Reis lõunapoolusele ja ümber maailma. James Cook

sellele maale lähenemist.

      Et ma ei suutnud piki jäävälja serva lõunasse sõites läbipääsuteed leida, siis otsustasin liikuda 30-40 liigi itta ja teha seal uus katse tungida lõunasse ümber jäävälja ning lahendada sellega kõik vaidlused Lõunamandri kohta. Teinud selle otsuse, võtsin kirdetuulega kursi loodesse. Kell 6 õhtul pöördusime loodetuulega itta, kohates oma teel palju jääsaari ja suuri jäätükke. Termomeeter näitas -1 kuni 1,1 °C, ilm oli udune, sadas vihma ja lund, külm tundus tugevamana, kui seda näitas termomeeter; kogu meeskond kaebas külma üle. Ma andsin korralduse katta pihtkuubede käised tiheda baikariidega ja õmmelda baikast ja purjeriidest mütsid.

      Hakkas ilmnema skorbuudi tunnuseid. Arstid jagasid haigetele värske linnaseekstrakti portsjoneid, mis spetsiaalselt selleks otstarbeks olid kaasa võetud.

      Üks madrus, kel oli eriti raskekujuline skorbuut, jõi mõnda aega sidruni- ja apelsinimahla, kuid tema seisund ei paranenud. Aga teisest küljest, nagu teatas kapten Furneaux, paranesid selle abil «Adventure’il» kaks madrust skorbuudist täielikult.

      Esmaspäeval, 21. detsembril. Sõitsime idakursiga kuni kella kaheksani hommikul. 53°50' l. – l. ja 29°24' i. – p. võtsime värske läänetuulega kursi lõunasse. Ilm oli udune ja sadas lund. Õhtuks tuul vaibus, ilm paranes sedavõrd, et võisime näha merd ümberringi mõneliigise raadiusega.

      Teisipäeval, 22. detsembril. Ööl vastu tänast vahetasime muutliku ilmaga mitu korda kurssi, hommikul sõitsime lõunasse. Kogu aeg kohtasime jääpanku ja – saari. Purjetasime edelasse nõrga lainetusega.

      Kolmapäeval, 23. detsembril. Terve päev sadas vihma, lund ja rahet. Hommikul, asudes 55°20' l. – l. ja 31°30' i. – p., käskisin paadi vette lasta, et hoovuse suunda määrata. Ent mingeid hoovuse tunnuseid ei läinud korda avastada.

      Paadis olijate hulgas viibiv Forster laskis maha mõned väikesed hallid linnud. Selg, tiibade välisküljed ja jalad on neil lindudel sinakashallid, kõhualune ja tiibade siseküljed valkjad kerge sinaka varjundiga. Suled tüviku välisküljel on musta helgiga tumesinised. Tiibu läbib must vööt. Saba tipusuled on samuti mustad. Nende lindude nokk on hästi lai, samuti nagu keelgi. Arvan, et nad elavad ainult lõunapoolkeral, seejuures 28. paralleelist kõrgemal.

      Neljapäeval, 24. detsembril. Täna puhus mõõduka tugevusega tuul. Ilm oli selge ja külm. Keskpäeval asusime 56°31' l. – l. ja 31°19' i. – p. Termomeeter näitas 1,6 °C. Kui laev möödus 50 jala kõrgusest ja 400-süllase ümbermõõduga jääsaarest, saatsin ohvitseri paadiga järele vaatama, kas jää sulab. Ta tuli varsti tagasi ja teatas mulle, et jää pinnal ei leidu tilkagi vett, sula järelikult ei ole.

      Õhtul sõitsime ajujää või rabeda jää väljades.

      Reedel, 25. detsembril. Tuul pöördus järsku lõunasse. Lainetus merel oli mõõdukas. Sõitsime lääne-edelakursiga. Hommikul oli ilm selge, kuid hiljem halvenes. Õhk oli lõikavalt külm.

      Kesksuvel esinevad siin külmad, milliseid Inglismaa ei tunne isegi südatalvel. Keskpäeval tegime astronoomiliste vaatlustega kindlaks, et asume 58°31' l. – l. ja 26°57' i. – p.

      Viimaste päevade jooksul läbisime suure vaevaga kitsaid, kuid väga pikki murdunud jää välju. Väliste tunnuste järgi panin tähele, et mõned lamedad 6-8 tolli paksused jääpangad pidid olema tekkinud jõgede suudmealadel või lahtedes.

      Ent kõrvuti lamedate jääpankadega oli palju korrapäratu, fantastilise kujuga, teravate kammisarnaste servadega panku. Need meenutasid väga korallrahusid ja raske oleks endale ette kujutada selliste jääpankade piirjoonte ebatavalist mitmekesisust.

      Ma arvan, et korrapäratu kujuga jääpangad on lahtimurdunud tükid suurtest jääväljadest, neistsamadest, milledest tahtsime ümber sõita, et veenduda, kas ei piirne need lõunas mandriga.

      Jätkasime edasiliikurnist läände tugevate lõuna- ja edelatuultega ning kohtasime teel pingviinide parvi just sel ajal, kui tegime katset mõõta mere sügavust. Katse jäi tulemuseta, sest 150 süllani väljakeritud liin ei küündinud põhja.

