Karlova pruudid. Merle Sild

/p>

      Karlova pruudid

      1

      Oli sombune jaanuarihommik, kui Maaris pärast väsitavat pühademelu pisut vastumeelselt, kuid midagi halba aimamata kontorisse jalutas. Läbi laiade udumärgade lumeräitsakate aimdus pilvede tagant tõusva päikese roosakat kuma. Tartu oli rahvast tühi nagu igal unisel südatalvel.

      Hommikupoolikuks aja kokku leppinud klient ei olnud müügisolevat maja isegi vaatama tulnud ja Maarise lootus oma rahalist olukorda veidigi parandada libises järjekordselt käest.

      Ainult laenukontor Säästuvara oli talle truuks jäänud ning ummistas üha uute hoiatuste ja ähvarduskirjadega väsimatult Maarise postkasti. Tundus, nagu poleks liigkasuvõtjatel enam ühtegi muud muret kui meeletutesse intressidesse kasvanud võlg iga hinna eest kätte saada.

      Stressist peaaegu halvatud Maaris ei osanud ega julgenudki enam ühtegi elumuutvat otsust teha. Silmade ees keerlesid kohustuste üüratud rahanumbrid, aga ei ühtegi mõistlikku lahendust. Nüüd tuli lihtsalt vooluga kaasa minna ja endiselt loota, et tekib võimalus õigel hetkel välja ujuda.

      Vana Arkson istus rohelise maja viiendas korteris nagu kivikuju, kavatsematagi mujale kolida. Vähe sellest, et mees oma korterit ostjatele näitamast keeldus, vahetas ta eelmisel aastal ka trepikoja lukud, et tülikaid võõraid, sealhulgas ka Maarist, eemal hoida. Juba pikki aastaid vedas Maaris temaga vägikaigast. Isegi politsei vahelesegamine ei aidanud, Arkson suutis välja mõelda üha uusi trikke. Riik oli paljude sundüürnike mured kavalalt enda kaelast ära lükanud, aga vanamees osutus veel kangemaks kui riik, Maaris ja liigkasuvõtjad kokku.

      Potentsiaalsed ostjad ei olnud huvitatud vana jonnaka mehega kaasnevatest probleemidest. Nad andsid üksteise järel alla − pärast kokkulepitud mõtlemisaega ei helistanud keegi neist enam tagasi.

      Maja hakkas tasapisi väärtust ja kaubanduslikku välimust kaotama ja Arksoni kius aitas sellele igati kaasa. Veetorud lekkisid, ahjud lagunesid ja korstnapühkijat polnud vanad lõõrid ammu enam näinud. Kunagised uhked lillepeenrad olid naati ja võililli täis kasvanud ja kuurikatuse viis eelmise aasta augustiäike. Ainult Arkson ise arvas nähtavasti, et elab oma kaheksakümne ühe eluaastaga veel teist samapalju lisaks. Elujõust tal tõepoolest puudust ei tundunud olevat.

      Intriigidesse mässitud üürimaja, millest Maarise sekeldused alguse said, oli olnud ahvatlev võimalus kiiresti ja kergelt rikastuda, kuid uued tuuled muutsid ilusad plaanid pikaks ebameeldivuste jadaks. Seda, et tehing aastateks õhku rippuma jääb, ei osanud küll keegi ette ennustada. Isegi mitte need, kes ennast algusest peale Maarisest targemaks arvasid.

      Arksoni rääsunud jonn oli kõikide eludesse pisut sappi lisanud. Tanel, kes naisele toeks lubas olla, ei leppinud enam sellega, et Maaris kõik teenitud summad laenukontori arveldusarvele kuumaksete ja intresside katteks üle kandis. Kui naise sissetulekutest enam ei piisanud, aeg aina kulges ja kusagilt mingit lahendust ei paistnud, kolis mees lõpuks Tammelinna oma vanematekoju tagasi. Ema-isa tiiva all sai rahulikult haavu lakkuda ja kibejat viha pidada.

      Kolmekümneselt seisis Maaris silmitsi tõsiasjaga, et on jälle üksi ja ikka veel üürikorteris. Rikkusejahil ringeldes ei olnud ta küllaldaselt aega ega raha leidnud, et mõni uhketest üüripindadest enda omaks teha. Pärast Taneli lahkumist elas ta rõõmutult päev korraga ja unistas imest, mis otsekui nõiaväel tema ellu ilmuks, võlad kustutaks ja purunenud suhted taastaks.

      Säästuvara nõusolekuta ei saanud ta rohelise majaga midagi ette võtta. Ei seda välja üürida, pantida ega müüa, enne kui võlg tasutud. Ainuke võimalus liigkasuvõtjate küünte vahelt pääseda oli aina kasvavaid intresse maksta, et maja sujuvalt ja jäädavalt sulide bilanssi ei libiseks. Ma pean alustatu lõpule viima, muidu ei ole ma mitte keegi, kordas Maaris endale alatasa. Sõltlasena mängupõrgus lasi ta end ebaõnnel allamäge kanda, ainult et panustada polnud tal enam millessegi.

      Nüüd kui noore Eesti Vabariigi uued seadused juba selgemad olid, oleks ta võinud oma kurva looga ka kohtusse pöörduda, aga hagi esitamine oli kallis, advokaat veelgi kallim ja iga kuu kaheksandal kuupäeval võttis laenukohustus kogu raha. Nokk kinni, saba lahti. Maja küljest tükki ei lõika ja lauale ei pane, muigas ta vahel, kui oli sunnitud sõbrannadelt enne palgapäeva söögiraha laenama.

