Neli on rohkem kui ainult neli. Krista Frech

vindisele olekule, tundsin ebamugavust selle Christiani nimelise meesisikuga kahekesi jäämise ees. Kohmetuse varjamiseks suunasin pilgu otse tema poole ja talle silma vaadates küsisin: – ega teda juhuslikult konnasilm ei vaeva, et ta tantsida ei taha?

      Kahjuks ei kohmetunud ta ootuste kohaselt, vaid vaatas mulle muigamisi otsa ja teatas, et ma polevat ettepanekut tantsima minemise osas veel teinud.

      “Selliseid ettepanekuid ootan ma vastassoolt,” laususin poolihääli.

      Järgnevalt sekkus meie vestlusse Sven.

      „Ah Sanny, meie Christian ei tantsi just tihti.“

      Sõnasin selle peale tasa: „Ah soo! “

      Otsustasin jutukusega tagasi tõmmata, et mitte jälle minu jaoks puändiga lõppevasse dialoogi laskuda. Selle kinnituseks imesin ruttu prosecco sisse, mille peale ilmus Christiani abistav käsi koos pudeliga, et mu pokaali täita.

      “Mille pärast on sul vaja mind purju joota?” küsisin masinlikult, katsudes samal ajal sõnadevoolu kuidagi peatama.

      “Tead, mille pärast?” mulle lähemale kummardudes, nii et huuled peaaegu mu kõrva puudutasid, lausus ta, “Ma ootan kannatlikult, millal sa mulle ettepaneku teed, – tantsima minna.”

      Kuna mulle ei tulnud mitte ühtki cooli repliiki pähe, sõnasin kõhklevalt:

      “Kui see on sinu püha soov, siis selle väikese asja saab ikka lahendatud.”

      Pidin kõvasti vaeva nägema, et aina kasvavat sisemist rahutust varjata. Parim moodus selleks oli vähene rääkimine. Kuna ka Christian just jutukusega ei hiilanud, tantsisime mõnda aega vaikides.

      Minu sees möllasid kaksipidised tunded, mis ei olnud füüsikaseaduste järgi üldse loogilised – samaaegselt esinev tõmbe- ja tõukejõud, mis mind uskumatult närviliseks muutsid.

      Tõenäoliselt oleksime me vaikides tantsimise lõpetanud, kui Karin Blackiga poleks mööda tuuritanud.

      “Kaunile naisterahvale tuleb enam tähelepanu pöörata,” paristas Black, ise rõõmsalt Christianit müksates.

      Sealtpeale Christian otsekui vabanes tardumusest ja me arendasime isegi teatavat vestlust. Sain teada, et see seltskond tuleb Zürichist ning neid seob ühine spordiklubi, kus nad paar korda nädalas tennist mängivad ning ka vabal ajal koos üht kui teist ettevõtavad.

      Karin, kes oli sõiduvees, teatas peale viimase loo väljakuulutamist:

      “Kõik siinviibijad on oodatud after-partyle Schifferweg 15,” ning vaiksemal häälel lisas ta selgituseks, “mis on ühtlasi minu kodu.”

      Tõdesin üllatunult, et kõik, isegi Sibylle ja Sergio, võtsid küllakutse vastu.

      Suurt, kahekorruselist, valget maja Reini kaldal tohtis Karin oma koduks nimetada. Maja asus mäekünkal, mille nõlvu katsid erinevad, rohkem ja vähem eksootilised taimed. Mäejalamilt viis trepp üles, maja juurde. Sellest üleskõndimine pani vähemtreenitud inimesed küll hingeldama (mis oli Burgile küllaldane põhjus Karinit ja ta maja põhjata – kui juba selline villa üles lüüa jõutakse, ei peaks nagu lifti arvelt koonerdama!).

      Maja oli moodsalt sisustatud: avar, heledates toonides, Skandinaavia kasinas stiilis disainimööbliga (otseloomulikult ei pärinenud ükski ese Ikeast) ning muidugi ei puudunud swimming-pool. Ainuüksi majast avanevat vaadet võis miljoni euro vääriliseks pidada. Karin oli selle maja väärilise elustiili visaduse ja nutikusega ning mis kõige tähtsam, ainuüksi iseenda jõul saavutanud.

      CHRISTIAN

      Söödava-joodava organiseerimine toimis meil nagu kellavärk – Burgi juhendamisel võlus Lizzy snäkid lauale, Karin programmeeris muusikavaliku ning mina segasin joogid. Black toimetas Karini juures, ühte või teist CD-d talle ulatades. Sven abistas Lizzyt suupistete serveerimisel. Andy keerutas käskude jagamisest tüdinenud Burgiga muusika saatel ringi. Sibylle seletas elavalt midagi Christianile. Viimane kuulas sädistamist viisakalt, kuid ilmselt tüdinenud ilme näos.

