Litsid 2. Mart Sander

Kukk süütas aeglaselt sigareti. Kuni selle külma talveni polnud ta suitsetanud vähemalt tosin aastat.

      „Renate teab, et ma ei ole just impulsiivsete otsuste ori.”

      Renate vaikis, mis rääkis tema nõustumisest.

      „Muidugi, kui keegi mulle meeldib, siis ta meeldib – ma ei varja seda ja ma ei häbene seda. Aga ma ei sea seda ka esiplaanile. Võib-olla ma olen jõudmas sellisesse ikka… kus naine tunneb, et ilma lasteta on tema elu tühi. Ja võib-olla ma olengi selline naine, kes hakkab vähegi meeldivates tüdrukutes otsima ja nägema omaenda last.”

      „Et nagu… sõna otseses mõttes?” küsis Renate kõhklevalt.

      „Nojah,” pööras proua Kukk pilgu aknast paistvasse ööpimedusse. „Mida rohkem ma Alice’i näen, seda rohkem meenutab ta mulle mind ennast.”

      Renate ei kommenteerinud. Proua Kukk jätkas:

      „Ma ei ole ju teinud saladust, et segastel aegadel, kui Franz viimast korda Eestis oli, jättis ta mu rasedana maha.”

      „Tean,” sõnas Renate kiirelt.

      „No ja et ma tõin ilmale tütre, keda ma aga endale ei jätnud.”

      Renate noogutas sõnatult.

      „Mul oli väga raske sünnitus, ma oleksin äärepealt surnud. Ma vihkasin Franzi, vihkasin seda last. Muidugi, see ei olnud õige, aga sel hetkel ma olin selline, nagu ma olin. Hiljem ma muidugi tundsin, et peaksin vähemalt teadma, kus mu tütar kasvab. Aga ainus, mis mul õnnestus teada saada, oli see, et lapse võttis enda juurde üks juudi paar. Öeldi, et nad on päris jõukad ja lapsel läheb seal hästi. Tol hetkel mul polnudki vaja muud teada – ma ise olin siis vaene koduõpetaja; kus ma oleks selle lapsega läinud või mida talle pakkuda saanud. No ja lõpuks ma unustasin ta üldse ära, ei tahtnud enam mõelda.”

      „Kas te arvate nüüd, et Alice on teie tütar?” prahvatas Renate välja, läbemata oodata, millal proua oma jutuga aeglaselt sellele mõttele läheneb.

      Proua Kukk vaatas Renatet etteheitvalt, siis aga kehitas õlgu.

      „Jah, nii ma olen hakanud mõtlema. Nii ma tahaksin mõelda. Ta on täpselt sama vana, kui minu tütar võiks olla. Ta on juudi perest, aga välja näeb pigem nagu paruness. Ta mõtleb ja käitub sageli nagu mina. Minu meelest me isegi oleme sarnased.”

      „No aga…” tõstis Renate tõrjuvalt käed.

      „Ma tean, ma tean. Millised on võimalused, et üks tütarlaps, kes satub meie juurde, oleks just minu enda tütar? Nullilähedased! Kuid mulle meeldib seda mõelda… Olgu ma siis pisut opakas vana naine, purjus peale selle.”

      „Härra nõunik kindlasti suudaks asjad välja uurida,” ütles Renate pisut nõutult, oma perenaise alkoholist ajendatud pihtimust kahtlemata veidi häbenedes. „Kusagil ju peavad olema dokumendid ja muu selline… mis võiks tõestada ühte või teist.”

      „Äkki ma lihtsalt kardan, et tõestus oleks – see teine?” mõtiskles proua Kukk.

      „Tõde ei ole valik,” ütles Renate. „Tõde on see, mis ta on. Kuidagi ei saa seda teha selliseks, mis meile meeldiks. Küsimus on lihtsalt, kas me julgeme tõde kuulata või eelistame muinasjuttu.”

      „Aga tüdrukutele mitte sõnagi!” kainenes proua Kukk äkki. „Isegi kui Alice oleks mu tütar, oleks ta viimane, kes seda kuuleks!”

      „Arusaadav,” sõnas Renate ja pöördus minekule. Uksel seisatas ta korraks.

      „Mis te oma tütrele plaanisite nimeks panna?”

      Proua Kukk kehitas õlgu.

      „Nimeks? Milleks…? See oli osake Franzist, mitte midagi iseseisvat. Mind ei huvitanud ta nimi.”

      Kuid mõte, et tema lapsele on nime pannud keegi teine, jäi proua Kukke ebameeldivalt närima. Ei läinud üle paari päeva, kui ta juba nõunik Metsla õhtusele visiidile kutsus. Sellest ajast, mil ministeerium oli ehitud punalippude ja Stalini piltidega, ei tahtnud proua Kukk enam nõunikku tema kabinetis külastada.

