Mu kallis Liisi. Juhan Liiv

on iseenesest mõista. Ma ütlen veel kord: mina olen süita, sest ta ei ole mitte hooletuse ega halvakspidamise pärast hukka saanud. Aga ma usun ka kindlaste, et Sa mind rohkem tunned, kui sarnase kahklusele maad annaksid. Mis Sa Maarja basaarist25 räägid, selle kohta olen ma isigi palju kordasi järele mõelnud, miks see nõnda oli. Mina arvan, kui siin kellelgil süidi piaks olema, siis oleksid just Sina, väike kelm, selle auu osaline! Teatud päeval püidsin ma asjata üht pilku Sinu laugelt enesele omandada, aga – ei. Muidugi ei tohtinud Sa seltskonna pärast ennast unustada, aga juba esimene teretamine kirikuteel oli imeline külm – muidugi vaatasin ma Sind kõige teravamine just sel silmapilgul – aga Liisi oli nii ilmsüita ja rahuline, nagu ei oleks ta kurja undki näinud. Aga võib-olla ei tunnud ma ka isigi siis midagi. Minuga oli lugu nõnda. Kui ma õhtu enne näitemüiki senna jõudsin, siis olin ma rahutu ja õnneline kõik korraga, et nüid ennast nii Sinu lähedal teadsin olevat. Ma oleks otse senna lennanud, kui aeg mitte väga hiline ei oleks olnud. Rahutumalt ootasin ma teist päeva, luuletasin hommikul tuttava soneti,26 kus mul juba kahkluse toon abiks oli – ootasin tuttavat silmapilku ja see – imeline – oli nii külm! Ma ütlen, ka külm minu enese poolt. Näitemüigi ajal tormas mu sees kahklus ja armastus enam kui iialgi enne. Pärast, kui kodu läksime, ootasin, kas asi muutub – ei ühtegi! Nüid tahtsin mina aga ka kätte maksta ja – ei rääkinud tee peal ka enam sarnast sõnagi, mis midagi oleks meele tuletanud. Sain ma kodu, siis kahetsesin küll muidugi, aga mis siis enam teha! – Nagu näed, sündis see ainult tundmuste vahelduse kordadel, aga kas Sinul ka nõnda oli, ei tea ma mitte. Pärast leidsin ma K.27 poolt ühe Sinust ja minust väga tähtsaks peetud laulu, mis Sa temale olid kirjutanud ja tähtsad kohad ära joonetanud – minule oli see liig! Võib-olla mõtlesidki Sa sel korral, kui ma sügisel siit kaua ei kirjutanud, enam tema kui minu peale.

      See asi läks pikale.

      Sa ütled, et Sina pidada arvama, nagu ei tahakski ma heaste kirjutata, sest ikka vabandavat ma ajapuudusega. Ei, mu veike kelm, mis ta mulle nüid kõik süiks ei anna! Oleks ma lähidamal, siis tahaksin ma kõik need pahandused Sinu huuledelt ära musutata, nüid piavad aga need trotsivad huuled ja ilus veikene käekene, mis mulle sarnast surmasüidi ette kirjutab, nuhtlemata jäema. Tea aga ometi, et siit kirjutamine sugugi nii kerge ei ole kui sealt. Iga kiri tuleb kolmekordse hinna maksma, sest üks palgatud erakirjavedaja toob neid kodu ja viija postimees tahab jootraha, aga mina olen vaene nagu hall kass.

      Peale selle tunnistab ta ikka, tema kirjutus olla paljas kritseldus, keda mina lugeda ei võivat – ei, mis see tähendab? Silmad on mul ju teravad nagu kaarnal ja Sinu kirjutus ei ole sugugi kritseldus. Või ehk on selle üteluse sees ivakene neiulikku edevust varjul? Ei, siin piaksin ma oma käsikirja [käekirja] küll häbenema. Mina aga mõtlen: uhkustagu õrnem sugu – nõnda nüid ikka üteldakse – uhkustagu ja suurustagu nad pealegi, et nad nii imeilusaste ja peeneste kirjutata mõistavad – meile meestejänderikudele on see ükspuhas, missugune kellegi kiri on. Peaasi, kui ta aga loetav on. Minu oma ei ole ka sedagi mitte, aga see on veel parem, sagedaste arvatakse sellega just midagi maksvat, kui keegi kellegi käekirjast õieti aru ei saa. Kui minu nüidne kiri ka veel määritud on, siis on see küll juba liig, aga – paremat paberit mul praegu ei ole. Peaaegu ei usalda ma teda ära saata.

      Kes on aga see „kaugelt tulnud herra“, kes minu vennale midagi olla „kahetsusega“ rääkinud? Siin ei saanud ma Sinu mõttest „kahetsusega“ mitte aru, mis see tähendama piab. Sina näitad minule ikka midagi nagu varjavat – oh ütle julgeste kõik, mis Su süda sunnib, sest neid kirjasi ei näe peäle minu enam ühegi sureliku silm! Ka on see juba ütlemata õnneline tundmus, kui selle süda, kellest nii palju lugu peetakse, kõik teisele avaldab – isegi enese vead! Oh kui palju oleks mul Sinule rääkida – miks on see nõnda võimatu?

      Et Sa „Das Buch für Alle“ [Raamat kõigile] loed, on lõbus, see on ka üks parematest saksa jutulehtedest. Mina ei loe praegu midagi, sest et midagi ei ole. E. Kookil olivad mõned head raamatud, aga see läheb nüid ära Tallinnamaa venna28 juure.

