Teadmatus. Rein Põder

ei märganud seda. Larry oli tartlane, ta elas oma vanemate juures, need olid tal täisintelligendid. Mina olin maalt, hoopis teisest keskkonnast pärit ja elasin palju kehvemat ühikaelu. Sellest kõigest veel üks punkt minu kahjuks! Teine väike murrang toimus peale ülikooli lõpetamist. Larry oli meist kahtlemata kõige andekam ehk teisisõnu ta tuli eksamiruumist alati viiese naeratusega välja. Meil oli ka teisi usinaid ja süstemaatilisi õppijaid, kuid just teda saatis alati suurem edu. Mõnikord näis, et üsna väikese pingutuse hinnaga. Millest oli teinekord formaalselt isegi raske aru saada. Ta oli osanud juba kord õppejõududesse sellise veendumuse sisendada, et on alati tasemel ja parim… kui ta ka mõnikord seda polnud… See tegi kerget viha, mille ma küll kohe maha suutsin suruda.

      Avastasin nagu alles nüüd, et olen vist kogu aeg ta peale kade olnud. Esimesest päevast peale, kui kristalselt aus olla. Võib-olla seepärast ihkasingi nõnda ta sõprust. Selle kadeduse kiuste? Aga miks tema minuga rahul oli, seda ma ei tea! Ma olin kade nii ta võimekuse kui ka valikute üle. Sest ta sihtis kohe algusest peale teadusse, ja sinna ta lõpuks ka sattus. Ta oli lihtsalt selline keskne tüüp, ehkki mitte alati liider. Organiseerimise ja muu musta töö tegid harilikult ära teised, tema võis vaid kõrvalt nappi, kuid oskuslikku nõu anda. Ja mis peamine – ta oli ka minust üle. Mina, kes ma endast… noh, mitte just vähe ei arvanud! Kohe kõiges õppimises, spordis, suhtluses, tüdrukute juures…

      Jah, ta läks oma andekuse ja ka mingi sisemise veendumusega, et ongi parim, meil kõigil juba teisel kursusel eest ära. Ning see vahe aina kasvas kõigi nende aastatega.

      See, et m i n u s t teadlast ei saa, oli mulle juba üsna varsti selge. Aga ma püüdsin ennast ja teisi veenda, et minus siiski on, nagu tollased astronoomiatudengid ütlesid, varjatud ainest. Ja ma püüdsin Larryga sammu pidada kuni ülikooli lõpuni. Asi lahenes üsna ootamatult – mulle tuli pakkumine asuda tööle kirjastusse Mana, kus mulle pakuti loodusteaduste osakonna vanemtoimetaja kohta. Vaid veidi mõelnud, võtsin selle koha vastu. Ja ühes sellega andsin Larryle lõplikult alla…

      Muuseas, ma töötan ikka veel samal töökohal. Olen endiselt toimetajapalgal, täpsemini öeldes võõrastest tekstidest ülekäija, kontrollija, vigadele ja ebakohtadele osutaja, lüdija, puhastaja, kaasaaitaja, akušöör, kui soovite. Ehkki mingis mõttes on see olnud alla mu võimete, nagu ma vahel olen tundnud. Kuid kus on see eksimatu nivoo, milleks me sobime? Kuidas seda nüüd öelda – ma olen olnud üks toimetajatest, üks paljudest oma alal. Iga keskpärasemgi loodusteaduste popularisaator, kelle tekstidest olen pidanud üle käima ja kelle tagant olen vigu ning ebatäpsusi leidnud, jah, nemad seisavad minust kõrgemal. Ma mõtlen loomingulisuse mõttes. Minu jaoks on selles töös olnud vähe avastuslikku, tundmatut, seniolematut, nagu seda võib pakkuda teadus… Aga see töö on mulle ikkagi meeldinud, sest just sel alal olen saanud kogu õpitut rakendada. Ma arvan, et palju rohkem kui mõnel teisel töökohal. Ja seda teab ju pea iga ülikoolilõpetaja, et see, mida on õpitud ja mida sul edaspidises töös vaja läheb, et need on nii erinevad asjad. Sul on tihti taskus üksnes haridus, teatud tase, kuid kõik tööks vajalik tuleb sul ajapikku omandada nii-öelda iseõppimise käigus. Lisaks olen olnud suuresti oma aja peremees – peaasi, kui järjekordne töö on õigeks ajaks ära toimetatud, teed sa seda siis millal tahad. Nii olen võinud toimetada ka kõrvale – artikleid populaarteaduslikesse ajakirjadesse, mõned reisikirjad naaberkirjastusse ja korra isegi ühe mereromaani, Joseph Conradi, mis oli hoopis tõsisem kogemus, kuna tegu oli vana ja ajast maha jäänud tõlkega… Aga ma vist hälbisin. Siiski pean lisama, et ehkki see töö on mulle meeldinud, kripeldab minus ikkagi mingi okas. Ja see rahulolematus on kahtlaselt sarnane ülejäänud elusse puutuvaga…

      Seevastu Larry oli nende aastate jooksul, nagu mina olen aru saanud, liikunud aina kõrgemale. Ehkki ta on korra instituuti vahetanud. Mis võis johtuda muudest, üldisematest asjaoludest…

      Tahan või mitte, aga pean siinkohal tunnistama – ma olen ka kõik järgneva aja olnud hullult, üsna madalal kombel kiivas Larry peale, ja temaga seotult ka Ruthi peale. Tegelikult nende mõlema peale. Seepärast tundsingi Ruthi külaskäigust, tema ülestunnistusest ja abipalumisest teatud salajast rõõmu, mida alles tagantjärele söandan endale tunnistada…

