Ilusast naisest ei saa head muumiat. Aarne Ruben

pea meeles, kohast X mitte sõnagi! Isegi piinamise korral!”

      „Piinamist nad vaevalt rakendavad!”

      Teadsin suurepäraselt, mida ta peab silmas koha X all. Soovitus oli igati asjakohane, sest X koht oli artefakt, mis võis meie elusid tundmatuseni muuta.

      Nagu oli arvata, sattusime me koloneli juurde mitte paarikaupa, vaid eraldi. Kõrged ülemused võtsid meid ükshaaval ette ja ma isegi ei teadnud, kas minu kompanjon oli juba ülekuulamisel käinud.

      Kolonel jättis tunduvalt sümpaatsema mulje kui tema alluvad, lühipükstes tüübid. Ta kasutas sõnu, mis olid omandatud ilmselt mõnest Lääne ülikoolist, paheliselt akadeemilisest, vasakpoolsest paigast. Kuid ta algus oli väga konkreetne:

      „Kus te kaevasite?”

      Olin selleks hetkeks valmistunud:

      „Kirst oli meres, väljaspool Réunioni rannavett. Rahvusvahelise õiguse korral peab see kuuluma meile, sest oleme sukeldujad, leidsime selle omal käel. Kogu vaev oli ainult meie oma!”

      „See on vale,” vastas kolonel rahulikult. „Riik, mille kodanik te olete, kuulub Euroopa Liitu, mille liikmesriigid on ühinenud rahvusvahelise konventsiooniga kultuuriväärtuste kaitseks merel. See tähendab, et te peate saadud nodi andma Eestile.”

      Nüüd ei saanud ma päris täpselt aru. Eestile? Aga dr Lagus elab ju Saksamaal?

      „Lisaks: Réunion on Prantsusmaa dominioon. Ja Eestil nagu enamikul Euroopa Liidu riikidel on leping Prantsusmaaga, et Eesti kodanike käes olevad Prantsusmaale kuuluvad arheoloogilised muistised antakse välja. Nende koht on Louvre’is.”

      „Mis õigusega te mind üldse kinni peate?” tahtsin mina teada.

      „Teil on antud juhul õigus,” ütles kolonel. „Prokuröri sanktsioon paneb teie kinnihoidmise vältuseks 24 tundi. Ja meie oleme teid kinni hoidnud kõigest kaks tundi. Meil on veel aega.”

      „Mis kell on?” haigutasin mina.

      „Kell on kümme hommikul. On imeilus varasügisene hommik, teie oma positsioonilt ju praegu akent ei näe…”

      „Miks mitte, näen küll,” vastasin ma hajameelselt. Ma ei olnud absoluutselt seadust uurinud ega teadnud, mida ta mõtles sellega, et väärtasjad, leitud rahvusvahelistest vetest – antud juhul siis justkui India ookeani sügavikest –, peaksid selle leidja isiku järgi kuuluma Eestile.

      Siis tuli küsimus, mida ma olin kõige rohkem kartnud: kolonel küsis, kust me väärtasjad leidsime. Millised piraadilaevad küll siia olid ära eksinud?

      Te saate ju aru, et mul polnud dr Lagusega midagi kokku lepitud. Küsisin, kas kolonelil on kaarti. Muidugi oli tal kaart, päris korralik Réunioni ja tema lähedaste vete kaart. Kuid mõõtkava puudumine hakkas kohe silma – kaart, millel pole mõõtkava, teeb seda halvas mõttes ikka. See on kasutu.

      Ütlesin seda kohe. Nimetasin kogu seda riiki kolkaks, kuhu ei ole jõudnud eesrindlik tehnika. Kolonel kuvas kaardi enese ees olevasse vedelkristallmonitori ning lisas kollaste joonte kaupa ka mõõtkava.

      „Kusagil siin,” osutasin ma ebamääraselt, tonksates Réunioni lõunavete mingit punkti. See ei olnud umbkaudugi suunatud varanduste tegeliku asukoha poole, kuid ma tahtsin neid proovile panna ja tülikast rumalusest kiiremini lahti saada.

      „Siin on kolmkümmend meetrit sügavust,” ütles kolonel. „Teil vedas. See on ülivärviline maailm, pirnkorallid, valged korallid, mereanimoonid, klounkalade pesad. Kas te tõmbasite käega üle merepõhja?”

      „Aardekirstu otsides ikka,” vastasin, olemata kõiges küll eriti kindel, mis pada ma nüüd välja ajasin. „Ma olen ju kogenud sukelduja.”

      „Mida te tundsite?” tahtis kohalik teada.

      Vaene mees! Ta mõtleb mind vahele vedada! Need krutskid olid ju nii läbinähtavad! Nii võis püüda mikrokalu, aga mitte mind. Ma ei teadnud midagi merepõhjade floorast, kuid olin veendunud, et nii lihtsate võtetega mind ikka sisse ei vea. Ka semiootikul on oma maailm, omad reeglid ja kogemused.

