Ilusast naisest ei saa head muumiat. Aarne Ruben

sina-vormile üle minnes, „kuid ma ei hakka seda nime siin üle kordama. Maailma meediast on see nimi vähemalt korra läbi jooksnud, ehkki reeglina me ei armasta avalikkust. Ja öelge nüüd palun, kas Euroopas ollakse lollid, et ei teata, mis te dr Lagusega avastasite? Kas Getty Trustis ollakse tõesti sellised tumbad? Või ons idioodikari Pacific National Gallery, Californian State Gallery, uues Rabowitzis? Kas ei teata, et sajandeid otsitud, kuid siiski leidmata jäänud aare on nüüd käes? Kui palju on avastatud käe- ja kõrvavõrusid, muistset ehistööd, mille keskel hiilgavad diadeemid? Goalased olid kullaga ebanormaalselt helded, nagu vanadest käsikirjadest „Nostra Senhora” lasti kohta lugeda on, sisaldab üks kuju tonnijagu puhast kulda. Ent neid kujusid on ju koguni kaks või kolm? Seda kõike teatakse, võid kindel olla.”

      Too tüüp viibis õndsas teadmatuses, tegelik saak oli veelgi rikkalikum, kuid ma ei öelnud seda kellelegi. Veel vähem võisin ma ütelda, kus see peidus on. Kuid ta jätkas:

      „Võib-olla oleme me sattunud maailmaajaloos ainulaadsesse olukorda: sul on teadmised aardest, sul on täpne mälupilt sellest, kuhu see on peidetud, aga meil on võimalused selle äratoomiseks. Niisuguseid operatsioone ei tehta üleöö, selleks on tarvis koptereid ja jahte, selleks on tarvis kraanasid ja vähemalt poole aasta jooksul riiki infiltreeruvaid agente. Võib-olla on tarvis ametnikke määrida. Réunion on Prantsuse võimude jurisdiktsiooni all, mis teeb meie olukorra väga raskeks, sest prantslased ei mõista nalja. Ilmaaegu tögatakse neid nende puuduvate sõjaliste võitude pärast. Võib-olla on tarvis ümberkaudsed maad lihtsalt omanikelt ära osta. Aga vaev teeb meid muinasjutuliselt rikkaks. Me peaksime olema jamömamöd, Venezuela akontaktne rahvakild, kui me ei teaks, mida peale hakata saja – saja kahekümne miljoni dollariga. Me tõuseksime India ookeani supervõimuks ja Somaalia piraadid oleksid meie kõrval könnid.

      Ainult seda raha on tarvis, ainult raha!

      Ma kordan, meil on informatsiooni, on isegi liiast. Me olime teadlikud ka sellest, et semiootikud erinevatest ülikoolidest asja käsile võtavad, kuid me ei võtnud teid tõsiselt. Me ei uskunud, et te suudaksite dešifreerida nii segast ja nii sajanditevanust krüptogrammi. Sellepärast ei vaevunud me isegi fikseerima teie saarele saabumise kuupäeva ja piirdusime ainuüksi kumu tähele panemisega. Kui aga nüüd Reuters andis eetrisse oma uudise, siis läks meie leer liikvele nagu herilasepesa. Kuid ärge olge naiivsed – te ei saa enam saarele tagasi minna ja seal kaevamisi alustada. Mis te arvate, kas keegi võib teada, kuhu te aarde ülejäänud osad jätsite?”

      „Ei või,” vastasin ma avameelselt.

      „Näed siis ise,” jätkas ta. „Me lendame ühele üksikule saarele ja sind koheldakse väärikalt nagu tõelist džentelmeni. Praegu sa isegi ei oska ette kujutada seda elu, mida Peremees sulle pakub. Ja tea, et ka teie kolmekesi ei suudaks ette võtta suuroperatsioone.”

      „Ja kui ma lihtsalt ei ütle teile seda saladust?” pärisin ma naerdes. „Võtan saladuse nii-öelda hauda kaasa?”

      „Mis sa ise arvad, mis sinuga siis tehakse?”

      „Hakkate piinama. Põletate, torgite. Võib-olla üritate minult hüpnoosi abiga infot saada. Kuid haritud inimesed ei allu hüpnoosile. Ja unes kõnelda pole mul kombeks.”

      „Ma kuulen esimest korda, et keegi teab, mis tal unes kombeks on.”

      „Noh, kui ma ka läbi une midagi ütlen, siis kindlasti ei hakka ma ütlema Saladust. Seda on keeruline väljendada, unefraasid on lühikesed.”

      „Mees, sa oled liiga palju Hollywoodi vaadanud. Võimatu missioon kaks ja mis need kõik seal on. Kas tõesti on võimalik saada mingit adekvaatset infot piinamise abiga? Me ei ela enam keskajal. Vastupidi: sa elad igavesti selles paradiisis, teed teadustööd, armastad naisi, vestled vanaga…”

      „Mida on teada Peremehest?” küsisin ma vahelduseks midagi asjalikumat.

