Karlova pruudid. Merle Sild

märkamatult pisut uhkel toonil. „See on uus amet. Ja väga hinnatud,” ei olnud ta kitsi Miraldale uue aja tõdesid lahti seletama.

      „Muidugi, nüüd ju kõik iga päev muudkui ainult sahkerdavad,” ei vaielnud Miranda vastu.

      Maaris kehitas õlgu. Kuidas teisiti saanuks see ollagi, kui kapitalism kogu oma jõus ja hiilguses Eestisse oli jõudnud? Iga päev osteti ja müüdi, vahetati ja tagastati. Kinnisvaraturg hingas omandireformi taktis, see oli suurte äriprojektide alus. Firmasid, kes tagastamiste arvel ennekuulmatuid kasumeid teenisid, kerkis nagu seeni pärast vihma.

      Maarise suhtlemisoskus koos hea välimusega äratasid inimestes kadedat imetlust ja andsid talle ühtlasi tagasi enesekindluse, mille naine oma ummikussejooksnud abielule ohvriks oli toonud. Või kas temas üldse kunagi oli olnud midagi meeldivat peale ilusa näolapi ja sihvakate jalgade, säravblondide kiharate ja ekslikult naiivseks peetud sinisilmade?

      Praegune töö tõi tunnustuse ja hea sissetuleku. See oli lunastus. Miralda ei oleks sellest aru saanud, polnud mõtet talle seletada.

      Elu oli Maarisele lühikese ajaga rohkem andnud kui varem võtnud ja ajad läksid iga aastaga järjest paremaks. Ümberjagamise pidu taastekkinud noores riigis oli täies hoos, vassimiseks oli aeg ülimalt soodne. Seadused olid veel pooleli või auke täis ja igasugustele tegudele leiti põhjendus. Tühisemadki sahkerdajad leidsid väikse vaevaga otsetee kuldaväärt lahendusteni, ilma et selleks mingit erilist tarkust vaja oleks olnud.

      Ka Maaris oli vahel häbitult kaval ja kui võimalk, jättis suuremad summad notaridokumentides kajastamata. Sel kombel aitas ta firmal maksudest kõrvale hiilida, aga musta raha, mille olemasolu Tuulevaras aimata ei osatud, pudenes tema endagi taskusse. Maaris oli sõiduvees. Elu kullasoonte keskel tasus igatahes elamist.

      „Jah, klaverimängija ja kirurg ehk on veel need, kelleks päevapealt ei saa. Aga nüüd on selgeltnägijad ja imearstid. Rahval on vaja, eks sellepärast,” torkas Miralda moepärast.

      Tema oli vana Karlova turunaine, liikus palju omasuguste seas ja teadis seepärast täpselt, et omandireformi hammasrataste vahele jäänuil pole mõtet vastu hakata. Maakler teab ja toimetab nagu vaja ja õige. Ikkagi riigiametnik. Tuleb lihtsalt kannatlikult oodata, mis aeg toob ja kuidas õnn kellelegi naeratab.

      Maaris sai temaga kokkuleppele kiiremini kui oli osanud loota ja jättis leebunud naisega tänulikult hüvasti. Jälle üks probleem vähem. Miralda peaks tütre juures, kes juba pikemat aega ema enda juurde elama oli kutsunud, hästi hakkama saama.

      Maaris liikus hoogsalt teisele korrusele, kus vananev advokaat Kiil ja tema kuldhammastega ämmaemandast õde ühist elamispinda jagasid. Nemad olid arusaajad, arukad inimesed, kellega oli meeldiv asju ajada. Võimalus osta sooduslaenuga uus korter tundus neile sobivat. Allkirjad tulid rahumeelselt.

      Kõrvalkorter, kus ahvipoegadena akendel rippuvad räpased lapsed võõrast märgates kiljudes korterisügavusse põgenesid, valmistas Maarisele rohkem muret. Küllap sotsiaalosakond otsustab, mida teha inimestega, kes uuenenud, vabas ühiskonnas enam hakkama ei saa. Temal tuli lihtsalt nii neile kui ülejäänud majaelanikele teatavaks teha, et vana linnavalitsuse otsused enam ei kehti.

      Ainsatena võtsid kõik pakkumised ja nõuanded lausa rõõmuga vastu neljanda korteri noored lapsevanemad. Nemad tahtsid juba ammu ahistavate linnaseinte vahelt maale, kus lastel rohkem ruumi ja vabadust. Elu ise oli neile nüüd asjaliku inimese saatnud, kes innustas plaane reaalsuseks muutma. Viisteist aastat laenutähtaega oli omanikukssaamise paratamatu katseaeg.

      Maaris arvutas endamisi kiirelt, et noorpaarist vabaks jääva korteri müügiga kataks ta kolmandiku kogu maja hinnast. Hea, et Ameerikas elav Ericu-nimeline omanik ei teadnud, milline ostubuum tema vaarisade maal lahti oli läinud, muidu oleks ta ehk suuremat noosi nõudnud.