      Pühapäeval, 27. detsembril. Hommikul sõitsime rabeda jää väljades. Suured pangad olid kadunud. Ilm oli selge ja meri täiesti vaikne. Seda ära kasutades lasksime vette paadi. Forster tappis ühe pingviini ja mõned hallid linnud. Siinsed pingviinid ei erine millegagi oma kaasvendadest teistes maailmaosades, välja arvatud erinevused, mida on raske märgata isegi kogenud loodusteadlasel. Lindude hulgas, keda Forster maha laskis, olid väikesed sinakad isendid, kes erinesid hallikassinistest vaid noka suuruselt, sulestiku teistsuguselt värvivarjundilt ja valgete sulgede poolest saba tipus. Muide, ei ole võimatu, et nende erinevuste põhjuseks on asjaolu, et nägime erineval ajal ühe ja sellesama liigi isa- ja emalinde. Täna oli meie asukoht 58°19' l. – l. ja 24°39' i. – p.

      Esmaspäeval, 28. detsembril. Täna hommikul andsin «Adventure’ile» signaali, et ta hoiduks «Resolutioni» paremal pardal traaversis 4 miili kaugusel. Kuni kella neljani päeval sõitsid mõlemad laevad selles asendis lääne-edelasse, siis aga sundisid udu ja tihe lumi meid jälle teineteisele lähenema. Varsti olime jääpankadest ümbritsetud ja rehvisime marsspurjed.

      Teisipäeval, 29. detsembril. Hommikul koristasime rehvid ja heisanud praampurjed, võtsime läänekursi. Kohtasime mõningaid pingviine. Päeval asusime 59° l. – l. ja 19°01' i. – p., s. o. 3 kraadi läänes sellest punktist, kus sõitsime esimest korda ajujäässe. Sellest ilmneb täie selgusega, et jääväljad ei piirne mingi maa rannikuga.

      Ma otsustasin, kui ei tule ette takistusi, sõita läände kuni Circoncisioni neeme meridiaanini, mis asetseb meist praegu 80 liigi kaugusel.

      Puhus pärituul, meri oli peaaegu jäävaba. Oma kavatsusest teatasin kapten Furneaux’le, kelle olin kutsunud «Resolutioni» pardale.

      Kell üks päeval sõitsin otsejoones ühe jääsaare suunas, kus lootsin veetagavarasid täiendada. Kell 4 hakkasime selle saare juures allatuult triivima. Saare ümbermõõt oli üle poole miili ja kõrgus üle 100 jala. Tema tipul loendasime 86 pingviini. Pingviinid roomasid mööda jääpanga lauskjat nõlva kergesti üles.

      Kui ma toetaksin seda arvamust, et pingviine leidub ainult ranna ligidal, oleksin tahes-tahtmata pidanud järeldama maa lähedust. Kuid alati tuleb arvestada, et pingviinidele on jääsaared kindlaks varjupaigaks ka merel ja ajujääl võivad nad rannast küllaltki kaugele eemalduda, Räägitakse, et emalinnud elavad pidevalt maismaal, sest mujal pole võimalik haududa. Seega võisime jääpankadel näha üksnes isalinde. Ma ei hakka vaidlema selle seisukoha vastu, sest isikliku arvamuse pingviinide eluviisist võin saada alles siis, kui kogun nende lindude kohta küllaldaselt andmeid.

      Sõitsime kogu aeg värske kirdetuule ja muutliku ilmaga läände. Kõik need päevad näitas termomeeter -0,3° kuni 2,2 °C.

      Kolmapäeval, 30. detsembril. Hommikul lasti laevalt maha valge lind, kes osutus lühikese noka ja tumesiniste jalgadega tormilinnuks. Selliseid linde arvatavasti nägigi Bouvet Circoncisioni neeme laiusel. Mahalastud linnule järele saadetud paadist tapeti veel tohutu pingviin kaaluga 11½ naela.

      Kuni kella kaheksani õhtul jätkasime purjetamist läände, siis pöördusime loodesse, sest lootsin sellel rumbil sõites jõuda Circoncisioni neeme juurde. Kuid poole öö ajal võtsime jää tõttu kursi lõunasse, lisades seejuures purjesid.

      Neljapäeval, 31. detsembril. Kogu päev sõitsime muutliku tuulega sageli kurssi vahetades, silmapiiril tohutud jääväljad.

      Poole öö ajal olime 60°21' l. – l. ja 13°32' i. – p. Sellest punktist sõitsime läände.

      Reedel, 1. jaanuaril 1773. aastal. Öö vastu 1. jaanuari oli väga selge ja esmakordselt pärast Kaplinnast väljumist nägime taevas kuud. Juba ainuüksi see annab tunnistust, missugune oli ilm meie purjetamise ajal lõunameredel. Kuu ja päikese vaatluste põhjal täpsustati meie asukoht ja arvutati välja pikkus, tehes sealjuures vastavad parandused. 1. jaanuari hommikul asusime 58°53'30" l. – l. ja 9°34'30" i. – p.

      Just selline oli Circoncisioni