Mees, kes polnud mõrtsukas. Michael Hjorth

poole, justkui ootaks ta kinnitust.

      „Ta ei näe välja selline, nagu ta magaks.“

      „Ei.“

      „Olen nii palju kordi teda magamas näinud. Iseäranis siis, kui ta oli väiksem. Ta küll ei liiguta. Ta silmad on kinni, aga …“

      Lena ei lõpetanud lauset. Ta sirutas hoopis käe välja ja puudutas Rogerit. Külm. Surnud. Ta jättis oma käe poja põsele puhkama.

      „Kaotasin oma poja, kui ta oli neliteist.“

      Lena hoidis kätt endiselt Rogeri põsel, kuid keeras pead veidi Hanseri poole.

      „Või nii?“

      „Jah …“

      Taas vaikus. Miks oli ta seda öelnud? Hanser ei olnud seda varem sarnases olukorras kellelegi öelnud. Selles kanderaami ääres seisvas naises oli midagi. Hanserile tundus, et naine ei luba endal leinata. Ta ei suuda seda. Võib-olla ei tahagi. Tema mõtles seda lohutusena. Abikäena, näitamaks, et Hanser mõistab, mida Lena läbi elab.

      „Kas tema mõrvati ka?“

      „Ei.“

      Hanser tundis end järsku rumalana. Nagu saaks selle kommentaari põhjal kannatusi võrrelda. Palun väga, mina olen samuti kellegi kaotanud. Kuid Lena ei paistnud enam sellele mõtlevat. Ta pööras end taas oma poja poole.

      Nii mitu aastat oli tema olnud ainuke põhjus uhkust tunda.

      Nii mitu aastat oligi tema Lena jaoks kõik olnud.

      Nüüd oli sellel lõpp.

      Kas see on sinu süü? asus hääl peas küsima. Lena tõmbas käe tagasi ja astus sammu tahapoole. Peavalu oli talumatu.

      „Ma tahan nüüd ära minna.“

      Hanser noogutas. Kui naised ukse poole kõndisid, tõstis kiilaspäine mees lina taas üles. Lena hakkas kotist sigaretti otsima.

      „On sul kedagi, kellele helistada? Sa ei peaks ehk üksi olema?“

      „Aga ma ju olen. Olen nüüd üksi.“

      Lena lahkus ruumist.

      Hanser lihtsalt seisis seal.

      Täpselt nii, nagu oleks ta seda ette näinud.

      Västeråsi politseijaoskonna konverentsiruum oli selles hoones moodsaim. Uus heledast kasepuidust mööbel oli vaid paar nädalat tagasi sinna toodud. Kaheksa tooli ümber ovaalse laua. Kolme seina kattev uus tapeet oli diskreetset ja rahustavat rohekat tooni, neljas sein oli jäetud tahvli ja ekraani jaoks. Ukse ääres nurgas oli laes paikneva projektoriga ühendatud uus tehnika. Ovaalse konverentsilaua keskel oli kontrollpult, millest sai juhtida kogu ruumi. Niipea kui Torkel selle ruumi hallile vaibale astus, otsustas ta, et just seal koguneb edaspidi kogu nende meeskond.

      Nüüd kogus ta paberid enda ette lakitud lauaplaadile kokku ja jõi Loka veepudeli tühjaks. Senise juurdlustöö ülevaade oli möödunud ootuspäraselt. Haraldsson oli pakkunud üllatusmomendi vaid kahel korral.

      Vanja tõstis paberitelt pilgu ning esitas küsimuse siis, kui nad juurdluse kronoloogiliselt kokku võtsid.

      „Mida te pühapäeval tegite?“

      „Uurimine sai siis hoo sisse, aga see ei viinud meid edasi.“

      See vastus tuli ruttu. Kätteõpitult ruttu. Valelikult ruttu. Torkel märkis selle üles, teades, et sama tegi ka Vanja. Torkel polnud kunagi kohanud sellist valedetektorit, nagu seda oli Vanja. Naine vaatas pikalt Haraldssonile otsa ja pööras siis taas pilgu paberitesse. Haraldsson hingas välja. Loomulikult olid nad üks meeskond, aga kolleegid ei tohtinud algul tehtud vigadest teada saada. Nüüd pidid nad pilgu tulevikku suunama. Sellepärast oligi Haraldsson närviline – ja pisut murelik –, kui Vanja veel kord pastakaga viibutas. Billyt ajas see muigama – isegi tema teadis, et Vanja kõrv oli kinni püüdnud valeliku hääletooni. Vanja ei kavatsenud seda igatahes niisama jätta. Ta ei teinud seda kunagi. Billy nõjatus oma mugaval toolil tahapoole ja pani käed risti. Siin võib veel nalja saada.

