Surnud enne surma. Deon Meyer

ma ei tea, kas sellest piisab, et teid päästa. Vaadake, kapten, see siin on uus LõunaAafrika. Me kõik peame andma oma panuse. Ennast parandama või lahkuma. Ebasoodustatud kogukondades on inimesi, keda tuleb edutada. Ka politseis. Me ei saa kasutut ballasti sentimentaalsetel põhjustel ohvitseriametis hoida. Kas te mõistate seda?”

      Joubert noogutas.

      „Ja on ka minu kohalemääramise küsimus. Surve on tugev. Mitte ainult minule, vaid ka uuele valitsusele. Kõik ootavad vigu. Valgetele meeldiks kangesti, et mustade valitsus teeks vigu, sest siis saaksid nad rääkida, et me ju ütlesime.”

      De Wit kummardus ettepoole. Naeratus muutus laiemaks.

      „Siin vigu ei tule. Kas me saame teineteisest aru?”

      „Jah, kolonel.”

      „Parandada ennast või lahkuda.”

      „Jah, kolonel.”

      „Kapten, te küsige enda käest: „Kas ma olen võitja?” Sellisel juhul te olete siin alati teretulnud.”

      „Jah, kolonel.”

      De Wit ohkas sügavalt, naeratus muutumatult suul.

      „Teie esimene meditsiiniline läbivaatus on täna kell 14.00. Ja viimane asi – politsei sõlmis lepingu kahe kliinilise psühholoogia spetsialistiga niisuguste töötajate jaoks, kes seda vajavad. Ma edastasin neile teie toimiku. Nad astuvad teiega ühendusse. Arvatavasti homme. Head päeva, kapten.”

      4

      Premier Bank alustas seitsekümmend viis aastat tagasi ehituslaenuühisusena, kuid sedalaadi rahandusasutused läksid moest välja.

      Nii et nagu suurem osa teisigi rahandusasutusi, avardas ta tasapisi oma haaret. Nüüd said tema kliendid uppuda lisaks kodulaenudele ka krediidilimiidi ületanud kontodesse, järelmaksudesse ja kõikidesse muudesse mõeldavatesse uusaja inimeselt intresside väljapigistamise viisidesse.

      Keskmise kliendi jaoks oli olemas kahvatulillat ja halli värvi tšekiraamatu ning sellele vermitud punase vääriskivi kujutisega Rubiinprogramm. Suurema sissetuleku ja suuremate võlgadega inimesed tunnistati kõlbulikuks Smaragdprogrammi ja rohelise vääriskivi jaoks. Üle kõige tahtis Premier aga seda, et kõik tema kliendid võtaksid sihikule Briljantprogrammi.

      Susan Ploos van Amstel nägi, kuidas tema tellerikabiini poole kõnnib kuldraamis prillide, blondide juuste ja tugeva päevitusega kütkestav terashallis ülikonnas mees, ning teadis, et see on Briljantprogrammiga klient.

      Susan oli matsakas kolmekümne nelja aastane naisterahvas, kelle kolm last saatsid pärastlõunaid mööda lasteaias ja abikaasa veetis õhtuid garaažis oma 1962. aasta Angliat putitades. Kui blond mees naeratas, tundis Susan ennast noorena. Mehe hambad olid veatud ja säravvalged. Nägu oli peenejooneline, kuid tugev. Ta nägi välja nagu filmistaar. Neljakümnene filmistaar.

      „Tere päevast, härra. Millega ma saan teid aidata?” Susan kostitas teda oma parima naeratusega.

      „Tervist,” ütles mees, ning tema hääl oli madal ja kõlav. „Ma olen kuulnud, et selles harukontoris on Kaplinna kõige kaunimad tellerid. Ja ma näen, et see vastab tõele.”

      Susan punastas ja lõi pilgu maha. Ta nautis viimset kui üht hetke.

      „Kullake, kas te võite osutada mulle ühe suure teene?”

      Susan vaatas uuesti üles. See ei ole ometigi mingisugune sündsusetu ettepanek? „Muidugi, härra. Mida aga soovite.”

      „Oi, need on ohtlikud sõnad, kullake, ohtlikud sõnad,” kostis mees tähendusrikkalt. Susan kihistas naerda ja õhetus näol muutus veelgi punasemaks.

      „Aga selle ma jätan teiseks korraks. Kas te ei tahaks võtta üht säherdust vana suurt pangakotti ja täita seda paberrahaga – viiekümneste ja suurematega? Mul on siin kuue all säherdune vana suur püstol…”

      Ta paotas kergelt kuuehõlmu. Susan nägi relvapära.

