Reis lõunapoolusele ja ümber maailma. James Cook

laiem. Laev juhiti niivõrd ranna lähedale, et ühe just nagu meie jaoks siia istutatud puu oksad puudutasid kesk-ülatekki, teiste puude oksad aga takerdusid raadesse. Laeva ahtrist mitte üle 100 jala kaugusel voolas oivalise veega oja.

      Metsas puhastati koht observatooriumi ja sepikoja ning seppade, puuseppade, purjemeistrite ja aamisseppade telkide jaoks. Paljud laeva metallosad, purjed ning vaadid nõudsid parandamist ja uuendamist, mistõttu remonttööd olid hädavajalikud. Samuti oli tarvis varuda puid ja täita kaldal vaadid mageda veega. Andsin ka korralduse pruulida õlut musta ameerika männiga väga sarnanevate puude võsudest ja lehtedest.

      Ankrupaiga lähedal ei leidnud me laevale jäänud kitsedele ja lammastele head karjamaad. Siin kasvav rohi oli kare ja kõva. Siiski arvasin, et loomad hakkavad seda ahnelt sööma. Kuid nad mitte ainult ei puudutanud seda rohtu, vaid keeldusid söömast ka pehmemat haljassööta. Hoolikal järelevaatusel selgus, et loomade hambad olid lahti läinud. Loomadel esinesid ilmselt kaugele arenenud skorbuudi tunnused. Neljast utest ja kahest oinast kannatasid raske merereisi Hea Lootuse neemelt välja ainult üks utt ja üks oinas, kuid needki olid uskumatult lahjad.

      Pühapäeval, 28. märtsil. Lahe siseosas rannikut uurinud ohvitserid kandsid mulle keskpäeva paiku ette, et meie peatuspaigast kahe või kolme miili kaugusel olid nad näinud pärismaalasi, kes olid vette lükanud kanuud. Veidi aega pärast ohvitseride saabumist nägime ühe neeme juures laevast ühe miili kaugusel kanuud, mis kadus varsti vihmaliniku all neeme taha. Võimalik, et nad läksid varju paduvihma eest, sest vaevalt oli ilm selginenud, kui uuesti ilmus nähtavale üksik kanuu ja ligines laevale püssilasu kauguseni. Kanuus oli 7-8 inimest. Nad vaatlesid meid mõne aja tähelepanelikult ja hakkasid siis tagasi sõitma. Vaatamata sellele, et püüdsime pärismaalastele igati näidata, et me ei kavatse neile halba teha, ei julgenud nad laeva juurde tulla.

      Pärast lõunat lasksin vette kaks paati ning läksin mõne ohvitseri ja madruste salga saatel neid pärismaalasi otsima.

      Peatselt leidsime rannalt kanuu. See seisis kahe väikese onni lähedal, milledes alles hiljuti olid lõkked kustutatud ja kus rippusid kalavõrgud. Onnide lähedalt ja kanuust leidsime äsja püütud kalu. Inimesi ei olnud kusagil näha. Arvatavasti põgenesid nad metsa. Me olime mõni aeg rannal, jätsime kanuusse mitmesugust tühja-tähja (väikese peegli, helmeid, medaleid) ja suundusime siis lahe sissekäigu poole.

      Tagasiteel läksin jällegi samas kohas maale, kuid nagu ennegi, ei näinud siin inimesi.

      Ent pärismaalased olid läheduses, sest meieni kandus suitsulõhna. Ma otsustasin edasised otsingud lõpetada ja mitte pealetükkiv olla, kuigi soovisin nendega võimalikult kiiresti tutvust sobitada. Mul on hästi teada, et pärismaalastega saab edukalt suhteid luua ainult siis, kui kohtumiskoht ja – aeg jätta nende endi valida. Kanuusse jäetud kingitusi ei olnud nad nähtavasti puudutanud. Varem sinna pandud asjadele lisasin juurde kirve. Ööseks pöördusime tagasi laevale.

      Esmaspäeval, 29. märtsil. Keskpäevani sadas tugevat vihma. Pärast saju lõppu läks rühm ohvitsere uurimisretkele lahe rannikule, kuna Forster oma kaaslastega tegeles rohttaimede korjamisega. Mõlemad salkkonnad pöördusid õhtuks tagasi, kuid ei jutustanud midagi mainimisväärset. Kahel järgneval päeval ei lahkunud tugeva paduvihma ja tormise ilma tõttu keegi laevalt.

      Neljapäeval, 1. aprillil. Pärast keskpäeva läksin koos mõne ohvitseriga vaatama, kas pärismaalased on kanuust midagi võtnud. Kõik oli puutumata. Nähtavasti ei olnud keegi nende päevade jooksul kanuu juures käinud. Pärast edukat linnujahti pöördusime õhtul laevale tagasi.

      Reedel, 2. aprillil. Ilm oli ilus. Clerke, Edgcombe ja mõlemad Forsterid sõitsid paadiga lahe rannale mitmesuguste loodusandide otsingule.

      Mina külastasin koos Pickersgilli ja Hodgesega lahe looderannikut. Teel tapsime kolm hüljest, kusjuures ühega neist oli meil palju tüli.

      Möödusime mõnest saarest ja jõudsime kõige põhja- ja kõige läänepoolsemate lahekäärudeni, mille vahel asetseb Viie Sõrme neem.

