Sõdurinaljad. Kristjan Tikk

      Veel üks nali tunnimeestest

      Sõdur määrati esimest korda tunnimeheks. Terve öö kuulis ta imelikke hääli, tulistas nende suunas ja karjus: „Kes seal kõndis?!”

      Fanfaarihelid

      Signalist puhus laagris äratussignaali. Kõik sõdurid sööstsid telkidest välja, et hommikvõimlemiseks üles rivistuda. Seersant märkas, et üks sõdur ei olnud tulnud hommikvõimlemisele.

      „Miks sa kohale ei ilmunud? Kas sa siis ei kuulnud äratussignaali?”

      „Ausõna, seersant!” hakkas sõdur hädaldama. „Ma kardan, et minust tõelist sõdurit küll ei saa. Ma ei tee nendel pasunahelidel mingit vahet.”

      Hajameelne tunnimees

      „Sir, reamees Smith oleks äärepealt enesetapu sooritanud.”

      „Miks?” „Tänu oma hajameelsusele.”

      „Mis mõttes tänu hajameelsusele?”

      „Ta oli eile valves ja tulistas ennast.”

      „Miks ta seda tegi?”

      „Ta unustas parooli ära.”

      Määratud kuul

      Sõdur püüdis kaevikus vaenlase kuulide eest kõrvale põigelda.

      Esimene sõdur: „Kuule, sellest kõrvalepõiklemisest pole mingit kasu. Kui üks nendest kuulidest on sulle määratud, siis saad sa selle nagunii.”

      Teine sõdur: „Jah, semu, aga mind häirivad just nimelt need kuulid, mis on kellelegi teisele määratud.”

      Kõige ohtlikumas kohas

      „Ma olen seda tüüpi sõdur, kes lahingu puhkemisel on alati seal, kus on kõige rohkem kuule ja mürske.”

      „Mis koht see selline siis on?”

      „Ma olen nimelt laskemoonalao valvur.”

      Tervisekontroll

      Tervisekontrolli ülesrivistusel vaatas sõjaväearst üle neid, kes olid oma haigustest teada andnud.

      „Ja mis teid vaevab?”

      „Mu suulagi sai päikesepõletuse!”

      „Suulagi?”

      „Jah, doktor. Ma vaatasin eile lennunäitusel, kuidas lennukid tegid taevas vigurlende.”

      Teenistuskõlblik

      Silmaarst küsis noorsõdurilt pärast läbivaatust: „Kas te ilma prillideta näete midagi?”

      „Ilma prillideta ma isegi ei kuule midagi,” kostis noorsõdur vastuseks.

      Segaseks jäänud dialoog

      Instruktor nägi sõdurit, kes sooritas ettenähtud harjutusi kehvasti: „Hei, sina seal, vasakult kolmas! Mis su nimi on?”

      „Pitkins, härra seersant!”

      „Mis Pitkins? Kindral Pitkins või?”

      „Ei, härra seersant.”

      „Siis kolonel Pitkins?”

      „Ei, härra seersant.”

      „Äkki major Pitkins.”

      „Jälle mööda. John Pitkins, võtke heaks või pange pahaks,” oli lõplik vastus.

      Oht jalaväele

      Luuraja kohtas luureretkel kohalikku poisikest. „Tere, poiss! Oskad sa mulle öelda, kas siin lähedal

      on silda, et jõge ületada?” „On küll.” „Kas tankidega saab sõita üle silla?” „Saab küll.” „Kena,” oli luuraja rahul. „Siis saab ka jalavägi seda

      silda kasutada.” „Ei!” hüüatas poiss. „Jalgsi ei saa silda kasutada.” „Miks siis?” „Sest silla juures on üks kuri koer.”

      Taktikaloeng

      Instruktor küsis ühelt õpilaselt järgmist: „Nii, õpilane Joonas, ütle mulle, mida tähendab taktika?”

      „See tähendab, et kuigi sul on laskemoon otsa saanud, jätkad ikka tulistamist.”

      See pole see

      Seersant, saladuslik nägu peas, toimetas reamees Tompkinsi garnisoniarsti juurde.

      „Doktor, ma pole enne midagi sellist näinud,” tunnistas seersant arstile. „See Tompkinsi-poiss on garnisonis juba kaks päeva ringi kakerdanud, paberitükke maast ja igalt poolt mujalt üles korjates. Iga kord, kui ta mõne paberitüki pihku haarab, hüüatab ta: „See pole see!””

      Nagu tõestamaks seersandi sõnade õigsust, sööstis reamees Tompkins äkki üllatunud arstist mööda ja kukkus arsti laual paberilehtedes sobrama, ise karjudes: „See pole see!” Arst oli segaduses.

      „Rahu, rahu, mu poiss,” ütles ta mahedal toonil. „Paistab, et sul pole tõepoolest pööningul mitte kõik korras. Ma ei taha sulle küll pettumust valmistada, kuid ma kardan, et me ei saa sind rohkem armee ridades hoida.”

      Mõni minut hiljem pistis arst reamehele pihku paberi armeest vabastamise kohta. Reamees Tompkins heitis paberile ühe pilgu ja tõi rõõmuhõiske kuuldavale. „See ongi see!” hüüatas ta ja kadus silmapiirilt.

      Kaitseliini moodustamine

      Kaks sõdurit, kelle üksus oli sattunud hiljutises lahingus tugeva tule alla ja kandnud suuri kaotusi, vahetasid omavahel muljeid.

      „Ükskord, kui ma olin tunnimees ja vaenlane hakkas kõikidest torudest minu pihta tuld andma, siis ma moodustasin üksinda liini.”

      „Mis asja? Üks mees moodustas üksinda liini?” „Jah, vennas, ma lippasin otseliinis tagalasse.”

      Simulant

      „Ma tahan midagi närvide rahustamiseks,” ütles reamees Kask arstipunktis.

      „Aspiriini?” küsis sõjaväearst.

      „Ei. Demobiliseerimist.”

      Sõjaväeline viisakus

      Lahingu käigus oli väesalk kattetulest ilma jäänud ja lippas nüüd üle põllu nii kiiresti, kuidas jalad võtsid. Üks reamees lidus kõige kiiremini ja jättis teised kaugele maha.

      „Hei, sina, tõbras sihuke, kus su sõjaväeline viisakus on?!” käratas ohvitser talle. „Sa taganed kiiremini kui kindral.”

      Vale suund

      Kui kompaniile anti rünnakukäsk, sööstis üks sõdur nagu segane rivi