Ava Lavenderi iseäralikud ja kaunid kannatused. Leslye Walton

maja eest kaevust vett, “kui sa tahad vanni minna või nägu pesta, keerad lihtsalt kraani lahti ja sealt see tuleb – mitte lihtsalt vesi, mes camarades, vaid soe vesi. Kujutate ette? Nagu tervitaks teid igal hommikul väike ime, otse teie enda vannis.” Ja seepeale naeris ta rõõmsalt, misjärel hakati kahtlustama, et vahest on Beauregard Roux pisut ebastabiilsem, kui niivõrd koguka inimese puhul tahaks mõelda.

      Trouville-sur-Meri naiste – ja ka meeste, sest polnud teist tegelast, kellest neile meeldinuks enam rääkida – meelehärmiks müüs Beauregard juba kuu aega hiljem frenoloogiakabineti maha. Ta soetas kuus kolmanda klassi piletit ookeanilaeva SS France esimesele reisile: üks pilet iga pereliikme kohta, välja arvatud loomulikult perekonda kuuluv kits. Ta õpetas lastele inglise keeles numbreid ühest kümneni ja rääkis neile kord innustunult, et Ameerikas on tänavad täiesti teistsugused, kui nood seni on näinud: neid ei kata muld nagu Trouville-sur-Meris, vaid pronksist munakivisillutis.

      “Kullast,” sekkus mu noor vanaema Emilienne. Kui Ameerika on tõepoolest nii muljetavaldav, nagu tema isa seda ette kujutas, pidanuksid sealsed tänavad ikka millestki etemast kui pronksist olema.

      “Rumal jutt,” noomis Beauregard teda hellalt. “Isegi ameeriklased ei hakka ometi tänavaid kullaga üle valama.”

      Nagu ma oma uurimistöö käigus teada sain, oli SS France Prantsuse laevaehituse pärl. Kaks korda suurem kui ükski teine Prantsuse tsiviilalus, ületas see kõiki varasemaid üleatlandilisi reise korraldava ettevõtte laevu nii kiiruse, luksuse, teeninduse kui ka toidu poolest. Oma esimesele reisile asus laev Le Havre’i toimekast sadamast, nelikümmend kaks kilomeetrit Trouville-sur-Merist.

      1912. aastal oli Le Havre paik, kus klassid eristusid väga selgelt. Idast ääristasid seda sellised külad nagu Montivilliers, Harfleur ja Gonfreville-l’Orcher ning Honfleurist eraldas seda Seine’i jõgi. Üheksateistkümnenda sajandi lõpus, kui Le Havre’iga liideti naaberkülad Sanvic ja Bléville, arenes vana all-linna kohale ülalinn ja kahte linnaosa ühendas keerukas kaheksakümne üheksast astmest ja köisraudteest koosnev süsteem. Kõrgema osa linnast hõivasid rikaste kaupmeeste ja laevaomanike nõlvakumõisad – kõik nad olid varanduse kokku ajanud tänu Le Havre’i laienevale sadamale üheksateistkümnenda sajandi alguses. Kesklinnas paiknesid raekoda, linnavalitsus, kohtumaja, Le Havre’i spordiklubi ja Türgi saunad. Seal olid muuseumid, kasiinod ja hulk kalleid luksushotelle. Just selline Le Havre sünnitas impressionistliku liikumise, just seal sai Claude Monet inspiratsiooni, et maalida oma kuulus “Impression, soleil levant”.

      Samas olid Le Havre’i äärelinnad ja vanad osad, kus elasid töölispered, ning räämas kvartalid sadama ümbruses, kus töötasid meremehed, doki- ja lihttöölised, unarusse jäetud. Seal oli tunda kurnava ja ebakindla töö, kehva kanalisatsiooni ja ebasanitaarsete elutingimuste mõju. Surnuaiad olid tulvil neid, kes olid koolnud 1832. aasta koolerapuhangu ajal. Seal leidis endale ohvrid tuberkuloos. Seal olid boheemlased, punaste laternate piirkond ja naiseliku tseremooniameistriga kabaree, kus mees sai osta joogi ja pisut meelelahutust mütsi peast võtmata. Ja sellal kui rikkad linnaelanikud tõstsid ülalinnas klaasi veel paljude õndsate ja edukate aastate terviseks, kärvasid agulielanikud ebatervislike eluviiside, sita, lodevate kommete ja imikute kõrge suremuse mürgises ja haisvas rägastikus.

      Roux’ pere laste jaoks oli dokk, kus laev ankrus seisis, justkui huvitavate vaadete, lõhnade ja helide meloodia, ärevaks tegev segu eksootikast ja argitoimetustest: ookeaniõhk, kohviubade terav aroom, mis segunes kalavere hapu mekiga, hunnikute viisi eksootilisi vilju ja kotiriidesse suletud vatt ümbritsevatelt kaubalaevadelt, hulkuvad kassid ja koerad, keda sügelised ribisid kratsima sundisid, ning rasked kastid ja kohvrid, millele olid märgitud Ameerika aadressid.

      Uudiste reporterite summas seisis piltnik, kes jäädvustas laeva esimese reisi oma muljet avaldava lõõtskaameraga. Sellal kui esimese klassi reisijad erakajutitesse suundusid, ootas Roux’de perekond ülejäänud lihtrahvaga täide kontrolli. Beauregard tõstis Emilienne’i oma kõrgetele õlgadele. Selliselt õrrelt oli juubeldav publik nagu laiaääreliste õlgkübarate meri. Pariisi ajalehes Le Figaro trükitud foto kujutas uhket laeva just sel hetkel ja silmi kissitades võis lugeja eristada ühe tüdruku hägust kuju, kui too kõhedaks tegevalt rahvasumma kohal kõrgus.

