Linnade põletamine. Kai Aareleid

itle>

      Mitte ühtegi saladust ei saa ega tohi igavesti ja kõigi eest varjata; üks kord elus, üks kord oma olemasolu jooksul peab saladus leidma kuulaja.

– Javier Marías „Oxfordi romaan”

      ANTE SCRIPTUM

      PARADOKS

      „Ante scriptumkui post scriptum’i vastand sisaldab paradoksi: selleks, et kirjutatule saaks midagi eelneda, et kirjutatu ette saaks midagi kirjutada, peab tekst, mille ette kirjutatakse, olema kirja pandud, seega olemas. Kui see aga on juba kirja pandud, pole ante scriptum oma olemuselt enam mitte ante, vaid post scriptum… Kas te jälgite mind? Kas teile üldse on ladina keele algtõdesid õpetatud?”

      Vaikus.

      „Paradoks! Paradoks.”

– Kirjandusõpetaja E. V. oma õpilastele, Tartu, sügis 1962

      SEE LUGU

      2013

      See lugu kumab kusagil mu teadvuse piiril, nii et võin seda peaaegu puudutada. See virvendab mu mälu jahedates soppides, hämar kaja rõõmsamatest päevadest, naeratustest, mõnest häälest. See on nagu mu albumis tuhmuvad mustvalged fotod, mille nurkadest on liim ära kuivanud ja mis pudenevad albumit avades välja justkui ärkavad liblikad. Nende lend on lühike ja mul on raskusi nende tagasi asetamisega, sest tähendused on vahel kustunud, kandunud minema nagu tolm.

      Ma lubasin, et jutustan sulle lõpuks kõigest. Nüüd, kui sa kogemata leidsid karbi, millel seisis sinu vanaisa nimi, ja tulid minu juurde küsimustega. Ma tean, et sa avasid selle karbi kogemata. Pole vaja vabandada. Lihtne inimlik uudishimu.

      Lõpuks ma ju ise andsin sulle võtme, kui palusin sul suvel minu kodu riiulist mõned raamatud tuua. Nii et võib-olla mingi osa minust soovis, et see nii läheks, ilma et ma ise teaksingi. Soovis, et sa leiaksid, et sa avaksid, et sa küsiksid. Et see süda siin saaks rahu ja mineviku linnad saaksid lõpuks põletatud.

      Ühes sa küll eksid: ma ei ole midagi sinu eest varjanud. Lihtsalt ei ole osanud sellest jutustada.

      Täna avasin lõpuks musta nahkmärkmiku, mille sa mulle kunagi kinkisid. Nüüd kulub see ära. Sa teadsid täpselt, missugust valida. Teadsid, et see peab olema väikeste ruutudega, mis mind toetaksid ja mida mööda saaksin vaikselt edasi liikuda nagu ronitaim. Märkmikul on purpurikarva järjepael ja selle lehti hoiab koos lai kumm, nii turvaliselt ja nii petlikult.

      Alustada tuleks algusest. Aga kus on algus?

      Algusi on palju.

      HOMMIK

      1998

      Hommik pärast päeva, kui on tuldud maamaja puutumatu lumekirmega hoovi, keeratud lukust lahti tuulekoja uks ja vaheesiku uks ja lõpuks köögiuks; kõik oli nagu ikka, lukk natuke tõrkus – nagu alati; näkku lõi linaluuplaadi ja vana talumaja lõhn, hiirte ja pliidile kuivama jäetud mullaste sibulate lõhn – nagu alati; käsi kobas lülitit, sees oli hämar, paksud talvised eesriided akende ees, lumevalgus veel silmades. Teadmine, et järgmise tunni jooksul tuleb ruttu tuli alla teha, linad ja tekid kööki pliidi lähedale tuua, midagi hamba alla otsida – nagu alati. Aga kui kärbsemustases pirnis lõpuks valgus süttis, polnud mitte miski nii nagu alati.

      Kui kohalik konstaabel oli ära läinud ja jäljevõtja ei tulnudki, sest oli pealinnas koolitusel; kui nimekirjad olid tehtud ja kõik oli meelde tuletatud ja kõik kahtlused olid läbi kaalutud, killud kokku pühitud, läbituhnitud kappidest, kummutist ja puhvetist välja visatud riided ja nõud nurka kottidesse ja kastidesse kuhjatud, paarist allesjäänud taburetist kööki laud ja tool meisterdatud, tuli alla tehtud ja öö kuidagiviisi mööda saadetud – hommik pärast seda.

      Silma vikerkest mäletab tühja kohta seal, kus peaks olema…

      Vikerkest mäletab midagi, mida mina ise kohe ei märganud.

