Teadmatus. Rein Põder

viibinud üks teine naine, kelle kehatunne oli minu omas veel olemas ja ma ei saanud sellest lahti see lihtsalt segas mind. Justkui oleksin nõnda etteteadmatult Ruthi reetnud. Aga see oli hoopis absurdne mõte… Ja ikkagi tundsin end sel hetkel haprasti. Isegi halvasti. Ehkki mult ei nõutud mingit vastust ega seletust. Mingil kombel ka võltsilt. Ma tundsin teravat häbi ka seepärast, et Ruth pidas mind endiselt Larry sõbraks, kuigi seda tulnuks kirjutada pigem minevikumärgiga, kui niisugune asi üldse maailmas olemas on…

      Äkki Ruth tõsines ja ütles veel midagi hullemat: „Ma millegipärast arvan, et ta on juba… ammu tahtnud meie juurest ära minna…! Ja nüüd siis tagaselja tegi selle plaani teoks!”

      Mis jutt see veel on! tahtsin hüüatada, kuid siis kuulsin taas oma alateadvusehäält kinnitamas, et õigupoolest nõnda see ju pidigi minema. Kas ma tõesti teadsin, et see ükskord juhtub? Larryga? Larry ja Ruthiga? Jah ja ei. Ma muidugi ei uskunud seda, ma keelasin ennast nõnda mõtlemast meie kunagise ja ikka veel kehtiva sõpruse nimel, kuid ometi… ometi oli minus ko g u aeg kestnud see hull alateadvuse tasemel teadmine, ehkki väga ähmane, et ükskord võiks midagi taolist juhtuda.

      Jah, ma olin kui kõiketeadja uskunud, et Ruthi ja Larry kooselu jõuab ükskord sellisesse surnud punkti või kriisi, millest neil pole kummalgi jõudu ega tahtmist üle saada. Ning siis läheb nende abielu lõhki, vaikselt ja visinal, igal juhul mitte suure pauguga. Milline hetk näis nüüd lõpuks käes olevat, ilma et ma nendest ebakõladest midagi oleksin kuulnud. Nii et mul polnud taoliseks oletuseks mingit alust. Siis oli see ikkagi olnud mu soovmõte, kõik need aastad… et nõnda läheks… Kas ma tõesti olin soovinud, et nende abielu nõnda lõpeks!? Kole, egoistlik soov. Mitte soov, vaid palve saatusele… Mina, iseendalegi arusaamatu…

      Tõusin instinktiivselt püsti. Ma teadsin, et pean midagi tegema. Sõnadest oli äkki puudu. Astusin ta juurde, panin käe talle ümber õlgade ja embasin teda kohmakalt; see polnud mehelik liigutus, pigem vennalik, ja ta pidi sellest just nõnda aru saama. Tundsin või mulle vaid näis nii – , et ta keha liikus kuidagi mulle ligemale, otsides minust hetkel ka füüsilist tuge, mis oli osati loomulik. Aga ma ei saanud midagi teha, et kui mu käed puudutasid teda, ta täidlast pihta, läbis mind mingi ammuolnu voog, palju tugevam kui ta lõhna tundes, ja midagi meeldivat ja hella, lõputult hella ja delikaatset hakkaks uuesti tiksuma, midagi sellist, mille ma oleksin pidanud olema ammu unustanud, olema endast maha kandnud. Seda oli raske antud hetke jooksul ära seletada – see siin oli Ruth, tema ise, mis sest, et nõnda muutununa, aga ikkagi tema, ta füüsis, mille poole ma olin nii valuliselt ihanud, samal ajal kui mu poisikeselik mõte tegeles armastuse efiirsete kategooriatega, millest nemad, teised, enne mind üle said…

      Kuid ma sain oma lühikesest meeleliigutusest üle, vabastasin ta oma kohmakast embusest, tõmbusin eemale. Ruth nagu poleks tundnud, nagu poleks märganudki mu liigutust. Ta pöördus minu poole ja lausus kuidagi tasakaalukamal, ei, mõtlikumal toonil:

      „…Riks, kui aus olla… siis ta on juba ka varem, noh, mõnikord… päeva või kaks kodunt ära olnud… Ja siis jälle tagasi tulnud… ning kõik on olnud nagu varem, nagu poleks midagi olnudki… Aga nii kaua… mitte kunagi… Mida sina sellest asjast mõtled?”

      Ma ei teadnud. Mul käis igasuguseid mõtteid, võimalikke ja võimatuid, läbi pea. Ükski neist ei sobinud välja öelda. Mõni neist tundus lausa larrilik. Mida tema minu olukorras ühele Ruthitaolisele naisele öelnuks? Mida ta öelnuks – ära vesista, lase edasi, küll aeg toob selgust. Sest seda toob ta tingimata. Ühesõnaga, võta asja iisisti… Kuid tema polnud hetkel minu seisundis… Ta oli hoopis mu vastu, kõige selle taga… Ja pisut teistsugust mõttekäiku, mis minus samuti vilksatas, ei saanud ma ka kohe esimese hooga välja käia. Sedasamust, et Larry on leidnud kellegi teise, uue ja huvitava naise, sellise kunstnikunatuuri, kelle vastu tal oli alati kerge tõmme olnud. Et ta võis vabalt niisuguse naise juurde kolida. Või ennast seal mõnda aega peita…

      „Võib-olla ta…” alustasin mina, teadmata hetkel, kuidas seda talle välja öelda. Kuid siis loobusin kiiresti esialgu mõeldust ja küsisin hoopis:

      „Oled sa kuhugi teatanud? Politseisse… või mujale… Või teda kusagilt… otsinud ja…” Ma ise ka ei teadnud tol hetkel, mida see minu „kusagilt” pidi tähendama.