      Astudes pardale vaid nädal pärast brittide uppumatu laeva Titanicu uskumatut uppumist, olid laeva SS France’i reisijad teravalt teadlikud nende all laiuvast külmast veest, kui nad kaugel dokil seisvale rahvale tõsisel ilmel hüvastijätuks lehvitasid. Ainult Beauregard Roux jooksis laeva teise otsa, et esimesena kõigi võimaluste maad, pronkstänavaid ja elamutesse ehitatud torusüsteeme tervitada.

      Roux’de kajut sisaldas kaht tillukest seina sisse ehitatud koikut ja kraanikaussi koikude vahel. Kui Beauregard liiga sügavalt sisse hingas, imes ta ära kogu ruumis oleva õhu. Mamanväitis, et laeva lakkamatu vibreerimine pani tal südame pekslema. Ent lastele tilluke kajut meeldis, isegi kui Beauregardi norskamise tõttu jäi neile mõnel ööl vähe hapnikku.

      SS France avas neile maailma, mida nad polnud ettegi kujutanud. Õhtuti varitsesid nad üksiku viiuli või mitme torupilli heli, mis kuulutasid tolle õhtu spontaanse peo algust laeva odavsektsioonis. Hiljem ootasid nad ärevalt vaikides end ise lõbustavate naabrite hääli. Lapsed veetsid tunde, kuulates läbi seinte kostvaid helisid ja summutades oma metsiku naeru karedatesse patjadesse. Päevad kulusid alumiste laevatekkide uurimiseks ja selleks, et üritada end nihverdada esimese klassi alasse, kuhu kolmanda klassi reisijatele oli sisenemine rangelt keelatud.

      Kui laevalt hakkas paistma Ameerika manner, tuli reisijate suust nii tugev ühine kergendusohe, et see muutis tuule suunda ja lisas reisile veel ühe päeva, kuid sest polnud midagi. Nad olid päral ja võisid igaveseks lämmatada hirmu, et Titanicu saatuslik lõpp kuulutas ette nende enda õnnetut saatust.

      Kui SS France Manhattani lääneosas dokile lähenes, heitis mu vanaema esimese pilgu Ameerika Ühendriikidele. Emilienne, kellel polnud aimugi, et la liberté éclairant le monde – Vabadussammas – oli sama palju prantslane kui ta ise, mõtles: Kui see on Ameerika, on see kahtlemata väga inetu.

      Roux’d kuulutati kiiresti täivabaks ja nad võisid alustada oma uut jõukat ja imelist elu – sellist, mida suudab pakkuda üksnes Ameerika. Selleks ajaks, kui Saksamaa Prantsusmaale sõja kuulutas, olid nad viimaks seadnud end sisse armetusse kahetoalisesse korterisse Manhatine’il. Emilienne ja Margaux magasid öösel ühes voodis, Beauregard ja Mamanteises, René köögilaua all ja tilluke Pierette kirjutuslaua sahtlis.

      Beauregard mõistis üsna varsti, et väga raske on end müüa vilunud frenoloogina, eriti kuna frenoloogia-vaimustus oli Ameerikas surnud koos viktoriaanliku ajastuga. Kuidas pidi üks tugevalt r-i põristava aktsendiga Prantsuse immigrant, kelle ainus oskus oli koljude lugemine, oma pere ära toitma? Isegi iiri närakatel on raske sadamas korralikku palka saada, kurtis mu vaarisa eikellelegi, ometi räägivad nad laitmatut inglise keelt. Vähemalt nii nad väidavad.

      Beauregardi naabritel polnud tema andest mingit tolku. Nemad teadsid oma troostitut tulevikku niigi ette. Selle asemel läks ta Yorkville’i ja Carnergie Hilli tänavatele, kus maamõisates ja uhketes linnahäärberites elas palju silmapaistvaid Saksa immigrante. Jooniserullid, metallsirklid ja portselankolju kaasas, kutsuti Beauregardi peagi nende villade salongidesse, et ta kompaks oma sõrmeotste ja pihkudega majaelanikest Frauen’ite und Fräulein’ide koljusid, mis tõestas taas, et Beauregard Roux’ saatus oli teenida naisi, olenemata riigist, kus ta parasjagu viibis.

      New York ei suutnud kogu oma tempoka hiilguse juures kuidagi muuta Beauregardi veendumust, et see on maailma kõige vaimustavam paik. Maman’arvates oli aga tema abikaasa armastatud Manhatine äärmiselt ebameeldiv. Nende elupaik oli väike ja kitsas, see haises tuntavalt kassikuse järele, ehkki Mamanpesi põrandaid ja seinu korduvalt seebikivilahusega. Tänavad olid täis tapamaju ja orjatehaseid ning need polnud sillutatud pronksiga, vaid ääristatud prügi ja hobusesõnniku kuhjadega, mis pahaaimamatut jalga ootasid. Inglise keel oli Maman’arvates järsk ja inetu ning ameeriklannad häbitud, marssides tänavatel valgetes kleitides ja õlavöödes ning nõudes naeruväärset valimisõigust. Maman’ jaoks polnud Ameerika mingi kõigi võimaluste maa. Pigem tundus see paigana, kuhu lapsed toodi surema.