Neli on rohkem kui ainult neli. Krista Frech

Kui sa mõtled, millal leiab avaüritus aset?, siis järgmise nädala reedel, Giovanni juures.”

      Karin kasutas ka väljaspool tööaega bisnis-väljendeid. Mina ei suutnud kiusatusele vastu panna ja manasin teinegi kord imestunud näo ette, nagu ei mõistaks ma tema poolt kasutatud anglismide tähendust.

      Giovanni juures einestasime me meelsasti ja tihti. Märkamatult kujunes see Itaalia bistroo meie lemmikkõrtsiks.

      Reede õhtul oli nais-Naeruklubi täies koosseisus kohal. Burgit polnud selle klubi vajalikkuses üldse tarvis veenda. Oma tavalist, häälekat naeru lagistades teatas ta, et igasugune labrakas on tema poolest teretulnud.

      Aperoks tellisime proseccot, peale mida vaatasid kõik kolm naist mulle küsivalt otsa. Pidasin vajalikuks häälde pidulik kõla anda, enne kui nagu kord ja kohus avatoosti väljalaususin:

      “Kallid kaaskondlased! Täna on meil põhjust tähistada uut vormi meie tavaks saanud kohtumistele. Meie kõigi panuste najal muudame oma elu ehk veelgi toredamaks. Terviseks!”

      Peale sõpruse, sidus meid, igatühte omal moel, armastus väärt köögi vastu. Seetõttu õhtustasime tihti, kas heas söögikohas või säras keegi meist ise toiduvalmistamisoskusega.

      Giovanni juures tasus mereelukad proovida. Asusin hoogsalt grillitud merekoletise kallale (huu, mis nimi!, maitseb aga väga-väga hästi). Samas ei unustanud ka teiste taldrikute poole kiikamast. Lizzy spagetid mereandide ja parmesani juustuga nägid igal juhul isuäratavad välja, nagu Karini valitud krevetid safraniriisiga. Õhtuse aja kohta ehk liiga rammus, kuid seda kindlasti väärt, oli Burgi lambaküljetükk, mis lõhnas hõrgult rosmariini järele.

      Magusroast loobusin, kartes et muidu jääb veini jaoks liiga vähe ruumi. Ka teised olid sama meelt. Väljaarvatud Burgi, kellel leidus alkoholi jaoks alati vaba sopike.

      Nõnda einestades ja seda kõike punase Chianti veiniga alla loputades, vahetasime uuemaid uudiseid.

      Minu ämbrisse kukkunud suhet konstateeris Burgi:

      “Mehed on sead.”

      Karin küsis, et kas ma pole huvitatud ühest ta kolleegist, kes olevat hea partii?

      Karini kolleeg? Hea partii? Tänan, ei.

      Viskasin kiire pilgu Lizzy poole ja nägin, et ta püüab turtsatust maha suruda. Viskasime teineteisele vandeseltslaslikud pilgud ja kummardusime sügavamale, toidu kohale.

      Seda märkamata, targutas Karin õpetlikul toonil edasi:

      “Kui sul nendest suvalistest vennikestest kõrini saab ja sa mõistuse pähe võtad ning lõpuks ka midagi normaalset oma ellu soovid, võid teada anda.”

      Ma ei pidanud vajalikuks sellise osatamise peale midagi vastata. Nähtavasti arvas Karin, et jutlusest polnud küll, sest ta lisas rõhutatult, “Mida ma väga loodan.”

      “Ah, Karin! Ma mõistan su muret, kuid ma vajan aega. Ei saa ju kohe ühest suhtest teise joosta.”

      Tüüpiline Karinile arvata – nii kuidas elab tema, on hea ka teistele. Ja hoolitseva sõbrannana püüdis ta meid sõna ning teoga “õigele” rajale juhtida.

      Kui olime espressoga õhtusöögile punkti pannud, küsis Burgi kärsitult: „Hei, naised, kas tuleb jaht või ei tule? Nagu ma aru saan, asutasime me Naeruklubi, mis tähendab, et peaks ka pisut nalja tegema, või mis?“

      „Sul on õigus, Burgi. Mis te arvate, kui läheksime tänase õhtu jätkuks Sterni tantsima?“

      Selle ettepanekuga olid kõik päri ja nõnda seadsime sammud selle kandi ühte kuumemasse ja trendikamasse diskoteeki.

      Vähemalt kord kuus võtsime aja maha, et tantsida-suhelda-napsitada varajaste hommikutundideni. Tagajärjeks oli maha kriipsutatud järgmine päev, mis möödus enamuses horisontaalasendis. Ainsaks teekonnaks kööki komberdamine, et lõhkuva peavalu leevendamiseks mullivesi aspiriiniga sisse kaanida. Tõele au andes, peab ütlema, et jäädes ühele alkoholimargile truuks, säilis siiski veel lootust, et hommikune olemine enam-vähem kristlik saab olema. Seetõttu tellisime elutargalt Lizzy ja Kariniga pudeli proseccot. Burgi ei pidanud hommikusest kristlikust olemisest lugu ja võttis ligi õlle-koola segu.

