Karlova pruudid. Merle Sild

oli Eric Sommerfield ja tedagi ei tundnud ta isiklikult. Oli vaid vilksamisi näinud, kui mees Ameerikast kohale sõitis, et Tuulevarale müügivolitus teha.

      „Minu ema teab läbi aegade kindlasti kõiki Karlova tüdrukuid,” seletas Leho. „Paljud on ju tema käe all sünnitanud ja näiteks Greete kasvas hiljem isegi kolleegiks. Elu ringkäik, eks ole?“

      Maaris ei mõistnud, miks kogu jutt järsku Greetele pöördus ja ta tahtis üle küsida, aga Lehol oli juba arvutis tegemist.

      4

      Maaris oli nördinud. Kas kogemata või mitte, aga Leho surus teda vägisi minevikku ja see tõi jälle meelde kõik lapsepõlvest pärit varjud. Aastakümneid oli Maarise põlvnemise kohta kummalisi vihjeid tehtud. Kui legendide taga oligi mingi tõde, siis kas Leho usub tõesti, et nende kahe võimuses siin on varjatud saladustele jälile saada? Tegelegu parem Arksoni surma uurimisega, seal on vähem müstikat.

      Endale võis ta tunnistada, et aimas ammu: tegelikult pole tema elus kõik nii, nagu paistab.

      „Minu laps küll ei oleks nii teinud,“ keeras Johanna väikesele Maarisele selja, kui see kasvõi tühisegi pahandusega hakkama oli saanud. Erinevalt teistest emadest ei viitsinud ta kunagi midagi pikemalt seletada või õpetada. Kusagilt pidi olema pärit tema võimetus tunda rõõmu väikesest imearmsast tütrest. Midagi väga olulist oli nende vahelt puudu.

      Hiljem, Maarise suureks kasvades kõlas puuduv „midagi“ valjuhäälselt igas nendevahelises arusaamatuses. Kui Maaris selle üle kurvastades vanema õe Greete kaissu nutma puges ja nende ühte tooni tuhkblondid kohevad juuksed padjal segunesid, ei saanud Maaris aru, kuidas ta võõras saab olla, kui ta on ometi nii väga nende sarnane?

      Lõpuks jõudis tüdruk äratundmisele. Ta pidi olema lapsendatud laps, kaksipidi mõtlemist siin ei olnud. Liiga palju märke oli kogunenud seda näitama.

      „Välismaalase veri,“ oli Johanna talle vahel paljutähendavalt salvanud. Emad nii ei räägi.

      Väikese pingpongipallina peksles lapse süda vananeva ema tujude ühest äärmusest teise. Igatahes oma ta ei olnud ja sellest oli tüdruku hing alalõpmata haige. Kindlasti oli temas mingi viga, sest isegi Reesi ja Johanna jutud jäid mõnikord poole sõna pealt katki, kui Maaris ruumi sisenema juhtus. Kuidas ta ka püüdis, keegi neist ei hakanud teda armastama. Kõva kivisein oli tema ja teiste vahele paakunud. Selle vastu puutudes pidi ettevaatlik olema, muidu sai haiget. Küsimuste esitamine oli välistatud.

      „Noh, ikka jäetakse lapsi sünnitusmajja maha. Ühed loobuvad ja teised saavad võimaluse…“ rääkis Johanna ühel õhtul, kui Maaris oli julguse kokku võtnud ja küsimusi küsinud.

      „Või lähevad lapsed vahetusse. Need noored ämmaemandad on seal ju nii lohakad!“ vaatas ta vilksamisi Greete poole ja Greete hammustas huule peaaegu et verele.

      See kõik oli poolik tõde, aga teisest poolest ei räägitud. Johanna teadis kindlasti midagi, kuid ei tahtnud oma teadmisi sugugi Maarisega jagada. Kandis keelel küll ja poetas vastakate tujude sunnil vahel õhkõrnu vihjeid, mille peale Reesi siis teda väga kurja pilguga vaatas. Oli mis oli, vähemalt lapsepõlves tundis Maaris alati vanaema kaitset, ehkki ka tema varjas saladust.

      Kas keegi oli Maarise pärast sündimist teise lapse vastu vahetanud? „Võimalus,“ kõlas ta kõrvus Johanna hääl.

      Ah tema oli siis kellegi võimalus? Mitte lihtsalt laps? Kui suhe ema ja lapse vahel loomise imetabasel hetkel alguse saab, siis kuidas just see hetk Maarise elus vahele oli jäänud? Suhet ju ei olnud. Järelikult polnudki teda oma ema jaoks olemas, aga seda, keda olemas ei ole, ei saa ka armastada.

      Inimesed, kes ta tõest ilma jätsid, oleksid võinud talle vähemalt elamist õpetada. Aga keegi ei tahtnud, ei osanud või ei viitsinud vastutust võtta. Või ei julgenud. Lihtsal põhjusel, et Maaris polnud kellegi oma. Seletamatult visal viisil püüdsid kõik teda kellegi teise kaela veeretada. Vähemalt ta ise ei uskunud enam üldse, et tal kusagil juured oleks või ta üldse kellelegi kuuluks.