      Süütunne. Nutsin terve õhtupooliku taga teab kust majja tekkinud kopitanud kappe või vana söögilauda, mille mees pärast vanemate surma tugevama õigusega endale oli võtnud – nutsin terve õhtu taga asju, millega polnud mitte mingit muud sidet peale harjumuse, ja ei märganud, et puudu oli see ainus, mis kuulus ainult mulle ja millele ma hoolikalt toa seinal koha olin otsinud.

      Nüüd oli pildi asemel pleekinud tapeedimustril tumedam laik, ja voodisse vaatas vastu tühjus, kadunud oli rosetiga mehe pilk, mis oli mind pildilt nii kaua valvanud ja näinud kõike, igasuguseid päevi.

      Kadunud.

      See polnud niisama portree. See oli isa.

      Sulen silmad.

      Tumedast tapeedilaigust avaneb tunnel tinarõskesse novembrisse kolmkümmend kuus aastat varem.

      PÕRANDAKÜÜRIMISPÜHA

      1962

      Tiina on eestoa ahju alla tule teinud. Halud praksuvad, aga see tunne ei anna järele. Midagi täiesti võõrast on ta endasse mässinud ja otsustab nüüd tema eest. Ta peab põrandad puhtaks pesema. Ei ole parata, lihtsalt peab.

      Tiina läheb sahvrisse ja võtab ämbri. Ta laseb köögis pange vett täis. Surub lapi pange põhja ja jälgib veepinnale kerkivaid mullikesi, kui kuiv lapp vett endasse imeb. Hallis panges vee all paistavad sõrmed sinakad ja pundunud. Tiina vinnab pange tuppa ja väänab lapi välja. Käpuli maas, hakkab ta oma toa põrandat küürima. Aeglaselt ja põhjalikult, püüdes mitte mõelda. Väljas on külm, rõske, hämarduv novembri õhtupoolik.

      Tuba on jahe. Ta nühib ja väänab, nühib, väänab. Käed on külmast veest punased, aga pikapeale hakkab tal palav.

      Isa on juba kaks päeva ära. Sotsiaaldelegaat käis eile jälle ukse taga. Ema on olnud närviline. Ta harjas hommikul enne äraminekut kaua ja kurjalt juuksed ja pani liiga paksult huulepulka. Ema ei ole ka veel töölt tagasi jõudnud.

      Tiina peatub, et otsaeest higi pühkida. Keegi koputab aknale.

      Õues akna taga seisab ülevalt korruse onu Osvald nagu tont. Onu Osvald lihtsalt seisab, ootab.

      Tiina tõuseb, läheb üle vastpestud põranda akna juurde, lükkab akna lahti.

      Osvaldi nägu on märg, aga mitte vihmast, sest vihma ei saja.

      „Kulla laps…” nuuksub Osvald.

      „Mis on, onu Osvald? Mis juhtus?”

      „Oh jumal, jumal…”

      „Mis lahti on? Miks sa nutad?”

      „Oi, vaene laps, sa ei… Sa ei teagi veel…”

      „Mida, onu Osvald?”

      „Sa ei teagi…”

      „Mida ma ei tea?”

      Aga selle asemel et vastata, surub Osvald käe suule, pöörab ümber ja kõnnib minema. Ilma seletamata.

      Vaene laps. Sa ei teagi.

      Maja on vaikne. Ahjus praksuvad puud.

      Tiina läheb tagasi pange juurde, laskub käpuli, väänab lapi välja ja hakkab edasi pesema. Peseb ja peseb. Aeglaselt. Valab sellesse masinlikku liikumisse kogu oma õõnsa eelaimuse. Kogu teadmatuse, kogu teadmise. Ta ei tea ja ometi ta teab, justkui oleks kõik lõppenud juba ammu enne seda, kui see tegelikult lõpule jõudis.

      I

      ÜKS SÜDA

      1940-1952

      ENNE PÕLETATUD MAAD

      1941

      Isa ja ema olid esimest korda kohtunud viis aastat enne Tiina sündi. Võib öelda, et neid viis kokku Valdek Karm, kellega ema Liisi oli nädal varem tagasihoidliku ilmaliku kombetalitusega abiellunud. Valdek Karmi neid siiski tutvustamas ei olnud: tema oli samal hommikul vabatahtlikuna sõtta läinud. Liisi oli tee peal üksi ja märg nagu kass. Ta oli kaheksateist. Peeter oli kolmkümmend kaheksa ja sõitis läikivmusta „Opeliga”. Neil ei olnud mitte midagi ühist. See kohtumine ei tähendanud mitte midagi. Ent aset see leidis ning Tiina jaoks oli see esimene lüli ahelas, kuhu tükk aega hiljem hakkas kuuluma ka tema.

      Om