      Õhtu algas tavapärase stsenaariumi järgi – nõjatusime mugavalt baaripukkidele, rüüpasime alkohoolseid jooke ja arendasime kerget vestlust ning suundusime aeg-ajalt kutsuvate muusikarütmide saatel tantsupõrandale.

      Burgi meie tantsupõranda-aktsioonides ei osalenud, sest enese presenteerimist “lihaletis” tal vaja polevat. Ning istus edasi baaripukil, et peategevusest – alkoholi manustamisest, mitte kõrvale kalduda.

      Vürtsi lisasid meie lõbutsemistele põgusamad või sügavamad tutvused vastassooesindajatega. Ega seegi kord polnud erandlik.

      Keset lustlikku olemist ilmusid meie juurde kaks üsnagi meeldiva olemisega noormeest.

      „Hei tütarlapsed, ega teil ilma meieta igav ei ole?“ küsisid nad otsekoheselt.

      „Meil on ilma teieta surmigav,“ vastasin.

      Kui meiega meesterahvad tutvust sobitada püüdsid, pidin lähtuvalt kogemustele, suhteloomise enda peale võtma. Vastavalt tujule, võisid Karin ja Burgi kaunis mürgiselt reageerida. Nende käitumisest tulenevalt oleme nii mõningadki õhtud kaunis igavalt möödasaatnud.

      Tegelikult ei muuda paar flirti vähem või rohkem midagi elu tavapärases kulgemises, aga siiski on need ni vajalikud vitamiinid.

      Karini kriitilise pilgu all sättisid minu vastusest julgust saanud noormehed end meie vahele.

      „Mida me teile tellida võime?“ küsis pikemat kasvu, šatäänide juuste ja rohekashallide silmadega, kes ennast Andyna esitles.

      Kui soovid valikud alles jätta, loobu viisakalt dringist, selline meie väljakujunenud elutarkus.

      „Tänan väga, kuid meie pool pudelit vajab ka joomist,“ vastasin.

      „Mulle üks õlu koolaga!“ hõikas Burgi eneseteadvalt.

      Eelpoolmainitud reegel ei laienenud muidugi Burgile, kes ei jätnud kunagi kasutamata võimalust tasuta juua. Nii mõnigi kord pidin naerupahvaka maha suruma, kui keegi Karinile, Lizzyle või mulle ilmsete lähenemiskatsetega küsimuse dringi soovist esitas. Selle asemel, et südamedaam pehmeks joota, oli see tegelane sunnitud Burgi janu kustutama. Ja Burgile võis uskumatult palju alkoholi sisse mahtuda.

      Teiseks noormeheks oli Sven, kes oli Andyst veidi lühem, kuid tõmmum ja pruunide silmadega. Arendasime vestlust maast ja ilmast. Tuju tekkides suundusime tantsupõrandale, kus nii Andy kui Sven meiega sammu pidasid.

      „Andy, vaata, ka teised on siia jõudnud,“ osutas Sven korraga ühe seltskonna poole.

      Ka need – kolm meest ja üks nooremapoolne naisterahvas, märkasid Andyt ja Sveni ning tulid meie juurde.

      „Me oleme siin nii normaalsete naiste otsa komistanud!“ seletas Andy neile vaimustatult.

      Tundus, et meie ülevoolav hea tuju kõigile ei istunud. Nii irdusid Sibylle ja üks meestest (oli see nüüd Sergio?), meie grupist.

      Vanemapoolne härra, keda hüüti Blackiks (arvatavasti ta tõmmu väljanägemise pärast), ei suutnud Karinilt pilku kuidagi lahti kiskuda ning varsti suubusid nad ainult omavahelisse keskustellu. Ja kuna Lizzyl ning Svenil jätkus palju ühiseid jututeemasid, moodustasimegi lõpuks neljase pundi – Andy, Burgi ja järelejäänud neljast juurdetulnust, Christiani nimelise meesterahvaga.

      Christiani vanust oli esmapilgul raske määrata. Ta võis vabalt olla kolmkümmend, aga samahästi neljakümnene. Kui tema kõnepruuk poleks olnud nii tüüpiliselt šveitslaslik, võinuks teda vabalt mõne muu maa esindajaks pidada. Välimuselt üsnagi atraktiivne, kuid kahjuks mitte eriti suhtlusaldis. Seetõttu fokusseerisin tähelepanu Andyle, kuulates tema rohkem või vähem kohatuid nalju.

      Aga miski Christiani olekus ei andnud mulle rahu. Tabasin juba pahatihti, kuidas ma tema poole varjatud pilke viskasin. Ta kõigutamatu olek tekitas minus peaaegu jahiinstinkti saamaks