      Ühe kääru või abaja sopis leidsime hulgaliselt parte ja muid linde. Lasksime maha mõned linnud ja pöördusime kell 10 õhtul laevale tagasi.

      Teine jahimeeste salk oli tagasi saabunud mõni tund enne meid. Nendega kaasas olnud must koer, kes võeti pardale Hea Lootuse neemel, jooksis esimese musketipaugu ajal metsa ega tulnud enam tagasi.

      Kolmel järgneval päeval takistas lakkamatu vihm meie uurimisretki.

      Teisipäeval, 6. aprillil. Hommikul vara läksid mõned ohvitserid jahile Hanelahte (Goose Cove), kus olin käinud juba 2. aprillil. Hodges ja mõlemad Forsterid sõitsid koos minuga rannikut uurima; ma alustasin põhjarannikust ja avastasin seal abaja, kuhu suubus väike hea veega oja. Selle abaja lääneküljel oli näha väikesi, aga väga kauneid jugasid. Et lahe rand oli jugade juures järsk, siis oleks saanud laeva ilma vaevata juhtida otse kose juurde ja suunata renni kaudu vee otse tekile eelnevalt valmisseatud vaatidesse.

      Tagasiteel nägin kolme pärismaalast – ühte meest ja kahte naist. Nad ilmusid nähtavale väikese saare kirdenukal, mille nimetasin Indiaanlaste saareks.

      Arvatavasti oleksime saarest möödunud ilma pärismaalasi märkamata, aga meie tähelepanu köitsid pärismaalasest mehe kutsuvad hüüded. Ta seisis kalju tipul, nui käes. Temast veidi kaugemal paistsid põõsastes mõlemad naised, kes olid relvastatud odadega.

      Nähtavasti kohutas meie lähenemine meest, kuid ta ootas meid paigalt liikumata ega võtnud üles kingitusi, mis talle viskasime.

      Ma astusin kaljule, ronisin sinna üles, embasin pärismaalast ja andsin talle kinke, mis hajutasid kõik tema kartused. Peatselt tulid meie juurde ka mõlemad naised. Minuga kaasas olnud madrused ja ohvitserid tulid samuti meie juurde. Seejärel vestlesime pärismaalastega pool tundi, neid peaaegu üldse mõistmata. Eriti jutukaks osutus noorem naine ja üks madruseid ei lasknud mööda juhust tähendada, et naiste keel on ühesugune kõigis maailmaosades.

      Me pakkusime neile kalu, kuid nad ei võtnud neid vastu ja andsid meile mõista, et kalu on neil külluses. Noorem naine oli maailma esimene lobiseja ja ta lõpetas sellega, et hakkas meie ees tantsu lööma. Mees aga käitus väärikalt ning jälgis tähelepanelikult kogu meie tegevust ja toiminguid. Mõne tunni pärast pöördusime laevale tagasi.

      Kolmapäeval, 7. aprillil. Hommikul, võtnud endaga kaasa mõlemad Forsterid ja Hodgese, külastasin jälle pärismaalasi. Kinkisin saare elanikele palju mitmesuguseid asju, kuid nad võtsid need üsna ükskõikselt vastu ning rõõmustasid vaid kirve ja naelte üle. Kohtumine toimus selsamal kohal kus eelminegi kord, aga seekord saime näha kogu perekonda.

      See koosnes mehest, tema kahest naisest (nii vähemalt me oletasime), tüdrukust, keda ma juba varem mainisin, 14-aastasest poisist ja kolmest lapsest. Kõige väiksem neist oli veel rinnalaps. Nad kõik olid päris kenad, välja arvatud üks naine, kellel oli huulel inetu kasvaja. Arvatavasti selle tõttu suhtus pärismaalasest mees temasse väga halvakspanevalt. Nad viisid meid oma elamu juurde, mis asus ranna lähedal metsas. Nad elasid kahes viletsas puukoorest onnis, mida ümbritses teivastest tara. Onni lähedal rannal seisis kaksikkanuu, küllalt ruumikas, et mahutada kogu perekonda. Hodges tegi joonised peaaegu kõigist pärismaalastest; vaadeldes tema tööd, pöördusid saarlased korduvalt tema poole ja kordasid sõna «toe-toe». Arvatavasti nimetasid nad niiviisi inimest, kes joonistab. Kui pärismaalastega hüvasti jätsime, andis perekonnapea mulle kohaliku riietusesemena kasutatava riidetüki ja mõningaid muid pisiasju.

      Algul arvasin, et ta selle kõik mulle kingib, kuid nagu selgus, tahtis pärismaalane vastutasuks saada meie paadi presenti. Et teda eriti rõõmustada, andsin pärast laevale jõudmist korralduse õmmelda tema jaoks punasest kalevist ürp. Järgmisel päeval sadas vihma ja ma ei sõitnud maale.

      Reedel, 9. aprillil. Sõitsime jälle pärismaalaste juurde. Et oma külaskäigust teatada, tegime saarele lähenedes hirmsat kisa. Kuid nad ei vastanud meile ega tulnud meile vastu.

      Sellise käitumise tõelist põhjust mõistsin, kui astusime telki. Selgus, et kogu pere oli suures ehtimishoos. Nad võidsid end õliga ning kammisid hoolega juukseid, sidusid need kukla taha puntrasse