Litsid 2. Mart Sander

vastas Georg, noor peigmees.

      „Väga targasti tehtud, et jätate ühe päeva väljapuhkamiseks,” tunnustas proua Kukk.

      „Kas on ka ilus pruut?” küsis Vivian.

      „Mis ta nimi on?” uuris Linda.

      „Georg on õnnega koos,” vastas keegi poistest enne, kui peigmees jõudis suu avada. „Margot on ilus nukuke ja tema kaasavara on ka kadestamist väärt.”

      „Mitte, et Georgil nüüd väga kitsas käes oleks,” aimas proua Kukk eemal Vivianiga istuva noormehe hääles väikest kadedust.

      Georg muigas häbelikult, kuid siiski eneseteadlikult. Nägusus, jõukus ja hea partii abielus ei olnud tõesti asjad, mille pärast noor mees peaks vabandama.

      Tema kõrval istus teine lausa häbematult kena noormees, kes oli selle hetkeni sõnagi lausumata sigaretti tõmmanud, pilk ainiti teisel pool lauda istuval neiul.

      „Preili Ottman, kas pole,” küsis – või pigem nentis – ta teravalt, kui seltskond oli hetkeks vaikinud. Kõik silmad pöördusid noormehele ja tema vastas istuvale Alice’ile.

      „Jah, härra Hellat,” naeratas tüdruk ühtaegu nii tõsiselt kui ka pikantselt.

      „Teie… teie kaks olete tuttavad?” küsis Renate esimesena.

      „Oo jaa,” ei liikunud noormehe silmad tolligi. „Terve üle-eelmise aasta olime progümnaasiumis koos. Tüdrukute klassiga puutusime kokku hommikupalvuse ajal. Muul ajal pidime kõigest eemalt vaatama.”

      Monika jälgis nende omavahelist pilku vähemalt sama pingsalt kui proua Kukk.

      „Täna vist on võimalus ka lähemalt vaadata,” muheles ta.

      Proua Kukk köhatas.

      „Ah et lausa koolikaaslased.”

      „Lõpetasime jah koos,” pöördus Alice nüüd kogu seltskonna poole. „Hea on tuttavaid nägusid näha.” Ta tõusis ning sirutas noormehele käe, et too ta raadioaparaadist kõlama löönud aeglase laulu saatel tantsima viiks. Noormees viskas pooliku sigareti tuhatoosi ning mõne hetke pärast sulasid nad hämara ruumi varjudesse.

      Millegipärast ei tundunud proua Kukele, et Alice ja noormees teineteisele päris võõrad on. Nad rääkisid omavahel midagi, ja ehkki Alice aeg-ajalt pea kuklasse viskas ja naeris, oli noormehe nägu intensiivne ja uuriv, mitte flirtiv. Kahjuks ei püüdnud proua Kuke kõrv kinni ühtegi katket nende vestlusest.

      Midamööda vähenes „Kännu Kuke” erepunane sisu ning tagasihoidlikumate veinipudelite pisut kahvatum and, seda vallatumaks, kuid ka vaiksemaks muutus seltskond. Muusika mängis küll valjemini – tantsiti kord ühtede, kord teistega – ja kosta oli naerulõkerdusi, kuid moodustunud olid juba ka paarikesed, kes eelistasid omavahel vaikselt sosistada.

      Proua Kukk jättis noored mõneks ajaks omapäi, sest tal oli kerge peavalu ja ta tahtis segamatult kuulata Soome raadio õhtuseid uudiseid. Kui ta veidi hiljem salongi tagasi läks, oli seltskond juba laiali valgunud: toas olid Renate, Anastassia ja Monika, kes koristasid lauda ja rüüpasid veiniklaasidest viimaseid tilku.

      Proua Kukk astus Renate juurde, kuulatades ülakorruselt kostvaid samme ja muid reetlikke helisid.

      „Noormehi oli viis,” küsis ta mõtlikult. „Aga ainult neli tüdrukut on puudu?”

      „Jaa, vaat selline asi,” vastas Renate, „et Alice on sinises toas koos kahe noormehega.”

      „Kahega?” läksid proua Kuke silmad suureks.

      „No ta ise soovis seda,” seletas Renate kiirelt. „Tuleb välja, et tema koolivend ja peigmees olla väga head sõbrad – nii head, et jagavad kõike…”

      Proua Kuke selja tagant kostis turtsatav naer.

      „Paar aastat tagasi mul olid ka üks öö toredad „parimad sõbrad”,” mühatas Monika. „Kui voodisse kobisime, siis õige varsti oli neil aega ainult teineteise jaoks. Ma vahtisin silmad punnis pealt nagu padakonn.”