      See mu esialgne kiivus süvenes veelgi, kui Larry ja Ruth said viimaks selle uue korteri Lasnamäel, samal ajal kui mina pidin vaevlema edasi oma Koskla kitsas köökpeldiktoas, kus ma ei saanud isegi kõiki oma raamatuid välja panna ja pidin iga kord tuhnima toanurgas olevates kastides. Iseenesest mõista olin Kaarmate peret ka uude elamisse kolimas, aga ei mäleta sest korrast muud kui suurt lagedat kööki, kus me lõpuks, higiste ja surmväsinutena (ikkagi kaheksas korrus!), poolest liitrist viinast Larryga üheaegselt ja kiiresti täis jäime. Mäletan selgesti ka seda, mida mu purjus, aga kusagil väga selge mõistus kordas, kui ma sealt Lasnamäelt ära tulin: „Jälle tema, jälle nemad – ja minul ei midagi, mitte midagi…!” See oli juba kolmandat laadi kadedus.

      Inimlik kadedus on üleüldse imelik nähtus. Mis on tema sügavam olemus, millest ta signaliseerib? Ei millestki muust kui sinu kõrgenenud enesehinnangust, veendumusest, et sina oled eriline, et sinu tõelist väärtust pole märgatud ja hinnatud, samal ajal kui…ja nii edasi… Jah, ma olin kade, nagu on kadedad kõik, kes peale aastatepikkust ootamist peavad tõdema, et sõpra, head tuttavat või töökaaslast on saatus mingil põhjusel eelistanud ja talle on inimväärne ruumiosa leitud, samal ajal kui sina vehkled edasi maailma tuulte vallas ja oma endises lollis lootuses. Usun, teda kadestasid teisedki. Ilmselt ka tema enda instituudis. Miks pidin mina teistsugune olema?

      Mu silme eest vilksas nüüd mööda rida seiku jällegi me ülikoolipõlvest. Tõesti, mõned neist olid meeldivad ja vahvad meenutada. Kuid Larrys oli siiski paras annus arusaamatut ja iseäralikku… Kui rääkida ausalt neist raevuhoogudest, mida ka Ruth ei saanud mainimata jätta, siis need ründasid teda juba ülikooli aegu. Ja need olid vastuolus tema kasvatusega – ühesõnaga, tema lastetoaga poisi puhul poleks neid küll oodanud… Kuid kas see ei olnud kogu aeg märk mingist ta sisemisest ebakõlast, mõtlesin ma nüüd… Jah, see tema imelik raevukus. Ei, ta polnud mitte üksnes väsimatu õppija ja seejärel ohjeldamatu pidupanija, vaid ka kummaline ärakukkuja. Tõesti-tõesti!

      Ja äkki, nagu välkvalguse käes, tuli mulle silme ette me kolmanda kursuse jõuluõhtu, mida me sõitsime pidama linnast välja, sest kusagil ühiselamus oleks see olnud komplitseeritum… Me sõitsime maale, ma ei mäletanud hetkel isegi seda, kuhu täpselt sõideti, sest sõideti pimedas, täis bussis, kogu aeg juttu ajades ja naerdes. Igatahes, see pidu toimus ühe meie kursusekaaslase vanemate juures kusagil päris Peipsi ääres ja väikese maakooli ruumes, mis oli tegelikult hiljaaegu oma tegevuse lõpetanud, nii et meid ei seganud seal hoones miski. Mäletan, et Larry saabus sinna hiljem, kuid võttis, võib-olla külma tõttu, mitu hoogsat pitsi ja ei jätnud seda hoogu ka hiljem, ergutades mind ja teisi iseäralikult tagant. Eelduste kohaselt oleks ta pidanud saabuma juba koos Ruthiga, aga et Ruth oli pärit Jõgeva kandist, siis oli tema tulnud otse oma vanemate poolt ja nõnda polnud mul bussis võimalik tema kõrval istuda ega temaga rääkida. Seda enam tahtsin seda teha jõuluõhtul. Mulle tol korral viin ei istunud. Ruth istus minust üle laua ja me vestlesime, niikaua kui Larryt polnud, ainult et Ruth oli kuidagi närviline. Niipea kui Larry laua otsa ilmus, hakkasid Ruthi silmad särama, need jälgisid sellest peale ainult Larryt – mis mind hirmsasti häiris. Aga Larry oli ikka igasuguse seltskondliku olemise keskpunkt. Sellega jälle olin mina ja kõik teised harjunud. Kuid millalgi, mingis õhtu faasis, kui kõik olid parajalt purjus, tekkis imelik sumbuur või häiring kogu laudkonnas, kõik hakkasid valjult rääkima, keegi üritas laulda millegipärast „nad elagu!”, paar tüdrukut kukkusid end õigustama mingites arusaamatustes, millest ma kuni lõpuni aru ei saanud. Siis kargas Larry püsti, vehkis oma pikkade kätega, püüdis enda kõrval istuvaid tüdrukuid kaelustada, küünitas isegi üle laua Ruthi sihis, kuid kaotas tasakaalu, ajas mingid pokaalid ümber, kargas tagasisuunas, tõmbas pika pingi pikali ja tormas uksest välja jõulutuisku, paljapäi ja särgi-lipsu väel, viinaleilis. Me järgnesime mingi viivituse järel talle, hõikusime nelinurkses õues, avasime panipaiga- ja kemmerguuksi – keda polnud, see oli Larry. Me leidsime ta pool tundi hiljem peaaegu ärakülmununa järve veepiirilt, rüsijää pankade vahelt, õieti ühest püstiste jäätükkide vahele moodustunud orvast vaevu soiguvana. Ja tirisime ta läbi lume,