Surnud enne surma. Deon Meyer

teid millegagi aidata?”

      „Kas teie olete proua Wallace?” küsis Joubert. Siis nägi ta naise silmi. Ja neid nägi ka Griessel. Need olid erinevad – üks oli helesinine ja säras, teine aga mitmes eri varjundis pruun ning jäi kuhugi heleda ja tumeda vahepeale. Joubert püüdis hoiduda silmi vahtima jäämast.

      „Jah,” kostis naine ja taipas, et siin ei püüta talle midagi maha müüa. Hirm liikus varjuna üle tema näo.

      „Asi on Jamesis, eks ole?”

      Tema selja taha ilmus ligikaudu kümnene poiss. „Emme, mis on?”

      Naine vaatas murelikult üle õla. „Jeremy, palun mine oma tuppa.” Tema hääl oli küll vaikne, kuid nõudlik. Poiss pöördus minekule.

      Proua Wallace vaatas uuesti detektiivide poole.

      „Me oleme politseist,” ütles Joubert.

      „Tulge parem sisse,” lausus naine, lükkas ukse valla ja võttis põlle eest.

      Proua Margaret Wallace nuttis abitu leinaja täieliku ohjeldamatusega, käed süles ja õlad pisut norgus. Pisarad takerdusid suvekampsuni kollase villa külge ja sätendasid elutoa kandelaaberlambi valgel.

      Joubert ja Griessel silmitsesid ainiti vaipa.

      Joubert keskendus diivanilaua jala kerale ja käpale. Ta oleks tahtnud olla omaenda kodus omaenda toolil, raamat süles ja õllepurk peos.

      Mööda koridori tuli lähemale poiss. Tema taga oli kaheksa kuni kümne aasta vanune tüdruk.

      „Emme?” Poisi hääl oli nõrk ja hirmunud.

      Margaret Wallace ajas õlad sirgu ja tõmbas peoga üle näo. Ta tõusis väärikalt jalule. „Palun vabandust.” Ta võttis lastel käest kinni ja viis nad piki koridori minema. Sulgus üks uks. Vaikus oli kurdistav. Kostis karjatus. Seejärel saabus taas vaikus.

      Nad ei vaadanud teineteise poole, sest muidu oleksid nad selle endasse lasknud.

      Viimaks tuli naine tagasi. Tema õlad olid ikka veel vapralt püsti, otsekui oleks ta suutnud oma tundeid füüsiliselt vaos hoida. Aga nad teadsid küll, kuidas sellega on.

      „Ma pean oma emale helistama. Ta elab Tokais. Ta saab mulle laste juures abiks olla. Ma olen kindel, et teil on mulle palju küsimusi.” Naise hääl oli tundetu nagu kuutõbisel.

      Joubert oleks tahtnud talle öelda, et nad tulevad hiljem tagasi ja jätavad ta oma valuga üksi. Aga ta ei saanud seda öelda.

      Naine naasis mõne minuti pärast. „Ema tuleb siia. Ta on tugev. Minu isa… Ma palusin teenijatüdrukul meile teed keeta. Ma usun, et te joote teed?”

      „Me täname teid, kuid…” Joubert’i hääl kähises kergelt. Ta köhatas.

      „Kui te lubate, siis ma olen kuni ema saabumiseni laste juures.” Proua Wallace ei jäänud vastust ootama ja kõndis mööda hämaralt valgustatud koridori minema.

      Raadiosaatja Joubert’i taskus piiksatas. Ta vaatas sõnumit vedelkristallekraanil: HELISTA VBL LOUWILE. Sellele oli lisatud telefoninumber.

      Ta oli Louwi ja veel kolm detektiivi hotelli saatnud, sest sealsete numbritubade aknad vaatasid parkimisplatsi poole. See juhtus pärast seda, kui kohtuarst oli oma pominad laiba kohal pomisenud. Ja enne seda, kui Bart de Wit platsi ilmus ja korraldas pressikonverentsi seoses mõrvaga, mille kohta neil puudus igasugune informatsioon. Ta põgenes koos Bennyga Oxford Streetile vahetult enne pressikonverentsi algust.

      „See mees on kloun,” ütles Benny tee peal. „Teda ei ole meil pikalt.” Joubert oleks tahtnud teada, kas ülem kutsus ka kõik allohvitserid ükshaaval enda juurde. Ja kas de Wit on Griesseli hädast kangema kraamiga informeeritud.

      „Basie tahab mind,” ütles ta muserdavat vaikust purustades ja tõusis toolilt. Ta kõndis sellesse tuppa, kus Margaret Wallace oli helistamas käinud. Ta kuulis, kuidas teenijatüdruk köögis portselannõudega kõlistab.

