Mees, kes polnud mõrtsukas. Michael Hjorth

rääkides Torkeli poole.

      „Seni on juurdlust juhtinud Haraldsson.“

      „Jah, nägin materjalides tema nime.“

      Hanser võpatas. Kas Torkeli hääles oli kerge üleolev noot? Sel juhul ei reetnud ta nägu küll midagi.

      Kuhu see Haraldsson seekord jääb? Hanser valmistus just oma mobiili otsima, kui oli kuulda ukseluku klõpsatust ning Haraldsson ilmus longates ootesaali. Tal kulus omajagu aega, enne kui ta nende juurde jõudis ja saabunuid tervitas.

      „Mis su jalaga juhtus?“ Torkel viipas Haraldssoni parema jala poole.

      „Väänasin välja, kui seda tüüpi otsisime. Sellepärast mind polnudki, kui nad ta leidsid.“ Seda lausudes vaatas ta viivuks Hanserile otsa.

      Haraldsson teadis, et Hanser ei usu teda. Nüüd tuleb paar päeva lonkamist meeles pidada. Ega Hanser ju ometi sellepärast haiglasse pöörduks? Kui ta seda teeks, ei räägiks nad ju, kas ta käis seal või ei? Kas siin ei peaks kehtima mingisugune patsiendi konfidentsiaalsus? Tööandja ei tohi ju ometi töötaja kohta selliseid asju uurida? Või tohib? Ta peab seda ametiühingust küsima. Haraldsson oli nii oma mõtetesse süüvinud, et ta isegi ei kuulnud, mida tema ülemus rääkis. Alles nüüd märkas ta, et ülemus vaatab teda tõsisel ilmel.

      „Torkel võtab oma meeskonnaga juurdluse üle.“

      „Sinult?“ küsis Haraldsson ilmselgelt üllatunult. Midagi sellist ei osanud ta oodatagi. Kõik paistis kohe palju parem. Need on tõelised politseinikud täpselt nagu ta isegi. Loomulikult hindavad nad tema panust rohkem kui tema juristist ülemus.

      „Ei, mina vastutan endiselt kõige eest, kuid keskkriminaalpolitsei juhib nüüdsest juurdluse operatiivset osa.“

      „Koos minuga?“

      Hanser ohkas sisimas ja palus vaikselt jumalat, et Västeråsi mõni uus mõrvalaine ei tabaks. Neil poleks siis mingit võimalust.

      Vanja vaatas Billyle otsa. Torkel kuulas vestlust tuima näoga. Kohaliku politsei mahategemine või alandamine on küll kõige halvem viis koostöö alustamiseks. Torkel polnud kunagi sellises olukorras nii käitunud. On paremaid mooduseid panna inimesed endast maksimumi andma.

      „Ei, nemad hakkavad täielikult juurdluse eest vastutama. Sinult võetakse see ülesanne üle.“

      „Kuid me eeldame pigem õlg õla kõrval töötamist,“ segas Torkel vahele, vaadates tõsiselt Haraldssonile otsa. „Sul on selle juhtumi puhul ainulaadne arusaam, mis võib meie edasise edu suhtes otsustavaks saada.“

      Vanja silmitses imetlusega Torkelit. Tema oli juba Haraldssoni Lootusetuks Juhtumiks ristinud. Selliseks, kel lubatakse alguses paar sõna sekka öelda, kuid kes seejärel juurdlusest täielikult kõrvale jäetakse.

      „Nii et ma siis töötan koos teiega?“

      „Sa töötad meiega paralleelselt.“

      „Mis mõttes?“

      „Küll me seda veel vaatame. Võime alustada ka sellest, et informeerid meid seni juhtunust ja siis lähme sealt edasi.“ Torkel pani käe Haraldssoni õlale ja juhatas ta ukse poole.

      „Pärast näeme,“ lisas ta üle õla Hanserile. Billy läks diivanilt nende kotte võtma, aga Vanja jäi sinna. Ta oli enam kui kindel, et endine juurdluseülem oli koos Torkeliga astunud esimesed sammud lonkamata.

      Lena Eriksson istus väikses ooteruumis ja pistis suhu veel ühe Läkeroli. Ta oli näpanud selle karbi oma töö juurest. Eile. Need olid kassa kõrval riiulis. Eukalüpt. Mitte küll tema lemmik, aga talle oli see lihtsalt kõige lähemal näppu hakanud ja nii oligi ta selle enne poe sulgemist tasku pistnud.

      Eile.

      Kui ta oli veendunud, et tema poeg on elus. Siis, kui ta oli pimesi uskunud seda politseinikku, kelle jutu järgi oli Roger vabatahtlikult ära läinud. Võib-olla Stockholmi. Või kuhugi mujale. Lihtsalt üks teismeea seiklus.

      Eile.

      Mitte lihtsalt teistsugune päev, vaid sootuks teine maailm. Kui lootus polnud veel kustunud.

      Täna oli tema poeg igaveseks kadunud.