      „…ja ma ei tahaks seda teie vastu kasutada. Kuid te paistate ju olevat kaunis ja arukas neiu. Kui te mind kiiresti aitate, siis olen ma läinud veel enne, kui juhtub midagi halba.” Mehe hääl jäi rahulikuks, toon vestluslik.

      Susan otsis muiet, mis näitaks, et mees teeb nalja. Seda ei tulnud.

      „Te räägite tõsiselt?”

      „Seda küll, kullake.”

      „Armas jumal!”

      „Ei, kullake, kenad ja suured rahapaberid.”

      Susani käed hakkasid värisema. Talle meenus, mida talle oli õpetatud. Häirekella nupp on põrandal. Vajuta nupule. Jalad olid nagu süldist. Käed võtsid mehaaniliselt välja lõuendkoti. Ta avas rahasahtli ja hakkas pangatähti kotti panema. Vajuta nupule.

      „Teie lõhnaõli on oivaline. Kuidas seda nimetatakse?” päris mees oma ilusa häälega.

      „Royal Secret,” ütles Susan ja punastas olukorrast hoolimata. Viiekümnesed said otsa. Ta andis koti mehele. Vajuta nupule.

      „Te olete nagu filmitäht. Ma tänan teid. Öelge oma abikaasale, et ta teid hoolega hoiaks. Muidu võib keegi teid ära varastada.” Ta naeratas laialt, võttis koti ja kõndis minema. Susan Ploos van Amstel vajutas varbaga nupule siis, kui mees klaasukse vahelt läbi läks.

      „See võis ju olla ka parukas, kuid fotorobotiga saame pildi kokku,” ütles Mat kolmele ajakirjanikule. Ta uuris Premieri röövimist seepärast, et tema elavjõud oli suunatud linna põhjaossa, kus üks denaturaadivines kodutu oli oma sõbra põlema pistnud; Brackenfelli, kus oli kalapoes jahipüssiga toime pandud rööv ja Mitchells Plaini, kus neljateistkümneliikmeline kamp oli vägistanud kolmeteistkümnese tüdruku.

      „Kõigest 7000 randi. See pidi olema asjaarmastaja,” sõnas The Cape Arguse reporter ja hakkas oma pastapliiatsi otsa lutsima.

      Joubert ei öelnud midagi. Ajakirjandusega asju ajades oli see kõige parem. Ta vaatas juhataja kabineti klaasukse taha, kus Susan Ploos van Amstel kõneles oma lugu järjest uutele klientidele.

      „Kullakeseröövel. Sellest võib saada kena loo. Kapten, kas teie arvates teeb ta uue katse?” küsis Die Burgeri mees. Joubert kehitas õlgu.

      Pärast seda enam küsimusi ei esitatud. Ajakirjanikud palusid luba lahkuda, Joubert jättis nendega hüvasti ja võttis taas istet. Tulemas olid fotoroboti inimesed.

      Ta oli valves ja sõitis seetõttu koju sinisest Sierrast ametiautoga. Koduteel astus ta läbi ühest Koeberg Roadi antikvariaadist. Uksel seisis Billy Wolfaardt.

      „Terekest, kapten. Kuidas mõrvaäri läheb?”

      „Ikka vanaviisi, Billy.”

      „Müüki tuli kaks Ben Bovat. Aga minu arvates on need sul olemas.”

      Joubert sammus ulmekirjanduse ossa.

      „Ja üks uus William Gibson.”

      Joubert laskis sõrmel üle raamatuselgade libiseda. Billy Wolfaardt pöördus ja astus ukse kõrval seisva kassaaparaadi juurde. Ta teadis, et kapten ei ole suurem asi jutumees.

      Joubert vaatas Bovasid, pani need riiulile tagasi, võttis Gibsoni ja maksis selle eest. Ta jättis hüvasti ja sõitis minema. Teel koju ostis ta praekana Kentucky moodi.

      Tema ukse alt oli sisse lükatud ümbrik. Ta viis selle koos raamatu ja kanaga kööki.

      Ümbrikul olid helepastelsetes toonides joonistatud lilled. Ta pani teised asjad käest, võttis sahtlist noa ja lõikas ümbriku lahti. Selles oli üksainus kaheks volditud samasuguse lillepildiga paberileht. Paber lõhnas magusalt ja tuttavlikult. Lõhnaõli. Ta keeras paberi lahti. Käekiri oli naiselik ja muljetavaldavalt silmuseline. Ta luges:

      Minu sügava iha

      tuline embus

      Sul sütitab liha

      ja leegitseb lembus.

      Maitse