Taluvuse karikas. Monika Rahuoja-Vidman

kirjeldas Eva teda vaimustusega:

      „Turske suur mees suurel võimsal mootorrattal, hõre hall patsijupp seljal väänlemas. Nii armas …“

      Eva nägi üsna armunud välja, kui ta seal laua taga, käsi põse all istus ja oma ootamatult leitud armastusest jutustas. „Tõesti, kui praegu tagasi mõelda ei tea, mis mul sel päeval äkki hakkas, aga kohe kui ärkasin, ausalt … Ma teadsin, et pean end muutma ja pean seda tegema kohe. Nagu oleks ette tundnud, et Jukket kohtan ja minema kolin. Naljakas. Teadvus ei teadnud veel midagi, aga süda juba aimas …“

      „Sa ei tea, mis sul järsku hakkas,“ mõtles Lissandra endamisi, „keskea kriis, vot see hakkas sul.“ Ta ei öelnud aga midagi ning sõrmede vahel kohvitassi keerutades kuulas Eva jutustust edasi.

      Too oli oma jutujärjega jõudnud juba naabrite juurde.

      „ … aga sellest ajast, kui mees kinni läks ja ta lapse sai … Ma ei tea, aga tundub, et täitsa teine inimene kohe. Varem oli ta alati selline lahke ja rõõmus. Isegi kui see Jaak veel siin elas, tema endine, isegi siis polnud ta niisugune. Kuigi too võis koju tulla pärast seda kui terve palk kasiinos maha mängitud … Oi, aga kus ma oma jutuga olingi? Ah jah, et Mikelina muutus. Ja kohe täielikult. Minu meelest isegi nagu väga imelikuks. Inimesed kõnnivad rahulikult, kui vaja kuhugi minna, aga tema … Taevas küll. Muudkui vaatas aga kogu aeg ringi, kui temaga koos juhtusime vahel kuhugi minema. Ja tead. Ükskord läheme mööda teed, mul oli veel Mona vaesekene kaasas ja kui siis Miki järsku hüppas kohe nagu üles ja pööras ringi ja vahtis igale poole nagu segane. Ei kuulnud, millest temaga räägitakse ega midagi. Hirmutas kohe looma ära.“

      „Oh, ei tea …“ ohkas Eva. „Ikka väga raskelt mõjus talle see Christose vangiminek.“

      „Christos?“ küsis Lissandra. „Selline mitte-eestilik nimi?“

      „Ei, ega ta polnudki eestlane. Kusagilt välismaareisilt ta selle imemehe kaasa taris. Ja see jäigi siia. No väga kaua ta siin ei elanud, läks kinni. Aga nüüd on ta oma aasta-paarijagu juba kodus olnud. No kodus, kodus … Täpselt samapalju kodus nagu ennegi. Vahel on kodus, vahel on ei tea kus. Mikelina teeb küll nägu, et mees töötab, käib komandeeringus … No muidugi …“

      „Aga miks ta siis kinni läks?“ uuris tüdruk. Elada kõrvuti mingisuguse kurjategijaga! See polnud nüüd küll kuigi ahvatlev. Ja et see Eva seda ka enne ei maininud … Kuid loomulikult! Kui tahad oma korterit müüa, siis on vahel parem naabrite koha pealt vait olla. Pagan küll. Mine tea mis kuradi varganägu see siin kõrval elab.

      „No ja mis sa ise arvad?“ küsis Eva vastu. „Mille pärast enamus tänapäeval kinni lähevad? Ikka narkootikumid, mis muud …“

      „Narkotsid? Ja sa ütlesid, et neil on laps … Oh issand …“

      Lissandra ehmus. Veel puudub, et siin igasugused jõlkuma hakkavad. Silme ette kerkis pilt sellest, kuidas terve trepikoda on täis uduste silmadega, vaevu jalul seisvaid räbalates inimvaresid. Näevad välja justkui zombid ja muudkui käivad sul kannul ise käsi sirutades – anna, anna …

      „No nii hirmus see õnneks pole. Vist. Kuigi tegelikult on narkotsivärk siiski alati hirmus.“ Kergitas Eva kulme. „Olgu müük või tarvitamine. Ma pole küll aru saanud, et kumbki neist ise tarvitaks. Vist rohkem müügiasi … Aga ega Mikelina ise tunnista seda. Ma olen küsinud … Ütleb, et tema ei tea midagi. Aga selle Christose lugu oli ajalehes, seepärast on see teada.“

      „Mis inimesed need küll on? Aga võibolla on see asi nüüdseks läbi? Narkootikumide asi, ma mõtlen,“ uuris Lissandra edasi.

      „Kes seda teab,“ kehitas Eva õlgu. „Ma loodan küll. Ma arvan, et kui keegi sellega üks kord juba vahele on jäänud, küll neil siis edaspidi silma peal hoitakse.“

      Murelikult oli Lissandra oma üürikorterisse tagasi läinud. Tuli hakata asju pakkima ja vaatama, kas ka temal on midagi, mida ära visata. Oodates, millal vanemad appi tulevad.