      Enam ei olnud mõtet rikast mängida ega uudishimulikele seletada, miks ta suure maja omanikuna linna teises servas üürikorteris elas − „ainult sellepärast, et loodusele lähemal olla”. Paljud juba teadsid liigagi hästi, kuidas kinnisvaramaakler Maaris Saugas oma ahnuse ja rumalusega orki lendas. Mängud rohelise majaga ei tulnud tema mainele kuidagi kasuks, kliente jäi järjest vähemaks. Muidugi oleks võinud kõigele käega lüüa juba siis, kui intressid maja maksumuse ületasid, kuid Maaris ei osanud enam hasardil ja kohusetundel vahet teha.

      Kohe kontorisse sisenedes märkas Maaris ajalehte, värske „Postimees“ näis kui meelega lohakalt tema arvuti kõrvale visatud. Kolleegide silmad saatsid halbaennustavas vaikuses Maarise iga liigutust. Nägudest oli näha, et siin ruumis tal enam poolehoidjaid polnud, kuid mille eest teda häbiposti oli naelutatud, ei osanud naine veel aimata. Mis siis ikka, viimasel ajal Maarises vindunud soov töökohta vahetada sai tänaste hukkamõistvate pilkude all ainult hoogu juurde. Nagunii polnud kellelgi neist siin enam endist teenistust ja oli tõeline ime, et Tuulevara kinnisvarabüroo üldse veel püsti püsis.

      Uudis ajalehe esiküljel jahmatas. Midagi sellist ei osanud ta halvimaski unenäos ette näha. Ah siis sellepärast teised teda nii vaenulikult jälgisidki… Õudusejudinad voogasid üle Maarise. August Arkson leiti enne päikesetõusu oma Karlova kodu eest surnuna.

      Reporter oli kõigi eetikareeglite vastaselt pildistanud vana professori surnukeha kraavikaldal sulalumes lamamas, viimane eluhetk silmadesse kivistunud. Samahästi võis see olla ka tapja silmade peegeldus. Arvestades, kui ahneid ja isegi kriminaalse taustaga tegelasi kesklinna lähedal asuva magusa krundi ümber viimasel ajal tiirles, polnud isegi mõrv ajakirjaniku arust võimatu ja erinevaid variante oli ta oma nupukeses ka kirjeldanud. Polnud kahtlustki, et põhjalik uurimine oli tulemas.

      Miks vanamees keset talveööd tänaval hulkus, oli tal enne jäädavat lahkumist olnud üldse veel põhjust edasi elada? Seda ei olnud võimalik lahkamisega kindlaks teha ja tegelikult oli nii kõige parem. Kui palju kannatusi rahajahil ringitormav Maaris inimestele põhjustas, ei olnud teistel küll vaja teada.

      Aga mis siis, kui kellelgi tuleb pähe just nimelt teda tapmises kahtlustada? Sellisel juhul on parem muidugi kõik ausalt ära rääkida, mis seal ikka. Kaasa arvatud see, millest ta parema meelega vaikinud oleks.

      Valgele paberilehele pastakaga mõttetuid kriipse vedades ja teiste uudishimulikke pilke vältides kuulas Maaris ruumis valitsevat vaikust ja jälgis, kuidas aknaklaasile kleepunud lumeräbalad järjest allapoole nõrgusid. Ei olnud vist mõtet alustada viisakat ja valutut kontorifoorumit sellest, kuidas temal tõesti ei ole Arksoni surmaga mingit pistmist ja et ei maksa tema töölauda risustada subjektiivse ajakirjandusega. Keegi nagunii teda ei usuks.

      Juba see, kuidas Maaris firma volituse alusel iseendaga tehingu sõlmis, oli temast teiste maaklerite silmis omamoodi heidiku teinud. Juhataja Armin rõhutas alatasa, et kuigi seaduse järgi ei pruugi midagi valesti olla, on usalduse kaotamine ränk eksimus ja Maaris peab olema väga püüdlik, et edaspidi firma silmis oma olemasolu õigustada.

      Vahel uskus naine, et tema fotogeeniline välimus oli ainuke põhjus, miks ta tööle jäeti. Äsjavalminud, üle linna kõrguvad üleelusuurused plakatid tutvustasid firmat just noore tegusa spetsialisti Maaris Saugase abil, kes leiab naeratades lahenduse igale kinnisvaraprobleemile.

      Siin ta nüüd istus. Palju ei puudunud, et naine oleks ka ise nutuse jaanuariga võidu ulgunud. Arksonistki oli hale, endast rääkimata. Elu oli neid mõlemaid alt vedanud, lubatud õnne ja rikkuse toomata jätnud.

      Kontoriakende all laste mänguplatsil ragises päevinäinud vettinud kiik. Õõtsus tormiks paisunud tuules. Läbi märgade lumehelvestega kaetud akna nägi Maaris ennast sellel seismas, juuksed lehvimas. Kiik kandis üles ja alla, pea käis ringi nagu lapsepõlves, Sõbra tänava kirikupargis kiikudes. Sisemuses keerles, süda tuksus otse kurgus, ütlemata jäänud sõnade kohal. Enam polnud põhjust teistele loota, kõik suure suuga lubajad olid teda viimastel aastatel alt vedanud.

      Õhkkond avaras kontoriruumis tõi naise villase kampsuni alla külmavärinad. Või põhjustas seda lõppematu lumelörts, mis kuidagi