      „Käega üle merepõhja vedades ei tundnud ma midagi. Mul olid kummikindad käes. Merepõhjas on teadagi mürgiseid taimi. On ka elektriseerivaid.”

      Sümpaatne kolonel hakkas naerma.

      „No elektriseerivaid meil siiski pole. Aga millist eelinformatsiooni teil kasti kohta oli? Kas uskusite, et tinarist merepõhjas on täis varandust? Kogu teie lugu näib läbinähtavalt uskumatuna. Inimesed on teinud aastaid tööd, on loodud Levasseuri laevade mulaaže, üritatud taastada aprillitormi aastal 1721 ja äkki teie lähete ja leiate.”

      Ütlesin, et me laenutasime Banyan Tree plaažilt skuutri ja oleme sellelt palju sukeldunud. Lõpuks on leidmine ju ka õnne asi. Iga hobisukelduja võib leida. Vaja on ainult head tahet.

      Kolonelile toodi mingi paber.

      „Te saatsite Dublinisse oma kolleegile sadakond asja. Sûretesse saadetud fotod neist hinnalistest reliikviatest näitavad, et asjad on tõepoolest pärit Portugali Goast, enamik neist dateeritavad 17. sajandi algusesse. Kuldsõrmused Alexandria Katariina initsiaalide ja märkidega on tõenäoliselt pärit Goa Sé katedraalist, mis on oluline UNESCO pärandikoht. Seaduse järgi on leitud asjad seega UNESCO vara ja teile makstakse soliidne leiutasu.”

      Mul kihvatas – nii et ikkagi oli Pete meid maha müünud! Kolleeg või asi – sellist ei saa usaldada.

      „Härra kolonel,” ütlesin mina. „Teie käes on minu pagas. Samuti on üks teie jünger tekitanud mulle olulise kehavigastuse, lüües mind oma relvaga selga. Seda ei saa andestada. Teie kohus on mind majutada, kuni minuni jõuab advokaat Eestist. Samuti nõuan ma otsekohe kokkusaamist oma kaaslase, dr Lagusega.”

      Sain vastuse, et provintsi esindajad on välja maksnud paar järgmist ööpäeva hotellis Titrain, kus me ka seni olime peatunud. Kuulnud Reutersist „mingi aarde” leidmisest, oli siiapoole väidetavalt juba teel rahvusvaheline uurimisgrupp eesotsas Massachusettsi ajalooõpetaja John Cruses-Wilkins juunioriga, kes oli tegelnud Réunioni aarde otsimisega juba 1977. aastast. Öösel olevat mul võimalus mister Johniga oma kogemusi jagada ning järgmisel päeval kella üheteistkümneks hommikul on politsei keskhallis plaanis ühine pressikonverents rahvusvahelisele pressile. Seniks olla minu käsutuses kogu informatsioon Réunioni lääneosa merepõhja kohta, sest me peame osutama, kust me oleme oma otsinguid alustanud, kus lõpetanud. Lõplik otsus leidude ja leiutasude kohta tehakse mõistagi kohtus.

      Ma ei suutnud mõista, kas mul polnud tegemist mitte lolliga, sest ikka veel ei olnud ta peatunud põhipunktidel: millal ja kus näen ma uuesti dr Lagust ja kus on minu telefon? Kui meid telgis kinni võeti, olid sõjaväelased kohe läinud sorima minu isiklike asjade kallale.

      „Soovin edu! Seersandid viivad teid pääslasse, kus saate kõik isiklikud asjad, ka telgi. Loomulikult ei kuulu „isiklike asjade” hulka teie riisutud varandus!”

      Kolonel lõi käe kõrva äärde. Vähemalt temaga mul enam tegemist ei tulnud.

      „Selle riisumise väljendi eest te veel vastutate,” sisistasin mina ja kirjutasin ülekuulamisprotokollile alla.

      „Eks me näe, eks me näe,” sõnas kolonel ja muheles totakalt.

      Minu asjad anti mulle tõepoolest tagasi ja peagi seisin ma politseimaja ees, raske punane spordikott käes – sama kott, millega me postimajja kulda ja hõbedat viinud olime. Nüüd oli see kasutu.

      Pidasin väljaminekut eluohtlikuks – olin arvestanud sellega, et otsekohe on mul parv pressi vastas. Kuid mitte kedagi ei olnud, mitte hingelistki. Olid vaid kahe järjestikuse laternaposti ja rentslivõre varjus hingeldavad hulguskoerad. Siin olid äsja teetööd pooleli jäetud ja koerad kasutasid uusimat tehnikat jahedaks lõunauinakuks ära.

      Päike paistis otse lagipähe, kohalikud pidasid lõunatundi. Lähedal asuv bensiinijaam viskas pahvaka värskendavat, madalaoktaanilise kütuse hõngu. Tumedad lõunamaa mehed abistasid kliente masinate tankimisel.

      Helistasin dr Lagusele. Telefon oli välja lülitatud.