      „Kui sa ütlesid „algas“,“ jätkas Vanja teravalt, „siis mida te täpsemalt tegite? Ma pole leidnud ainsatki ülekuulamisprotokolli, ei ema ega kellegi teisega, ainsatki ülevaadet ümberkaudsete inimeste ülekuulamisest, ainsatki sündmuste ajagraafikut, mis oleks alanud reedega.“ Vanja vaatas Haraldssonile silma. „Nii et mida te täpsemalt tegite?“

      Haraldsson niheles. Kurat, et mina pean siin seisma ja teiste vigade eest vastutama. Ta köhatas kurgu puhtaks.

      „Olin sel nädalavahetusel vaba ja juurdlus algas esmaspäeval.“

      „Mis siis pühapäeval toimus?“ Haraldsson vaatas ruumis viibivate meeste poole, justkui neilt tuge otsides, kuid mõlemad mehed vaatasid talle tungivalt otsa. Haraldsson köhatas uuesti.

      „Minule teadaolevalt sõitsid politseiametnikud ema juurde.“

      „Ja tegid mida?“

      „Kogusid andmeid poisi kadumise kohta.“

      „Missuguseid andmeid? Kus need on?“

      Vanja ei pööranud Haraldssonilt pilku. Too mõistis, et ei pääse muudmoodi, kui peab toimunu teatavaks tegema. Ja siis ta rääkiski. Tõde. Kui ta oli lõpetanud, valitses ruumis teistsugune vaikus, mis tekib siis, kui üritatakse seedida midagi, mis on ebapädevuse ehe näide. Viimaks võttis sõna Billy.

      „Nii et pühapäeval esitati sama kadumise kohta lihtsalt veel üks avaldus?“

      „Jah, põhimõtteliselt küll.“

      „Olgu. Poiss kaob reede õhtul kell kümme. Millal te tegelikult otsinguid alustasite?“

      „Esmaspäeval. Pärastlõunal. Kui avaldus mulle edasi anti. Tegelikult ei otsinud me isegi siis, lihtsalt kuulasime üle tüdruksõbra, kooli, tunnistajad …“

      Ruumis jäi taas vaikseks. Kogemus kinnitas, et poiss oli tõenäoliselt sel ajal juba surnud. Aga mis siis, kui ei olnud, kui teda hoiti kuskil vangis. Kolm ööpäeva. Jumal küll! Torkel kummardus ettepoole ja vaatas uudishimulikult Haraldssonile otsa.

      „Miks sa seda siis ei öelnud, kui küsisime, mis pühapäeval juhtus?“

      „Eksimusi pole kunagi meeldiv tunnistada.“

      „Aga see polnud ju sinu eksimus. Sina võtsid juurdluse üle alles esmaspäeval. Ainus eksimus on see, et sa sellest meile varem ei rääkinud. Oleme meeskond, me ei saa endale tõe varjamist lubada.“

      Haraldsson noogutas. Ta tundis end ootamatult nagu seitsmeaastane, kes on pahanduste tõttu direktori jutule sattunud.

      Ülejäänud koosoleku rääkis ta kõigest (välja arvatud lõunasest kähkukast Jennyga ja teeseldud visiidist haiglasse), kuni kell oli viimaks juba üheksa õhtul.

      Torkel tänas teda, Billy sirutas end haigutades ning Vanjagi oli hakanud asju kokku pakkima, kui saabus selle õhtu teine üllatus.

      „Üks asi veel.“ Haraldsson tegi hetkeks pausi. „Me ei ole leidnud poisi jakki ja käekella.“ Torkel, Vanja ja Billy ajasid end toolil sirgu. See oli küll huvitav. Haraldsson märkas, et Vanja hakkas kotist oma kausta otsima.

      „Ma ei lisanud seda raportisse, sest ei või kunagi teada, kes seda loeb. Ja andmed võivad lekkida.“

      Vanja noogutas endamisi. Tark tegu, just sellised detailid ei tohi kõmulehtedesse sattuda. Ülekuulamise ajal on see äärmiselt oluline. Võib-olla polegi Haraldsson nii lootusetu, ehkki kõik näis sellele viitavat.

      „Nii et teda rööviti?“ uuris Billy.

      „Ma ei usu seda. Tema rahakott peaaegu 300 krooniga oli alles. Ja mobiil püksitaskus.“

      Kõik ruumisviibijad tegid järelduse, et keegi – ilmselt mõrtsukas – oli ohvrilt teatud esemed ära võtnud. See juba tähendas midagi. See ning kadunud süda.

      „See oli Dieseli jakk,“ jätkas Haraldsson. „Selle pildid on minu kirjutuslaua sahtlis. Kell oli …“ Haraldsson vaatas