      „Kui külalistel on omavahel lõbusam kui sinuga, siis süüdista iseennast!” manitses Renate poolihääli. „Või veel parem, täna taevast – sa said oma palga jumalamuidu kätte!”

      Rahustavalt pöördus ta kiirelt proua Kuke poole.

      „Väga sümpaatsed noormehed, lisaks see üks tunneb Alice’i. Ma olen täitsa kindel, et kõik on korras. Alice ise tegi ettepaneku, et läheks täna mõlemaga sinisesse,” kordas ta rõhutades.

      Kõik oli ju õige, kinnitas proua Kukk endale, üritades temas tärganud kummalisi ja häirivaid emainstinkte kuhugi alla suruda ja mõtteis eemale lükata. Alice töötas nüüd siin – tema ise oli sellega leppinud ja tüdruk oli seda tahtnud. Siin polnud enam ruumi mingiteks sisemisteks heitlusteks ega rumalateks naiselikeks fantaasiateks. See oli tema väike maailm, mida tema pidi liikumises hoidma, nii et kõik selle elanikud tunneksid ennast turvaliselt ja kaitstuna. Ta sai sellega hakkama palju paremini kui need, kes hoidsid ringluses maailma tema ümber.

      Noormehed magasid hommikul kaua; vähemalt tundus see nii proua Kukele, kes juba koidu ajal närviliselt kohvi keetis ja ülevalt kostvaid – või täpsemini mitte kostvaid – helisid kuulatas. Kui esimene kannutäis oli tühjaks joodud, keeras ta salongis raadio valjult mängima, andes seeläbi märku, et päev on juba kõrges.

      Nüüd hakkas ülevalt kostma liikumist. Keegi väljus voodist, keerati jooksma vannivesi, tõmmati loputuskasti. Esimesena jooksis alla Carola, et kohvivesi tulele panna. Proua Kuke nägemine ja juba valmis keedetud kohvi lõhn jahmatasid teda veidi.

      Mõne aja pärast hakkas ülevalt alla hiilima ka noormehi nagu märgi kassipoegi. Nad olid nüüd palju väiksemad kui eelmisel õhtul; terav hommikuvalgus tõi esile nende tedretähnid ja vistrikud kahvatul nahal.

      Carola oli endale saanud punapäise Willy, kelle jutust sai proua Kukk nüüd aru, et poiss käib alles Saksa Gümnaasiumi viimases klassis. Linda uus kallim Eduard nägi välja niisama nooruke, aga oli sõjaväeteenistuse juba läbinud, nagu ka Vivianiga alla tulnud John, kelle õige nimi ilmselt oli Juhan. Ainult Georg, tulevane peigmees, ning tema sõber Toomas olid koos Alice’iga ikka veel üleval.

      „Kas lähen ajan nad püsti?” küsis Renate.

      „Oh taeva pärast, ei!” tõrjus proua Kukk, kes oli küll just ise sama ideed vaaginud. „Las peigmees puhkab välja. Homsest algab truu abielupõli.”

      „Tuhvlialuse vangipõli,” norsatas Willy, kes lõhnas Carola odekolonni järele.

      „Georg vaevalt et nüüd sarved maha on jooksnud,” ütles John, kellest tuli kirbet viinalehka. „Ja ega Margot ka mingi kodukanake ole.”

      „Jah, ta võiks vabalt poole kohaga teil siin töötada,” tundis Eduard, et peab omagi hinnangu avaldama.

      „Ah et selline tüdruk,” kihistas Linda.

      „Eks kui oled haritud ja rikas, siis teed lõbu pärast kõike seda, mida teine teeb selle pärast, et ta on harimata ja vaene,” kõlas ukselt Monika öisest suitsetamisest kähe hääl.

      „Jah, kui riik pole vaesele muud lahendust pakkunud,” poetas Vivian.

      „Meie oleme siin küll viimased, kes peaksid moraalile hinnanguid andma,” ei lubanud proua Kukk mingeid teemasid, mis poliitiliste tõmbetuulte käes oleksid võinud leegiks lahvatada.

      Ülevalt kostus liikumist ning mõne minuti järel sammus trepist alla peigmees. Mingi ime läbi ei olnud tema välimus ega hoiak pidutsemise tõttu vähimalgi määral kannatanud: ta oli sirge, kammitud ja lõhnastatud; ühegi plekita särgil või kortsuta viigipükstel.

      „Tam-tam-taraa…” võttis Monika pulmamarsi teema üles ning hetke pärast liitusid sellega ka teised. Georg naeratas ja kummardas tänulikult ja väsinult nagu näitleja pärast rasket etendust.

      „Aah, Wagner,” mainis ta lauluviisi kuulatades.

      „Kus siis punastav