      Ta oli oma unistusest – päris oma korterist – ja selle võimalikust remondist ema ja isaga juba ammuilma rääkinud ja pidi nüüd mõneks nädalaks tagasi vanematekoju kolima. Isa oli lubanud ka remondiga aidata. Tal oli palju tuttavaid, kes sellega tegelesid.

      „No täitsa uskumatu … milline jama,“ ohkas neiu voodile istudes. Polnud mingit tuju asju läbi vaatama ja kokku panema hakata. Kes siis selliseid narkareid-naabreid omale tahab? Ja Eva ütles, et pole ei naabritest ega nende asjadest kunagi varem kellegagi rääkinud, olevat kartnud naabrimeest. Aga, ma arvan, et sa pead seda teadma, oli ta öelnud.

      Lissandra kõhkles ja närvitses enne kolimist, muuta ei saanud aga enam midagi. Kaup on kaup ja ostu tagastamise õigust tal polnud. Jäi üle vaid loota, et kui ta omaette hoiab ja oma asjadega tegeleb, siis naabrid end ise peale suruma ei hakka. Neil pole ju midagi ühist ja linnavärk, suurtes majades elavad inimesed ei tunnegi ju üksteist, käivad naabritest mööda kui võõrastest. Mida nad ka tegelikult on.

      Ja õnneks, ta ohkas rõõmsalt, meenus just, et maja välisuks käib ju kinni. Loodetavasti ei saa narkarid majja sissegi.

      II peatükk

      Mikelinat nägi Lissandra esimest korda siis, kui nad välisuksest koos sisse tulema juhtusid. Et see ongi Mikelina, sai ta aru, kui naine kõrvalkorteri ukselukku avama asus. Ka Lissi pistis võtme lukuauku.

      „Aa, uus naaber!“ ütles blond naine ja naeratas. „Tere ja tere tulemast meie tagasihoidlikku seltskonda!“

      „Tere-tere. Jah, see olen see väike mina, uus naaber,“ vastas Lissandra.

      „Väga tore,“ vastas blondiin. „Minu nimi on Mikelina.“

      „Lissandra.“

      „Kena. Ehk joome vahel koos kohvi, kui aega on?“ lausus Mikelina.

      „Miks mitte!“ vastas Lissandra ja vastu naeratanud, astus oma värskelt renoveeritud korterisse ning tõmbas ukse kinni.

      „Hm … naine on päris kaunitar ja ei näe sugugi mõne narkari moodi välja,“ konstateeris ta.

      Varsti nägi ta ka tema poega. Ühel õhtul oli Lissandra end just diivanile seadnud, et „Tantsud tähtedega“ vaadata, kui kuulis nõudlikku koputamist. Külla ei oodanud ta kedagi. Uudishimulikult läks ta avama ning leidis oma üllatuseks ukse tagant pisikese tedretähnilise poisikluti. Too pidi kindlasti kusagil lähedal elama, sest mitmel korral oli Lissandra teda maja ees mängimas näinud. Poiss näis samuti üllatunud:

      „Kus Cris on?“

      „Cris?“

      „Jah, minu sõber. Ta elab ju siin?“

      „Aa, sinu sõber … Ei, siin ta küll ei ela. Aga ehk kõrvalkorteris?“

      „Ahah,“ vastas tedretähniline ja läks Lissandrast rohkem välja tegemata kõrvalkorteri ukse taha ja koputas uuesti. Uks avanes otsekohe:

      „Kus sa niikaua olid?“ astus esikusse tumedapäine lokkis juustega pikka kasvu poisike.

      „Ah, ei kusagil,“ vastas tedretähniline tähtsalt. „Kas tuled või?“

      „Ema, ma lähen nüüd,“ hüüdis tumedapäine. Uks paugatas kinni ning poisid jooksid võidu trepist alla.

      Saladuslikku, vangis olnud ja seega ka ilmselt ohtlikku Christost polnud Lissandra veel nägema juhtunud. See-eest naabrinaist, Mikelinat, kohtas ta aeg-ajalt koridoris. Pikkade blondide juustega noor naine oli tema meelest väga kena. Kuid ta nägi alati nii kurb välja. Lissandra arvas teadvat, miks. Ta ei saanud aga aru, mis seda nägusat naist sellise kurjategija juures kinni hoiab. Miks ei viska ta teda välja või ei koli ise mujale? Küsima ta seda loomulikult ei läinud. Teretas kõrvalkorteri naabrit alati viisakalt vastu ning naeratas. Ühe maja inimesed. On lihtsam, kui kõik omavahel kenasti läbi saavad.

      Korra olid nad juba ka koos veini joonud. See polnudki nii väga ammu juhtunud, paar nädalat tagasi ehk …

      Oli olnud juba üsna hiline kellaaeg, kui Lissandra kuulis tasast koputust.

      „Kes