      Kuna Sergio end vist üksildasena tundis, otsustas ta minuga kontakteeruda. Mis tähendas hulgale tüütutele küsimustele vastamist, nagu – kes me oleme?, kus me töötame?, kas me kõik oleme nii heal järjel nagu Karin?

      Palju ei puudunud, et ma oleksin tema käest küsinud: – ega tema amet kõmuajakirjandusele materjalide kogumine pole?

      Segasin dringid valmis ning nende väljajagamise ettekäändel, eemaldusin Sergio seltskonnast. Kas minu abistamise vajadusest või oli Sibylle’i jutt talle tõesti tüütu? Igal juhul tuli Christian mulle appi.

      “Mis sa arvad ühest majaringkäigust?“ küsis Sergio, äkki minu kõrvale ilmudes.

      ”Majaperenaine peaks oma elamist ikka ise tutvustama.”

      Otsisin silmadega Karinit, kuid teda polnud kuskil.

      Kuna Sergio endistviisi mulle küsivalt otsa vaatas ilmel – ma ei liigu enne kuhugi, kui pole seda neetud maja näinud, otsustasin vähemalt ka teisi ettevõtmisesse kaasata.

      “Hea küll, ma võin sulle maja näidata, aga äkki soovib keegi veel kaasa tulla?”

      “Me võime ju kahekesi minna,” ütles Sergio kiiresti.

      “Ma olen siiamaani aru saanud, et te olete Sibyllega paar?” püüdsin temaga kahekesi jäämisest ära keerutada.

      “Ära selle pärast muretse. Me oleme küll koos, kuid anname teineteisele piisavalt vabadust.”

      On minu asi selle pärast muretseda?

      “Hea küll, lähme siis, kui keegi teine just meiega ühineda ei soovi.”

      Kas märkas ta mu kimbatust või mõnel muul põhjusel? Igal juhul avaldas ka Christian soovi maja vaadata. Selle peale oli Sibylle’gi meiega ühinemas.

      “Liiga suure delegatsiooniga ei maksa ka nüüd ringi liikuda,” jõmises nähtavalt pettunud Sergio.

      See jalutuskäik polnud just lõbus ettevõtmine. Perekond Sergio-Sibylle kommenteerisid häälekalt maja sisustust. Seejuures sai kuulda arvukatest nende tuttavatest, kellel Ibitzal või kuskil mujal maamunal sarnane või veelgi vingem hütt. Pealegi tegi Sergio igal võimalikul juhul mulle ühemõttelisi lähenemiskatseid. Katsusin rahu säilitada. Vastasel juhul oleksin talle kontsaga munadsse virutanud, sest ta ahistas mind lubamatult intensiivselt sõbralike patsutamiste ja embamistega. Seejuures tuli mul ta sõbratari mürgiseid pilke taluda, mis pommitasid diskreetselt mind, mitte aga tema kallist Sergiot. Nii palju siis teineteisele vabaduse andmisest.

      Õnneks ei kannatanud Sibylle varsti enam mehe ilmset flirti välja ja tiris Sergio poolvägisi minema.

      Eelnenud intsident polnud just meeldiv ja alkohol surises peas nii, et seadsin sammud majast välja. Lootsin, et värske õhk mind ehk turgutab. Suundusin esimese korruse palkonile, kus sai polsterdatud aiatoolides istuda ja avarat väljavaadet nautida.

      Värske õhu tõttu tõusis joodud alkohol veelgi enam pähe. Toetasin õla palkoni tugisambale ja vaatasin öist ümbrust. Korraga kuulsin lähenevaid samme. Kindlasti see tobe Sergio, välgatas mul peast läbi. Pöörasin tulija poole. See polnud Sergio. Mulle lähenes hoopis Christian. Ta seisatas mu kõrval ja vaatas mulle otsa. Ja siis see juhtus. Ma jõudsin veel mõelda, et tegelikult on tõmbejõud tõukejõust suurem. Me suudlesime kaua ja kirglikult, end teineteise vastu surudes.

      Kui me lõpetasime selle spontaanse kirepuhangu, ei osanud ma korraga a-d ega o-d öelda.

      Ja miks ma peaksingi ennast sundima midagi ütlema?

      „Sa oled väga ilus,” katkestas Christian vaikuse.

      Äsja suudelnud mehe komplimendid on kahtlase väärtusega. Tihti pehmendavad mehed meelitustega kergesti mõjutatavat naisobjekti ühe sihi suunas – kiirendada järgmist sammu, nimelt hüpet voodisse. Lihtlabase sooviga, vabaneda liigspermast.

      „Ma mõtlen seda tõsiselt. Sa oled väga ilus ja kütkestav naine.“

      „Tõesti?“