      Ma käisin Tartus Hermanni juures kohta kuulmas. Ütles ehk siis vast mind tarvitata võivat, kui luba antakse ajalehte nädalas kolm korda ilmuda lasta. – Töö, mida kirjutusmaterjali vaesuse pärast halvaste tegin ja prooviks sisse andsin, sai halb, et Issand halasta! – Saab näha, mis saab.

      Sinu saadetud salmide sisu tunnistab ikka, et Sa imeliselt minust mõtled, nõnda on minul veel enam asja ütleda:

      Wenn Alles sinkt, des Lebens Träume fallen,

      Und alles stirbt, dann auch im matten Schein

      Gedenke mein, lass eine Thräne fallen.

      Ich bleibe treu, gedenke mein.

      [Kui kõik kaob, unelmad purunevad,

      Ja kõik sureb, siis ka tuhmis paistes

      Mind meeles pea, las pisar langeb.

      Jään truuks, mind meeles pea.]

      Sinu

      Johannes.

      9. KIRI

      Rupsis 3. Decemb. 86.

      Armas Liisi!

      Kui veel nõnda nimetata tohingi? Ei tea.Terve kaks hirmust pikka kuud olen Sind, mu kallim, oodata lasknud, ja mis Sa minust kõik selle pika aja sees ei ole mõelnud, ei või ma ära arvata. Nii palju kui märkan, hea see küll ei võinud mitte olla – oh kui ma seda teaksin, mis Sa kõik selle aja sees tegid ja mõtlesid. Et oma süid ehk vähegi vabandata, teen ma seda, mis enne vast keegi pole teinud – ma saadan selle kirja ühes, mida ma teinekord kirjutasin, aga siis mitte ära ei saanud saata.29 Põhjusi, mikspärast ma mitte varem saata ei võinud, jätan ütlemata – ma loodan kindlaste, et Sina mind nõnda palju tunned, et mind usud –.

      See, mis mina mitte nii ei oleks uskuda võinud, Sinuga kokku saada, näitab ilma ootamata täide minevat. Ülehomme (5.) lähen Tartu kaudu V[äike] – Maarjasse Jakobi juure „aplaagrisse“, nagu riiakad [Riidma küla elanikud (?)] seda nimetavad, siis saan ma Sind – oh mis õnnestav mõte – saan Sind vist tõeste näha? Rakveres küll mitte30 Usu mind, ka minule on see valus olnud, et ma kirjutata ei võinud, aga – kõik seda tahaksin ma Sulle enesele suusõnal ütelda, mis mul praegu ruumipuudus ära hakab keelma. Küll kirjutaksin selle poogna kõik täis, aga kirja liig välispidine paksus ei oleks aga Sulle vast meele järele ja leiaksid vast oma kaasõdede käest näkkimist.

      Ma palun väga, et nüid, kus ma sarnase koha peale saan, kust kirjasi kerge kätte saada ja ära saata, et nüid korraline kirjavaheldus võiks algada, ja ainult siis usun mina, et mu süid täitsa on andeks antud, kui mulle kohe Triiki31 tagasi kirjutad – jah, muidu arvaksin aga koguni –

      Juba lõpmata olen ma seda silmapilku oodanud, kuna ma Tallinnamaale (siinne sõna) võiksin tulla. Ma olen siin kodus just sellepärast põrgupiina kannatanud, et:

      Mein Herz ist in Hochland,

      Mein Herz ist nicht hier

      [Mu süda on mägedes, mägedes veel. – Tlk. Ralf Parve]32

      mul alati meeles on mõlkunud. – Nad mõlguvad vist kunni haua kaldale! Kui Sina mind mõistma oled õppinud, mind oled mõistnud ja veel mõista tahad, siis ütlen ma alles nüid selle julge sõna: ma armastan Sind kõige palavamalt, kuda seda iialgi mehe süda tunda on võinud, ma armastan tõeste – esimest korda! See on julge ütelus, on ka kirja sees kardetav ütelus, aga ta on tõsi. Mina oleks pidanud Sinu ja enese pärast seda tundmust surmama, aga ma ei võinud, ma ei [võinud] just sellepärast, et – imeline – et meie – lahkusime. Minu esimesest [eelmisest] kirjast leiad Sa kõik, mis muu asjadesse puutub! Asi

25

Liiv meenutab siin näitemüüki Väike Maarja kiriku juures 1886. a. oktoobris.

26

Tuttava soneti all mõtleb Liiv ilmselt 6. oktoobril Goldingule kirjutatud luuletust „Minu armsa sõbranale sündimise päevaks“ (vt. eelmine kiri). Seega jõudis Liiv Avispeale alles 5. oktoobril, vastupidi F. Tuglase väitele (Tuglas 1927:88), nagu oleks ta juba 1886. a. suvel pikemalt Väike Maarjas viibinud ja L. Goldinguga kokku saanud.

27

Mõeldud arvatavasti Kaarel Krimmi.

28

Mõeldud on Johannes Kooki.

29

Liiv saatis koos käesoleva sõnumikuga ka 5. novembri kirja (vt. 8. kiri ).

30

Talvel 1886/87 õppis L. Golding Rakveres käsitööd.

31

Triiki – s.o. Triigi valda Avispeale, kus Jakob Liiv oli 1886. aastast peale jälle õpetajaks.

32

R. Burnsi laulu „My heart’s in the Highlands“ esimese värsi tõlge F. Freiligrathilt.