      Mõrvatud.

      Leitud metsajärvest.

      Ilma südameta.

      Pärast surmateadet ei olnud Lena terve päeva korterist väljas käinud. Ta pidi küll politseinikuga kohtuma, kuid ta oli helistanud ja selle edasi lükanud. Kaks korda. Ta ei olnud kohale läinud. Mõnda aega tundis ta hirmu, et ei suuda enam kunagi püsti tõusta. Siis ta oligi seal istunud. Oma tugitoolis. Elutoas, kus ta oli oma pojaga üha vähem aega koos veetnud. Ta üritas meenutada viimast korda, mil nad olid seal koos istunud.

      Filmi vaadanud.

      Söönud.

      Rääkinud.

      Elanud.

      Ta ei suutnud meenutada. Ilmselt sai kõik alguse siis, kui Roger hakkas seal hirmsas koolis käima. Ta oli nende snoobidest noorukite seltsis kõigest paari nädalaga muutunud. Viimased aastad elasid nad enam-vähem eraldi elu.

      Kõmulehtedest helistati pidevalt, aga ta ei tahtnud kellegagi rääkida. Mitte veel. Viimaks tõstis ta telefonitoru hargilt ja lülitas mobiili välja. Siis aga tulid nad tema juurde koju, hüüdsid teda kirjapilust ja jätsid esikuvaibale teateid. Aga ta ei teinud ust lahti. Ei tõusnud tugitoolist püsti.

      Ta tundis end kohutavalt halvasti. Ta oli pidevalt masinakohvi joonud. Kas ta oli pärast eilset midagi söönud? Ilmselt mitte. Aga ta oli joonud. Alkoholi. Tavaliselt ta seda ei teinud. Mitte nii suures koguses. Ta oli väga mõõdukas, kuigi seda ei uskunud keegi. Kodus blondeeritud juuksed, tumedad juuksejuured välja paistmas. Ülekaal. Kulunud küünelakk sõrmustega ehitud lihavatel sõrmedel. Augustatud keha. Tema lemmikud – pehmed dressipüksid ja suured T-särgid. Enamikul tekkis Lenat kohates kindel esmamulje. Suur osa eelarvamusi leidis igatahes kinnitust. Pidev rahapuudus. Kaheksandas klassis katkenud koolitee. Seitsmeteistkümneselt rasedaks jäämine.

      Üksikema.

      Madalapalgaline töö.

      Kuid alkoholi- või narkoprobleem. Ei iial.

      Aga täna ta jõi. Et vaigistada seda häält peas, mis tuletas end meelde pärast surmateate saamist ja mis muutus päeva jooksul üha kuuldavamaks. Vaikne hääl, mis keeldus kadumast.

      Lenal hakkas pea valutama. Ta vajas veidi värsket õhku. Ja sigaretti. Ta tõusis toolilt püsti, võttis põrandalt oma käekoti ja läks väljapääsu poole. Tema kulunud kontsad kajasid kivipõrandal mahajäetult. Umbes 45-aastane pükskostüümis naine kiirustas pöörduste vahelt läbi. Ta kõndis kindlal sammul tema poole.

      „Lena Eriksson? Kerstin Hanser Västeråsi politseist. Vabandust, et hilinesin.“

      Nad läksid vaikselt lifti. Kui nad keldrikorrusele jõudsid, tegi Hanser ukse lahti ja lasi Lena enda ees välja. Nad kõndisid koridoris edasi, kuni nägid valges kitlis prillidega kiilaspäist meest, kes juhatas nad väiksemasse ruumi. Seal seisis valgustatud kanderaam. Valge lina alt paistsid selgelt keha kontuurid. Hanser ja Lena astusid kanderaamile lähemale ja kiilaspäine mees läks rahulikult teisele poole raami. Mees vaatas otsa Hanserile, kes noogutas lühidalt. Kiilaspäine mees tõmbas lina ettevaatlikult alla ja paljastas Roger Erikssoni näo ja kaela. Hanser astus viisakalt tahapoole, kui Lena rahulikult kanderaami silmitses. Naise suust ei kostnud ei summutatud karjet ega sügavat hingamist. Ei mingit nuuksatust ega instinktiivset käe suu ette tõstmist. Mitte midagi.

      Hanser oli seda märganud juba siis, kui nad ooteruumis kohtusid. Lena silmad ei olnud nutust punased ega paistes. Ta ei olnud mingil moel räsitud. Ta näis pigem rahulik. Siiski oli Hanser tundnud liftis kurgutablettidega summutatud alkoholilõhna. See ilmselt hoidiski Lena emotsioone vaos. See, ja muidugi šokk.

      Lena seisis liikumatult ning silmitses oma poega. Mida oli ta oodanud? Tegelikult mitte midagi. Ta ei olnud julgenud mõelda, milline Roger võiks välja näha. Ette kujutada seda tunnet seal seistes. Mida oli vees lebamine pojaga teinud? Jah, ta oli natuke tursunud. Nagu