      Kuulumatuse tunne ajas hulluks. Samahästi oleks ta võinud sündimata jääda ja keegi poleks seda märganudki, mõtles Maaris. Vahel tahtis ta minna ja ema kallistada, aga ei julgenud. Ema nägi aastate kulgedes aina enam välja nagu külma ihuga puuderdatud nukk, kes elas tuimalt oma tuima elu, kedagi ega midagi vajamata peale Tõnise ja mööblit täistuubitud kristallisäras kooperatiivkorteri.

      Johanna oli ometi Maarise ema? Tüdruk tahtis seda uskuda. Et oleks, keda armastada ja kes vahel haigetsaanud põlvele puhuks. Maaris armastas küll ja kui tüdruk väga palus, puhus Johanna tema põlvele ka, aga turvatunnet see ei andnud ja rahutus Maarise sees ei vaibunud.

      Terasem kui teised temavanused, teadis ta juba esimese klassi lapsena väga hästi, kuidas lapsi saadakse. Ja et vanainimesed neid ei saa, seda teadis ta ka. Laste saamiseks peab olema noor, vanad õunapuud ei õitse, vinduvad ainult. Või murduvad viljade raskuse all.

      Maaris oli sündinud tuhande üheksasaja seitsmekümne kolmandal aastal. Kui ta väiksena sahtlipõhjast Johanna passi leidis ja tähelepanelikult läbi uuris, teadmata, milleks seda punaste kaantega raamatukest peale valimaskäimise veel kasutatakse, nägi ta seal ema sünniaastat. Aastanumber, mis Maarise jaoks tähendas pööningule tolmuma jäänud, hiirtest näritud vanu raamatuid ja surnud aja hingust, tekitas küsimusi ja mitte ühtegi vastust.

      Johanna oli järelikult pärast viiekümnendat sünnipäeva lapse saanud. Viiekümne viie aastaselt, kui täpne olla. See polnud vist võimalik? Teised naised läksid selles vanuses pensionile.

      Maaris arvutas pikki päevi üht- ja teistpidi, kuid targemaks ei saanud. Siis leppis ta mõttega, et ei ole numbrite kokkuliitmist veel korralikult harjutanud ja vastus on vale. Kui natuke kasvab, saab kõik selgeks.

      Muidugi ei teadnud ta siis veel midagi naise viljakandva vanuse piiridest, kuid alles eelmisel kuul oli ema talle öelnud, et on äsja neljakümne viieseks saanud… Vale valede seas.

      Isegi seda numbrit ei julgenud Maaris teistele lastele öelda. Kõige vanem ema oli nende klassi Elinal, kolmkümmend kaks.

      „Nii vana ema on sul…“ venitas pinginaaber põlgliku näoga, kui nägi Johannat üle kooliõue lastevanemate koosolekule tulemas.

      Maaris punastas. Ei teadnud, miks, aga häbi tahtis teda enda alla matta.

      „Ah, see on mu vanaema,“ heitis ta palli muretu naeratusega tagasi.

      Ebaselgus tema sees valetas nagu kulda, see tundus kindlam kui tõde, millest ta midagi ei taibanud. Oli neil kõigil vaja niimoodi seljataga susserdada? Et nad seda tegid, oli enam kui kindel. Vale paistis välja nende nägudest, kõlas häälteski.

      Kuidas Maaris siis Karlova linnaossa sattus, kui ta nende laps ei olnud? Sellesse vanasse kollasesse puumajja, mille ta lõpuks silmagi pilgutamata põlema süütas. Kõige eest, mis nad talle tegid. Või tegemata jätsid.

      Siin oligi piir. Siit edasi ei saanud ta kellelegi midagi rääkida. Siit algasid saladused.

      5

      „Kuule, Sherlock Holmes. Tegele nüüd oma asjadega. Olen siin, sinu ees. Küsi, mis sul vaja on küsida ja palun luba mul minna. Kõik.“

      „Ja muud ei midagi?“

      „Sa oled uurija ja mina kahtlusalune, mida muud?“

      „Sa ei ole kahtlusalune, tegelikult oled sa mu vana sõber ja oluline tunnistaja. Ma üritan siin selgeks saada, kellega Arkson viimati suhtles − kui sa veel aru ei ole saanud.“

      „Aga palun. Mina olin üks neist, võid sellele teadmisele kindlalt toetuda.“ Maaris tundis taas trotsi tõusvat.

      „Seda ma tean, Maaris. Esitan sulle veel vaid mõne küsimuse. Nõus?“

      Naine noogutas sunnitult ja Leho keeras end tema poole. Naeratus tema näol oli endiselt ebaprofessionaalselt sõbralik. Tundus, et sellel mehel olid tõesti raudsed närvid.

      „Millal sa viimati Alot nägid?“ küsis ta rahulikult.

      See veel puudus. Alo… Eric…