Reis lõunapoolusele ja ümber maailma. James Cook

Möödusime Palmast, ühest Kanaari saarestikku kuuluvast saarest. Mäed on sellel saarel niivõrd kõrged, et paistavad juba 12-14 liigi kaugusele.

      Kolmapäeval, 5. augustil. Nägime Ferro saare randa, millest meie laevad möödusid 14 liigi kauguselt.

      Teinud kindlaks, et mageda vee tagavaradest võib-olla ei piisa kuni Hea Lootuse neemeni, otsustasin sõita São Thiago saarele (üks Rohelise neeme saari).

      Pühapäeval, 9. augustil. Kell 9 hommikul nägime edelas Boa Vista saare randa.

      Esmaspäeval, 10. augustil. Meist paremale jäi Maio saar. Sama päeva õhtul heitsime ankru Porto Praias São Thiago saarel.

      Saatsin kohe ohvitseri maale, et proviandi ja vee pealevõtmiseks luba paluda. Peatselt saime vastava loa. Pärast ohvitseri tagasitulekut saluteerisin fordile üheteistkümne pauguga. Arusaamatuse tõttu andsid fordi suurtükid vastutervituseks ainult üheksa pauku. Järgmisel päeval tuli saare kuberner ja vabandas väga selle eksituse pärast.

      Reedel, 14. augustil. Õhtul sõitsime merele, olles täiendanud veetagavarasid ja võtnud laevale sigu, kodulinde, kitsi ja värsket puuvilja.

      Praia sadamaks on väike laht São Thiago saare lõunarannikul. Seda lahte on kerge ära tunda tema lõunarannikul oleva iseloomuliku kujuga künka järgi. See ümmargune küngas on terava tipuga ja jääb sadamasse sissesõitmisel lääne poole. Sadamat sulustavad kaks madalat kaljut, mis asetsevad teineteisest poole liigi kaugusel. Läänepoolse neeme lähedal on palju veealuseid kive, mida merelained lakkamatult peksavad. Laht lõikub rannikusse poole liigi pikkuselt. Lahe sügavus on 4-14 sülda. Suured laevad võivad randuda selles lahe osas, kus sügavus on üle 8 sülla. Veevõtmist laevale raskendab tavaliselt lahes valitsev tugev lainetus. Mage vesi on saarel rahuldav, kuigi liialt kalk.

      Porto Praia sadamas saab osta härgi, kitsi, lambaid, sigu, kanu ja puuvilja. Kitsed on siin väga lahjad, paremad ei ole ka härjavärsid, sead ega lambad. Härg kaaluga 250-300 naela maksab 12 Hispaania dollarit. Mitmesuguseid asju võib vahetuskaubana kergesti hankida kohalikelt elanikelt vanade riiete vastu. Härgadega kauplemine on aga täielikult üheainsa kompanii käes, kes on saanud selleks eesõiguse.

      Lahte kaitseb kindlus, mille ehituspaik on väga õnnestunult valitud.

      Kolmapäeval, 19. augustil. Pärast keskpäeva kukkus üle parda üks laevapuusepp. Meie katsed uppuja päästmiseks jäid hiljaks. See kaotus andis end edaspidi valusalt tunda, sest hukkunud puusepp oli suurepärane töömees ja läbinisti karsklane.

      Neljapäeval, 20. augustil. Kell 9 muutus sadu paduvihmaks, puhus vahelduv tuul. Enamik mehi pidi jääma tekile ja peaaegu kõik said läbimärjaks. Muide, tänu vihmale täiendasime oma kahanevaid mageda vee tagavarasid.

      Vihmale järgnes täielik tuulevaikus, mis kestis 24 tundi. Seejärel hakkas puhuma kerge edelatuul. Tuul püsis lõunarumbidel mitu päeva, muutudes vahetevahel tormiks, ja siis paiskusid meile kaela vihmavalingud ning kuumus läks talumatuks. Elavhõbe termomeetris näitas keskpäeval 26-28 °C.

      Neljapäeval, 27. augustil. Kapten Furneaux kandis mulle ette, et «Adventure’il» suri üks allohvitser. Tuleb märkida, et «Resolutioni» pardal haigeid ei olnud, kuigi troopilistel laiustel lakkamatute vihmade ajal kannatavad laevade meeskonnad tavaliselt mitmesuguste tõbede käes.

      Haiguste vältimiseks käskisin, arvesse võttes Inglismaal mulle antud nõuandeid, laeva siseruume regulaarselt tuulutada, lastes tekkidevahelisse ruumi kuiva õhku. Madrused pidid peale selle tuulutama oma koisid ning iga võimalust ära kasutades leidma aega pesu ja üleriiete pesemiseks. Nende nõuete alahindamisel võib õhk laeval saastuda ja põhjustada raskeid haigusi, eriti säärases niiskes ja kuumas kliimas.

      Nägime lind, kes, nagu räägitakse, ei lenda kunagi maast kaugele. Need olid fregattlinnud, troopikalinnud (faeetonid), jäätormilinnud jt. Kuid minu arvestuste järgi oli lähim maa meist vähemalt 80 liigi kaugusel.

