Favrod (tlk),
La Chronique de Marius d’ Avenches (Lausanne, 1991).
199
W. E. Klingshirn, Caesarius of Arles: The Making of a Christian Community in Late Antique Gaul (Cambridge, 1994).
200
F. MacManus, St Columban (New York, 1963); Katherine Lack, The Eagle and the Dove: The Spirituality of the Celtic Saint Columbanus (London, 2000).
201
J. M. Wallace-Hadrill, „The Bloodfeud of the Franks” teoses The Long-Haired Kings and Other Studies in Frankish History (London, 1962).
202
J. M. Wallace-Hadrill, „Fredegar and the History of France”, samas, lk 87.
205
L. Theis, Dagobert: un roi pour un peuple (Pariis, 1952).
206
Antonio Santosuosso, Barbarians, Marauders and Infidels: The Ways of Medieval Warfare (Boulder, Colo., 2004).
207
Alessandro Barbero, Charlemagne: Father of a Continent (Berkeley, 2004), lk 28–33.
208
Jean Richard, Les Ducs de Bourgogne et la formation du duché (Pariis, 1954).
209
Nursia Benedictus (u 480–547), kelle koostatud kloostrielu seaduste kogumik on olnud enamiku kloostrite elukorralduse alus. – Tõlkija
210
Lucy Smith, The Early History of the Abbey of Cluny (London, 1930); Edwin Mullins, In Search of Cluny: God’s Lost Empire (Oxford, 2004).
211
Gillian Evans, Bernard of Clairvaux (Oxford, 2000).
212
„A Thousand Years of MonasticWinegrowing”, www.bourgogne-wines.com.
213
„Le Duc de Bordeaux”, http://wn.com/un_deux_rab (2010).
214
R. Poupardin, Boson et le royaume de Provence (Châlons-sur-Saône, 1899).
215
Mireille Labrousse, St Honorat: fondateurde Lérins et Évêque d’Arles (Bégrolles, 1995).
216
Favrod, La Chronique de Marius d’Avenches, lk 122.
217
Selle väite autor, omaaegne ajakirja „English Historical Review” ja Oxfordi Magdaleni kolledži kolleegiumi liige R. Lane Poole, on probleemiga põhjalikult maadelnud. Tema enne Esimest maailmasõda kirjutatud teos „Notes on Burgundy” on krõbekuiv uuring. Siiski on teoses selgesti tunda varjatud põnevust, kui autor võrdleb vähetuntud ürikute ja kroonikate hämaraid vihjeid või imetleb, kui täpselt eristab Reimsi Flodoard kolme rahvast, kes kõik kandsid sama nime. Kaks tema uuringut algatavad tõelise detektiivitöö, püüdes välja selgitada neidki inimesi, kelle täielikku nime pole kusagil nimetatud. Üks uurimus räägib „Alpide lähikonnast pärinevast hertsogist”, kes väidetavalt olevat abiellunud Inglise kuninga Edward Vanema (valitses 899–924) tütrega, teine käsitleb burgundlast, keda teatakse üksnes kui Hugo Cisalpinust. Kas tegu on Hugo Musta, Hugo Valge või koguni Itaalia Hugo I vennapoja Hugoga? Ükski otsing pole tulemusi andnud. Otsingud ongi need, mis pakuvad rahuldust. – Autor
218
R. Lane Poole, Burgundian Notes: The Union of the Two Kingdoms of Burgundy (Oxford, 1913).
219
Geoffrey Barraclough, The Origins of Modern Germany (London, 1947), lk 50–51.
220
Varem kasutati nime Prantsusmaa harva, välja arvatud siis, kui jutt käis väikesest piirkonnast Seine’i orus, mida tänapäeval nimetatakse Île de France. Hugues Capet sai tuntuks just selles kitsas tähenduses tiitli duc de France kandjana. Saanud kuningaks, hakkas ta seda nime kasutama kogu oma kuningriigi kohta ja jättis sellega oma poliitilistes taotlustes mulje, et tema ja ta alamad on ainsad tõelised Karl Suure ja Chlodovechi Frangi riigi traditsioonide jätkajad. Siin võis abiks olla ka see, et saksakeelset nime Frankreich – frankide maa – hakati kasutama Karl Suure impeeriumi lääne-, mitte aga idapoolse osa kohta, mille kohta läks käibele nimi Deutschland. Sellele nimemuutusele aitasid kahtlemata kaasa Ottooni keisrid: nad olid saksid, keda ei häirinud, et uus nimetus ei seostanud idapoolseid alasid frankidega. – Autor
221
Alpes du Nord, Michelin, Guide Vert (Pariis, 2007), lk 338–339.
222
R. W. Dixon, The Close of the Tenth Century of the Christian Era, Arnold Prize Essay (Oxford, 1858), lk 2.
223
E. Taylor (toim), Lays of the Minnesingers or German Troubadours of the Twelfth and Thirteenth Centuries (London, 1825), lk 15–16.
224
D. Stich, Parlons francoprovençal: une langue méconnue (Pariis, 1998); www. arpitania.com.
225
R. Lane Poole, Burgundian Notes: The Supposed Origin of Burgundia Minor (Oxford, 1915).
226
Vt Adam Wandruszka, The House of Habsburg: Six Hundred Years of a European Dynasty (London, 1994).
227
„Zaehringen”, Encyclopaedia Britannica, 11. tükk (1911).
228
Peter Munz, Frederick Barbarossa: A Study in Medieval Politics (London, 1969).
229
K. Leyser, „The Crisis of Medieval Germany” tema teoses Communications and Power in Medieval Europe, 2. kd (London, 1994).
230
Barraclough, Origins of Modern Germany, lk 146.
231
David Abulafia, Frederick II: A Medieval Emperor (London, 1988).
232
Vt J. Boichard, Histoire de la Franche-Comté (Toulouse, 1978).
233
Vt Rudolf Massini, Des Bistums Basel zur Zeit des Investiturstreites (Basel, 1946).
234
Reginald Abbot, The Rise of the Swiss Confederation (Oxford, 1861).
235
M. Aurel jt, La Provence au Moyen-Âge (Aix-en-Provence, 2005).
236
A. Latreille, L’Histoire de Lyon et du Lyonnais (Toulouse, 1975).
237
J. Charay, Petite histoire politique et administrative du Vivarais (Lyon, 1959).
238
F. Benoit, La Provence et le Comtat Venaissin (Pariis, 1949); B. Guillemain, La Cour pontificale d’Avignon (Pariis, 1962).
239
Françoise Gasparri, La Principauté d’Orange au Moyen Âge (Pariis, 1985).
240
Lyoni nõukogu, 1245. Vt www.piar.hu/councils/ecum13.htm#bullofex-communication; täistekst aadressil www.intratext.com/ixt/eng0066/.
241
Filioque (sõnasõnalises tõlkes „ja pojast”) on keskne element püha vaimu kahetises päritolus. 9. sajandist alates on lääne kirik olnud seisukohal, et püha vaim pärineb „isast ja pojast”. Ida kirik seevastu usub, et jumal pärineb ühest allikast, ja on seetõttu seisukohal, et püha vaim tuleneb „isast ja poja kaudu”. See väike erinevus on põhjustanud sadu aastaid väldanud lõputuid raskusi. – Autor
242
W. L. Wakefield, Heresy, Crusade and Inquisition in Southern France, 1100– 1250 (London, 1974); A. Monaster, History
