sebastianil ei olnud tavaks metroos sõita, eriti veel tipptunnil või turismihooajal. See oli liiga ebamugav ja liiga kaootiline. Ta ei suutnud kollektiivse inimkonnaga, selle helide ja lõhnadega surma ähvarduselgi harjuda. Ta käis tavaliselt jala või sõitis taksoga. Hoidus inimestest kaugemale. Seisis neist eemal. Nii oli see tavaliselt. Kuid mitte miski ei olnud enam nii nagu tavaliselt.

      Mitte miski.

      Sebastian nõjatus vaguni lõpus vastu ust ja piilus järgmisse vagunisse. Ta nägi naist läbi väikese akna. Blondid juuksed, nägu allapoole pööratud, päevalehte lugemas. Sebastian avastas end endamisi naeratamas, kui naist jälgis.

      Naine