      Kuid Ruth katkestas mind poolelt lauselt, nagu teadnuks, mida kavatsen edasi öelda.

      „Ei, ei!” peaaegu hüüatas ta. „See pole niisugune kadumine! Ma tean, ma tean, mida sa mõtled… Et ma peaksin vastavatesse kohtadesse teatama… See pole selline kadumine, mõistad!.. Ta on kusagil, ta on kusagil ära, mõistad… Kuid miks see ometi nii hullult mu mõistuse peale käib! Ütle ometi sina!”

      Mul polnud talle tõesti midagi teist hetkel välja pakkuda. Tundsin, et selles asjas on vaja ettevaatlikumat ja kainemat edasiliikumist. Ja sõnade asemel tegin lahti külmkapi ning valasin meile mõlemale külma „Värskat”, ehkki me vajanuks mõlemad ausalt öeldes alkoholi. Kuid just selle, ühe pudelipära olin oma eelmise külalisega mõni tund tagasi ära tarvitanud.

      Ruth ei võtnud pakutud klaasi vastu. Ta oli ikka veel oma masenduse ja arusaamatuse lainel, nagu oleks talle alles mõne tunni eest selgunud midagi olulist. Ehkki ta oli Larry puudumisest teadnud tervelt kuus pikka päeva…! Sellest, just sellest ei saanud ma hetkel aru.

      „Ma absoluutselt ei usu, et temaga midagi… noh… juhtunud oleks… Usu mind, ma tean… ma ei oska sulle seletada… ma tean väga ähmaselt… Ja samas väga selgelt… Ta on lihtsalt kätte võtnud ja ära läinud… Meie juurest… oma töö juurest… kõige juurest… Aga miks-s-s, mis põhjusel…?” See oli peaaegu seesama, mida ta oli juba korra öelnud. Ka temal polnud enam midagi rohkemat välja pakkuda.

      Järsku märkasin Ruthi käes paberilehte. Kust see oli lagedale ilmunud – käekotist, taskust, varrukast? Ma ei taibanud veel midagi. Ruth ulatas selle sõnatult mulle. Paber oli katsudes niiske. Kui ma poleks teadnud, et väljas sajab, oleksin vist pidanud arvama, et see on Ruthi pisaraist märjaks saanud.

      „Ja siis veel see…” lausus ta kõlatult. Ma tundsin kohe ära Larry ilusa püstja käekirja, mille pärast me (mõned igatahes) teda samuti salaja kadestasime. Sest samal ajal kui kiirkonspekteerimine meie oma üha rohkem ära rikkus, näis tema käekiri sellestsamast aina kindlameelsemaks muutuvat… Igatahes võinuks grafoloog Larry käekirjast välja lugeda tema vägagi kindlat iseloomu, tema sihikindlust ja teab veel mida…

      Võtsin paberilehe vastu. Taipasin kohe esimese pilguga, et see pole kiri. Nagu Ruth paistis arvavat. Või kirja ja pihtimuse vahepealne tekst. Sest sellel puudusid kõik vormilise kirja tunnused pöördumine, allkiri ja kuupäevgi. Jah, see oli ilmselgesti mingi tekstikatke, vaid mõni lause pikk. Mida Ruth oma haavatavuses pidas millekski muuks…

      Ja ma lugesin seepärast talle teksti kuuldavalt ette, et ta oma eksitusest aru saaks.

      „…Kaugemale enam minna ei saa. Sest nüüd tuleb vastu tundmatus. Kuid just tundmatuseks peab minutaoline valmis olema. Sealt algab tõeline enesekatsumus. Aga enne seda peab kõik täielikult – nii minus endas kui ka väljaspool – selgeks saama…” Sellele järgnes veel umbes poole lause jagu teksti, kuid see oli loetamatult maha kritseldatud ja vajas erilist läbivalgustatust, et ka seda oleks saanud lugeda.

      Selles tekstis oli mulle midagi tuttavat. Teadsin ähmaselt, kust need read võisid pärineda. Just nimelt – väga ähmaselt. Muus pidas asi paika – see oli Larry käega kirjutatud. Ainult et selle katkendi „mina” polnud teps tema ise. See jutustas kellestki hoopis teisest. Ruth-vaeseke aga arvas, et see on katke poolelijäänud kirjast, mis on temale adresseeritud ja käib nende perekonnasuhte kohta…

      „Kust sa selle leidsid?” küsisin ma otsejoones. „Tema sahtlist… see tähendab, ta paberite hulgast…” Ja minu poole vaadanud, neelatas ta ning lõi pilgu maha. „See oli kõige peal, kui sahtel lahti teha…”

      „Tead, nüüd sa küll eksid… Minu meelest on tegu ühe reisikirja algusega, mida Larry on üritanud tõlkida… Ma vist isegi tean, kust see pärineb. Vaja vaid järele vaadata. Meil oli igatahes kunagi juttu, et see raamat vääriks tõlkimist. Nii et, kullake… mitte mingil juhul kiri…”

      See