      „Peremees on informatsiooni lõplik terminal. Ta on valgus, mis paistab tunneli suudmest. Kes on näinud Peremeest, see võib oma pea rahulikumalt padjale panna. Ta ei armasta rääkida oma elust, kuid sulle teeb ta ehk ses suhtes erandi. Üldiselt juhib ja koordineerib ta kõiki operatsioone. Ta on operatiivne 24/7. Ma arvan, et ta teeb sulle ettepaneku varandus lihtsalt pooleks jagada: half and half.”

      „Otsige lolle!” käratasin mina. „Seda te ilmselt ootategi: et ma ütlen peidupaiga ja pärast seda elan ma ehk kõige rohkem viis minutit. Seda niikaua, kuni teie orjaperemees jõuab relva laadida või jõuab ennast tinti täis tõmmata sulepea, millega pannakse paberi peale varanduse täpsed koordinaadid!”

      Tundmatu tõusis.

      „Jah, siin on see asi. Härrasmehe ausõna enam ei maksa. Ma arvan, et pärast pooleaastast katseaega lastakse sind lihtsalt minema. Ja sa ei taha enam ära minna.”

      „Teadagi – Stockholmi sündroom. Miks te siis meil kannul ei püsinud, kui teadsite, et me valdame sedavõrd eksklusiivset infot?”

      Lennuk hakkas taas laskuma. See oli mingi väike saar. Rannajoone kuju ning tuletorni järgi mõistsin, et see oli Mauritius, kunagine kuulus orjaturg ja Réunionist palju veenvam turismimagnet. Olin kuulnud, et Mauritiuse mustad ja mulatid on teistest omasugustest palju nukramad, sest osal neist kestis orjapõli 1971. aastani.

      „Härra, me hakkame laskuma,” ütles stjuardess Agnés mahedalt. Nagu kõige tavalisemas lennukis, järgnes sellele palve rihmade kinnitamiseks ning palve, et reisijad ei tõuseks enne, kui lennuk täielikult peatunud on.

      Minu meeskonda kuulusid mitmesugused gringod, kõik üldiselt treenitud ja mõeldud minu valvamiseks. Nad kandsid maskeeringuks piquoia’sid, kohalikke rahvuslikke tekke, mille alt punnitasid välja tugevad lihased. Hiljem, oma vangistuses tuli mul kahte neist tundma õppida: rõugearmilist Mirko Paresit ja Grigorij Postit. Ja kuigi viimase perekonnanime järgi võis oletada, et tegu on eestlasega, oli just tema nii eestlastevaenulik kui vähegi võimalik.

      Nagu arvata võiski, oli bossi helikopter meil vastas. Mingi seitsme- või kaheksakümnendate Cheyenne’i variant, vana sõjaront. Mul oli tulnud elus nii mõnegi kopteriga lennata, aga see siin oli uunikum, ehkki korralikult üles putitatud.

      Vaatasin enda ümber, et lennujaama töötajatelegi mingeid infokilde jagada, kuid mind tõugati edasi. Raha hulk, mis mängus oli, oli liiga suur. Ent ma teadsin, et mingil hetkel peavad nad hakkama minuga paremini käituma.

      Kopteri sisemus oli ära higistatud ja läppunud. Lõunamaisest maitsest andsid tunnistust kokakoola ja pepsi kleepsud klaasil. Tavaline värk, ei midagi iseäralikku. Tegin veel kopteriski suu lahti, et infokilde jagada, aga minu nn meeskond sundis mind kiirustama. Ka siin kingiti mulle lennukomme, anti isegi üks valge, punase ristiga esmaabipakike, mille sees pealegi süstlad.

      Selge, arutlesin ma endamisi. Sel kombel ei viida mind vangistusse või kui, siis on vangistus päris meeldiv. Sest anda vangile süstlad, millega ta oma elu võib lõpetada, on päris riskantne ettevõte.

      Erinevalt eelmisest saarest oli Mauritius haritav maa. Lendasime tast üle. Taas madalad palmid, isegi hõbekuused – hetkeks tekkis tunne, nagu oleksime Uus-Meremaal. Põllumehed olid siin päris tublit tööd teinud, suhkruroo- ning rapsipõllud ja lammastest järatud aasad olid palju hurmavamad vaadata kui surfarite paradiisid. Paraku lendasime jälle puhkepiirkonna kohal – nagu Mirko Paresi mulle lausus, pidi Peremees elama just seal.Meie alla jäi lumivalge hotellitüüpi ehitis ja selle ette lipuväljakule me maandusimegi. Seni vähemalt sajakilomeetrise tunnikiirusega sõitnud kopter pööras end vastu risttuuli. Kopteri läheduses on need risttuuled sõltuvalt kiirusest muudetavad. Kopteri juht – üleni kiilakas võimsate lihastega neeger – võttis gaasi maha ja mootoris tekkis kompressiivsus, labad vähendasid pöörete arvu. Seega suurenes tsentrifugaaljõud helikopteri sabale, mille tiivik pöörles endise võimsusega. Laskumine lükkas helikopteri alla õhupadja, mis just nimelt tähendabki totaalset aerodünaamilist jõudu.

      „Mis juhtunud on?” kõlas sümpaatne ja soliidne ristiisa hääl minu kõrvalt. „Kas härra valutab südant millegipärast?”

      Pöördusin vapralt tema poole: seal ta oligi – ristiisa. Minu ees kõrgus marmorsammaste ja – trepikäsipuudega