      Metsla kuulas proua Kukke kannatlikult, kuid naine ei suutnud vabaneda tundest, et mehe silmis on ta vaid hüsteeriline hani, kes kaagutab ringiratast, selle asemel et vaikselt küpsetusahju ronides peremehele rõõmu valmistada. Kui naine ootavalt vait jäi, puhus Metsla paar suitsurõngast ja jättis pilgu lage kompama pikemalt, kui proua Kukele meeldis.

      „Kummaline olukord tõesti,” venitas ta. „Siiski väga ebatõenäoline.”

      „Ent – ma pakun – üsna hõlpsalt järele uuritav?”

      „Mitte just väga hõlpsalt,” põrnitses nõunik ikka veel keskendunult lage.

      „Mis mõttes?”

      „See kõik toimus ju ligi kakskümmend aastat tagasi.”

      „Arhiivis peaks ju kõik dokumendid ilusti säilitatud olema,” üritas proua Kukk kõlada mõistliku ja asjalikuna, ehkki mehe teesklematu ükskõiksus tal vere keema ajas.

      „Võimalik, võimalik,” näis nõunik Metsla aega juurde ostvat.

      „Milles siis asi?”

      „Noh, eks siin on omad juriidilised konksud…” pööras Metsla kiirelt pilgu sigaretile.

      „Millised?” ei kavatsenud proua Kukk järele anda.

      „Eks ikka esmalt lapsest loobumine – see on otsus, mida tuleb väga tõsiselt kaaluda ja mida enam naljalt olematuks ei tee.”

      „Hindamatu nõuanne,” sõnas proua Kukk, „kui me istuksime praegu ajakapslis ja kavatseksime kakskümmend aastat tagasi sõita.”

      „Seda me tõepoolest teha ei saa,” möönis Metsla, nagu poleks ta torkest aru saanud.

      Proua Kukk hingas taas sügavalt.

      „Ma kirjeldasin olukorda. Tol hetkel oli see ainus mõistlik tegu, nii minu kui ka lapse huvides. Aga see üks otsus – ma isegi ei kasuta sõna „vale” otsus – ei saa ju jääda mind terveks eluks painama. Midagi peab olema võimalik teha.”

      „Kas teil oli tüdruku lapsendanud paariga mingi kokkulepe?” küsis Metsla. „Kas te ei pidanud näiteks allkirjastama klauslit, et loobute igaveseks õigusest näha oma last ja lubate, et ei hakka kunagi tema jälgi ajama?”

      „Mina isegi ei kohtunud nendega,” ütles proua Kukk tusaselt. „Kõik käis väga vaikselt, ilma erilise paberimäärimiseta. Minu mehe perekonna advokaat tegeles selle asjaga. Varsti pärast seda lahkus ta Eestist, kirjutas veel mulle, et ka minul oleks turvalisem siit kiirelt kaduda. Aga ma ei tahtnud – ma ei olnud ju sakslane! Laps seevastu, tema oli paruni tütar. Keegi ei teadnud, mis saatus selliseid ootab.”

      „Lapsendamispabereid on seega väga raske leida,” kommenteeris Metsla justnagu kergendustundega, ehkki närviline proua Kukk võis ette kujutada hinnanguid, mida lauses tegelikult ei olnud.

      „Miks mulle tundub, et te otsite ettekäändeid, et mind mitte aidata,” surus ta läbi hammaste.

      Nüüd kustutas nõunik Metsla sigareti otsustavalt tuhatoosi ja pöördus ainiti oma vestluskaaslase poole.

      „Kui me sellel teemal jätkame, pean ma ütlema asju, mille kuulmine mitte kellelegi meeldiv ei ole,” rõhutas ta aeglaselt.

      „Ma tahan jõuda tõeni; mind ei huvita väikesed ebameeldivused,” lõi proua Kukk käega.

      „Need ei ole väikesed,” tõrjus Metsla. „Hakatakse otsima ja läbi vaatama pabereid. Aga mida vähem teist ja teie minevikust praegu teatakse, seda parem teile ja teie asutusele.”

      Proua Kukk hammustas huulde.

      „Ajad on teravad,” jätkas Metsla. „Teie minevik on nagu herilasepesa – lähed seda ainult uurima, aga tuled tagasi poolsurnuks nõelatuna. Mõelge ise: paruness, saksa vereimejast rahvarõhuja naine. Kümmekond aastat pidanud härrasteklubi, võõrustanud vabrikante, pankureid ja vana