      Kuigi Maaris polnud veel kindel, kas teda oli tabanud kauaoodatud ametialane edukus või lihtsalt algaja õnn, andis hommikupoolik mõtetele tiivad. Siit sai edasi minna ainult ülespoole, ehk isegi kinnisvaramaailma tippu välja. Maarise unistustes tähendas tippujõudmine prisket pangaarvet ja kauneid asju uues, iseenda kodus.

      Inimestele enda ümber ei olnud tal tulevase aupaiste kutsuvas lummuses enam aega mõelda. Kuigi minevikku kinnistunud pilguga professor võis osutuda märksa kõvemaks pähkliks kui muutustele avatud noor pere ja kõik teised üürnikud kokku, oli Maaris valmis temalegi abi pakkuma. Nendevahelisi sugulussidemeid meenutada ta ei tahtnud, aga tippujõudmise nimel võis nii mõndagi välja kannatada.

      11

      Kunagistest omanikest, kes esimese vabariigi ajal rohelises majas elasid, ei teadnud Maaris esialgu muud midagi, kui et nad teise ilmasõja alguses Siberisse küüditati ja seal hukka said. Pärast seda jagas majavalitsus tühjaks jäänud maja korteriteks, et nendesse uued, võimukuulekamad inimesed majutada ning ka tublil ja teenekal parteilasel August Arksonil koos oma perekonnaga oli au väljavalitute hulka kuuluda.

      Maaris helistas uksekella, kaust tähtsate paberitega kaenla all ja pikad blondid juuksed siledalt pead ligi hobusesabasse kammitud. Niisugusena arvas ta end vanainimese silmis möödunust hoolimata kena ja usaldusväärne välja paistvat.

      Eluliselt tähtsaid lepinguid tahaks ju igaüks ainult usaldusväärsete inimestega sõlmida. Allkiri, mis tee uutele tehingutele vabastab, oli vaja iga hinna eest kätte saada.

      Praokil ukse vahel helendavast habetunud hallist näost kumas ebamäärast ärevust ja tundus, et parema meelega oleks Arkson sissepääsu korterisse sulgenud. Maaris talle selleks enam võimalust ei andnud, libistas hoopis oma osava käe kavala malbusega mehele pihku.

      „Tere! Kas ma tohin korraks sisse astuda?“ Ja kui vanamees imestunult kulmu kergitas, lisas: „Asi puudutab seda korterit siin. Mitte mind isiklikult.“

      Ikkagi oli see mees talle võõras. Mitte kõige vähematki ei olnud nende vahel muutunud ja ka mehe käsi oli endiselt sama jahe kui ta pilk. Mis seal imestada, isegi Alo Arksoni seadusliku naisena ei olnud Maarisel õnnestunud äiaga jutule saada. Ikka vaatas too maha, jõllitas puude latvu või kõndis üle tee isegi siis, kui Maaris lapsevankriga vastu jalutas. Ei vähimatki rõõmuvälgatust vanaisaks olemisest, tillukese inimlapse ninnunännutamisest rääkimata. Maarisel oli halb vaadata, kuidas Arkson teda tõrjus. Oli see mingi karistus selle eest, et Maaris tema parandamatu poja otse vanglast Karlovasse tagasi tõi ja oma voodisse magama seadustas?

      Nüüd aga ei seisnud professori ees esikus mitte minia, vaid töötõendiga ametiisik. Selle vastu ei saanud sundüürnikust meheisa kuidagi. Nüüd tuli suhelda.

      „Kuidas mina aidata saan?“

      Mees nägi silmanähtavalt vaeva, et mitte isiklikuks muutuda. Õnneks olid möödaläinud aastad nendevahelisi nurki ümmargusemaks lihvinud. Maaris ei tahtnud olla see, kes need taas teravaks ihub. „Sellest ma tulingi rääkima,“ oli ta äkki leebeimast leebeim.

      „Mis põhjust peaks meil olema sellest rääkida? See on minu kodu.”

      „Me leiame teile uue kodu.”

      Maarisel oli valmismõeldud vastus nagu varnast võtta. Oma südames ta kõhkles, enne kui selliseid lausmaaklerlikke käibelauseid kuuldavale tõi. Seadust arvesse võttes polnud tal õigust mingeid tähtaegu seada ja uut kohta, kuhu Arkson elama saata, polnud ta ka veel valmis jõudnud vaadata. Mingi elamispinna pidi vanamehele siiski leidma ja mis kõige tähtsam, vana professor pidi sellega ka rahule jääma.

      Maaris ei tundnud, et selles midagi valesti oleks. Mis kodust ilmajäämine ja väljaajamine? Oli üürnik siin, on mujal üürnik edasi. Midagi ei oleks teistmoodi.

      Kui see, et vanainimene korterit viiskümmend aastat oma koduks oli pidanud, ei huvitanud seaduseandjaid, miks oleks see pidanud Maarisele korda minema? Isegi vanadekodu oleks variant, miks mitte?

      Aga mees vaatas teda, imestus näos, nagu ei mõistaks. „Mis mõttes leiate kodu? Mul on juba kodu!”

      Äkki elavnesid vana teadusmehe silmad, nagu oleks talle midagi tähtsat meenunud. „Oota, ma otsin…mul on majavalitsuse order…” Õhinal koperdas ta punasest puust riidekapi poole, et pika elu jooksul kogunenud dokumendivirnast see üks ja