      Tuba nägi kabineti moodi välja. Selle keskel seisis arvuti ja telefoniga kirjutuslaud. Tagaseina vastas paikneval riiulil olid kõvade kaantega aktimapid, mõned äritegevust käsitlevad raamatud ja käputäis ülepakutud kunstnahkköites Reader’s Digesti raamatute lühiväljaandeid. Ukse kõrvale jääv sein oli kaetud fotode ja diplomitega. Seal oli ka ühe kohaliku karikaturisti suur sarž. Sellel võis näha tihedate mustade juuste, lopsakate vurrude ja kergelt pungis põskedega James Wallace’it. Ta kandis saržil elegantseid rõivaid. Ühes käes oli tal diplomaadikohver logoga wallace’i kiirpost. Teise käe kaenla alla oli surutud kriketikurikas, selle peos oli aga lipp kirjaga LP KRIKET.

      Joubert valis numbri. See kuulus hotellile. Ta palus Basiet ja ootas mõne hetke.

      „Kapten?”

      „Jah, Basie.”

      „Kapten, me leidsime kellegi. Naissoost ja blondi. Ta väidab, et Wallace viibis tema numbris. Aga rohkem me teda küsitlema ei hakanud. Me ootame sind.”

      „Kas sa saad tema juurde jääda? Benny ja mina oleme veel mõnda aega siin.”

      „Milles küsimus, kapten.” Louw’ häälest kostis indu. „Ah jaa, ja üks tühi padrunikest oli veel. Laiba all.”

      Kabinetist väljudes heitis Joubert uuesti pilgu seinal rippuvale saržile. Ja mõistis, et elu tähtsusetus on sama kurb kui surma lõplikkus.

      „Ta hakkas oma käe peal äri ajama,” ütles Margaret Wallace. Ta istus käsi süles hoides suure ja mugava tooli serval ning tema hääl oli rahulik, ühetooniline ja vaoshoitud.

      „Ta sai kommunaalarvete kojutoimetamise lepingu. Esialgu oli see raske ülesanne. Ta oli sunnitud tooma Ühendriikidest aadresslipikute kleepimise masina ja arvuti, kuid tollal tuli kõik kirjad veel ükshaaval ümbrikusse pista ja siis ümbrikud kinni kleepida. Ma aitasin teda. Me töötasime öö läbi. Sageli. Kaks aastat tagasi ta küll müüs seitsekümmend protsenti aktsiaid Promail Internationalile, aga nad jätsid firma esialgse nimetuse alles. Ta on senimaani juhatuse liige ja töötab nõustajana.”

      Joubert pani tähele, et naine kasutab oma abikaasast kõneldes ikka veel olevikku. Kuid ta teadis, et see muutub järgmisel päeval, kui öö on mööda saanud.

      „Kas teie abikaasa tegeles poliitikaga?”

      „Poliitikaga?” lausus Margaret Wallace täielikus mõistmatuses.

      „Kas härra Wallace kuulus mõnda poliitilisse parteisse?” küsis Griessel.

      „Ei, ta…” Naise hääl murdus. Nad ootasid.

      „Ta oli… apoliitiline. Ta ei käinud isegi valimas. Tema väitel on kõik poliitikud ühesugused. Nad tahavad ainult võimu. Inimestest nad tegelikult ei hooli.” Kortsud tema laubal süvenesid.

      „Kas ta oli seotud mustanahaliste kogukondadega? Heategevusega?”

      „Ei olnud.”

      „Aga tema firma?”

      „Ei olnud.”

      Joubert tegi katset uue suunaga. „Kas tal oli teie teada viimasel ajal tööl mingisuguseid pingeid?”

      Naine raputas põgusalt pead ja tema kuldpruunid juuksed liikusid.

      „Ei olnud.”

      Eri värvi silmapaar pilkus. Joubert mõistis, et Margaret Wallace püüab end vaevaga ohjes hoida. Ta läks naisele appi: „Proua Wallace, me oleme kindlad, et sellisel kohutaval sündmusel peab olema mingisugune loogiline selgitus.”

      „Kes oleks võinud säärast asja teha? Kas meil ei ole siin maal siis juba piisavalt palju surma ja hävingut olnud? James ei olnud küll täiuslik, kuid…”

      „Proua Wallace, see ei saanud olla õnnetusjuhtum. Ega röövimine. Harilikult on niisuguste asjade ajendiks raha,” ütles Griessel.

      Või seks, mõtles Joubert. Aga sellega tuli oodata.

      „Kas te teate, kas keegi oli teie abikaasale raha võlgu? Ükskõik millises muus äriettevõttes või tehingus…”

      Naine