      Pühapäeval, 30. augustil. 2°35' p. – l. ja 7°30' l. – p. pöördus tuul idast lõunasse ja meie võtsime kursi edelasse. 0°52' p. – l. ja 9°25' i. – p. sattus laev tuulevaikusvööndisse, kus lasksime vette sõudepaadi ja tegelesime merehoovuse määramisega.

      Tegime kindlaks, et hoovusel on põhjasuund, kiirus aga on ligi kolmandik miili tunnis. Sellise hoovuse olemasolu oli muide põhjust oletada juba enne vastavaid vaatlusi. Ma olin märganud, et ühelt poolt kursi järgi arvutamise ja teiselt poolt vahetute vaatluste põhjal saadud andmetes esineb pikkuskraadi määramisel lahkuminekuid. Kuu vaatlused kinnitasid meie oletusi. Selgus, et sõitsime tegelikult märgitud kursist ida pool.

      Hoovuse kiiruse mõõtmisel määrasime ka õhu ja vee temperatuuri. Õhu temperatuur oli 23,9 °C, samal ajal ulatus vee temperatuur pinnakihis 23,3 °C ja 80 sülla sügavusel 18,9 °C.

      Tuulevaikusele järgnes kerge edelatuul, mis pöördus lõunasse ja kagusse, kusjuures ilm oli selge ja vaikne.

      Teisipäeval, 8. septembril. Ületasime ekvaatori l. – p. Mõistagi ei unustatud seejuures traditsioonilist vettekastmise tseremooniat, mis meremeestel säärastel juhtudel kombeks on.

      Mõõduka idatuulega jõudsime järgneva kaheksa päeva jooksul 9°30' l. – l. ja 18° l. – p. Ilm oli suurepärane. Jälle ilmus suurel hulgal linde – fregattlinde, jäätormilinde ja troopikalinde, kes hoiduvad maa lähedusse. Tõenäoliselt lendavad nad siia St. Matthewsi või Ascensioni saarelt. Neist saartest möödusime üsna lähedalt.

      Pühapäeval, 27. septembril. 25°29' l. – l. ja 24°54' l. – p. nägime läänes laeva. See asus meist niivõrd kaugel, et raske oli kindlaks teha, kas ta sõitis Portugali või Inglise lipu all.

      Tuul muutus vahelduvaks. Kahe päeva pärast tekkis lühiajaline tuulevaikus, millele järgnesid tugevad tormiiilid ühes vihmaga. Tuule suund muutus sageli, kusjuures ülekaalus olid põhja- ja idarumbide tuuled. Nende tuultega sõitsime aeglaselt edasi ja kuni 11. oktoobrini ei kohanud midagi mainimisväärset.

      Pühapäeval, 11. oktoobril. Kell 6 24 minutit 12 sekundit vaatlesime kuuvarjutust ja selle andmeil määrasime kindlaks meie pikkuskraadi, tehes parandusi tavalistesse arvutustesse.

      Esmaspäeval, 12. oktoobril. Püüdsime jälle hoovuse kiirust määrata, kuid ei leidnud selle nähtavaid tunnuseid.

      12. -16. kuupäevani purjetasime põhja- ja idatuulega. Meid saatsid kogu aeg rannikust kaugele lendavad ulgumere linnud: albatrossid, pintaadod, käärnokad ja väikesed hallid, tuvist väiksemad tormilinnud, kes lendlesid laeva kohal suurte parvedena. Kõhualune oli neil valkjas, selg hall musta põikvöödiga. Nagu pintaadodki, elavad need linnud üksnes lõunapoolkera troopika vööndis. Arvan, et ekvaatorist põhja pool ei kohta neid kunagi.

      Laupäeval, 17. oktoobril. Märkasime loodes Hollandi lipu all itta purjetavat laeva. Kaks ööpäeva sõitis ta koos meiega, seejärel aga muutsime meie veidi oma kurssi ja kaotasime ta silmist.

      Kolmapäeval, 21. oktoobril. Hommikul teostati Päikese ja Kuu vaatluste alusel laiuse määramist. Tehti kindlaks, et asume 35°20' l. – l.

      Reedel, 23. oktoobril. Kasutades lühiajalist hommikust tuulevaikust, lasksime vette sõudepaadi. Forster laskis maha mõned albatrossid ja teisi linde, kelle liha osutus väga maitsvaks. Laeva lähedal nägime looma, keda pidasime hülgeks või merilõviks. Võimalik, et see oli üks asukaid Tristan da Cunha saarelt, millest olime kraadi viis ida pool.

      Nelja päeva pärast jäi pikaks ajaks püsima loodetuul, millega jõudsimegi kuni Hea Lootuse neemeni.

      Aafrika rannikule lähenedes kohtasime merelinde üha harvemini, uuesti ilmusid fregattlinnud ja jäätormilinnud. Hea Lootuse neeme ligidal nägime musti linde, keda tavaliselt kutsutakse kapimaa kanakesteks.

      Kui Pingviinide saared olid meist 2-3 liigi põhjakirdesse jäänud, õnnestus loodiga mõõta ookeani sügavust: see oli 50 sülda. Tegelikult oleks võinud sügavust mõõta ka mõnevõrra mere poolt, kuid olen kindel, et madala vee vöönd Hea Lootuse neeme juures ei ole kuigi lai. 210 sülla pikkune lood ei küündinud