Magavad hiiglased. Themise failide esimene raamat. Sylvain Neuvel

taotleb praegu Türgi valitsuselt luba, et toimetada kodumaale tagasi Teise maailmasõja aegne salajase õhusõiduki vrakk, mille leidsid Urfa provintsi kohalikud talunikud.

      Nalja teete! Minu kopter ei sadanud ju mingi vana lennukivraki peale taevast alla. Kas te tõesti arvate, et ma jään seda uskuma?

      Sellel, mida usute teie, ei ole praegu erilist tähtsust. Tähtis on see, mida usub Türgi valitsus. Nemad peavad uskuma, et me viime seitsmekümneaastase USA lennukivraki Ameerikasse tagasi.

      Mis see siis oli?

      Mida te Chief Mitchellist arvate?

      Kas te ei kavatsegi mu küsimusele vastata?

      …

      Mitchell on täitsa okei. Ta pidas ennast hästi ülal.

      Ma ei mõelnud seda. Mida te temast isiklikus plaanis arvate?

      Kuulge, ma oleksin äärepealt surma saanud, sest seal oli mingi suur helendav asjandus, mis täisrelvastuses Black Hawki helikopteri paari sekundiga suurelt kauguselt alla tõi. Kas teid tõesti huvitab, mida mina oma teisest piloodist isiklikus plaanis arvan?

      Huvitab küll. Ma tean väga hästi, et teie helikopter kukkus alla. Peaksin olema pime, kui ei näe, kui talumatu see teie jaoks on, et te õnnetuse põhjust ei tea. Kui aeg ei oleks nii napp, siis võiksime sel teemal paar tundi vestelda, et teie aimusi kinnitada, aga ma pean paraku varsti lahkuma.

      Minu küsimus võib tunduda teile tühine. Samas peate mõistma, et mina pääsen ligi tohutule hulgale informatsioonile, mis on teile kättesaamatu. Järelikult saate teie jutustada mulle üsna vähe sellist, mida mina veel ei tea. See, mida ma ei tea ja mida ma teie käest kuulda tahan, on just nimelt teie arvamus härra Mitchellist.

      Mida ma teile siis ütlema pean? Ma olin poolteist tundi temaga koos. Mõlemad oleme pärit Detroitist. Tema on minust kaks aastat vanem, aga me käisime vahepeal samades koolides. Tema meelest oli päris lahe kokkusattumus, et me lõpuks ühe linnu peale juhtusime. Talle meeldib kantrimuusika, mida mina silmaotsaski ei salli, ja kumbki meist ei usu, et Lions play-off’ideni jõuab. Kas see on teie jaoks piisavalt isiklik?

      Mis ta eesnimi on?

      Pole aimugi. Ryan vist. Kas te ütlete mulle lõpuks, mis asi see oli? Äkki oskate öelda, kas neid on veel kusagil ripakil?

      Suur tänu, et aega leidsite, preili Resnik…

      Oleksin äärepealt unustanud. Kui see teile midagi tähendab, siis ütles teie endine kaaspiloot muuhulgas ka seda, et te olete parim piloot, keda ta on kunagi kohanud.

      Fail nr 007

Intervjuu Enrico Fermi instituudi vanemteaduri doktor Rose Frankliniga, PhDAsukoht: Chicago ülikool, Chicago, IL

      Kas see võis olla Davise eksperiment?

      Ma ei tea. Kas võis? Mis on Davise eksperiment?

      Andke andeks! Ma räägin iseendaga. See on kindlasti argoon! Ma oleksin pidanud selle peale tulema. Minu isa töötas ju nii kaua kaevanduses.

      Millises kaevanduses? Ma tean, mis on argoon, kuid teie mõttekäik jääb mulle hämaraks.

      Kuuekümnendate lõpupoole korraldasid paar astrofüüsikut eksperimendi, mille käigus koguti ja loendati Päikeselt pärinevaid neutriinosid. Mäletan, et lugesin sellest lapsena. Et varjestada katset teiste kosmiliste nähtuste eest, ehitati peaaegu viie tuhande jala sügavusele maa alla suur bassein, mis lasti täis keemilise puhastuse vedelikku, ja seejärel jäädi põhimõtteliselt ootama, millal neutriinod vedelikku tabavad. Kui neutriino tabab kloori aatomit, muutub see argooni radioaktiivseks isotoobiks – argoon-37-ks, kui täpne olla. Iga natukese aja tagant lasti basseinist läbi heeliumimulle, et argoon kokku koguda ja tabatud aatomid üle lugeda. Ilus teadus – võeti midagi puhtteoreetilist ja muudeti see millekski käegakatsutavaks. Eksperiment kestis peaaegu kakskümmend viis aastat ja toimus Homestake’i kaevanduses, kus mu isa töötas, paari miili kaugusel kohast, kus ma käe pihku kukkusin. Vean kihla, et need esemed reageerivad argoonile.

      Ma ei ole füüsik, nagu te teate, aga…

      Ma ei tea teist mitte midagi.

      Noh, nüüd te siis teate, et ma ei ole füüsik. Igatahes tuli mulle mõte, et radioaktiivse aine kogus, mis suudab nii pika vahemaa läbida, on kindlasti kaduvväike.

      Ongi. Aga olgu kogus nii tilluke kui tahes, ei saa see olla lihtsalt kokkusattumus. Türgis alla kukkunud helikopter kogus õhuproove, et leida tuumakatsetuste jälgi. Just seda nad otsisidki: argoon-37-t. Piloot ütles, et nendega koos viidi Türki mingi suur seadeldis. See oli kindlasti MARDS – liikuv argoonituvastussüsteem – või midagi niisugust. Igatahes on see suur masin, mis tuvastab argoon-37 olemasolu. Maa-aluse tuumareaktsiooni käigus muutub ümbritsev kaltsium just nimelt selleks. See on üsna kindel moodus, mille abil tuumaobjekte üles leida. Selle eest ei saa midagi varjata. Seda ei saa ära petta. Kaltsiumi leidub igal pool: liivas, kivides, inimestes, ja mingi osa tuumaplahvatuses tekkivast argoonist lendub lõpuks ikkagi õhku, ükskõik kui sügaval plahvatus ka toimub.

      Te mainisite, et argoonil on rohkemgi isotoope. Kas seade reageerib mis tahes isotoobile või ainult sellele?

      See peab reageerima ainult sellele. Atmosfäär kubiseb igal pool argoon-40-st, samuti teistest isotoopidest. Aga, tõepoolest, tundub kummaline, et need artefaktid reageerivad millelegi nii spetsiifilisele…

      Kas te saate…

      Vabandust! Ma ei tahtnud teid katkestada. Tahtsin öelda, et kui need pole just niimoodi ehitatud. See oleks neist väga nutikas, kui nad seda meelega tegid.

      Mis mõttes? Kes „nemad”?

      See võib tunduda natuke jabur, kuid kuulake mind ära. Oletame, et inimene kohtub tsivilisatsiooniga, mis on tehnoloogilises arengus neist nii kaugel maas, et nad ei saa nendega mingisse dialoogi astuda. Igaüks, kes on võimeline sääraseid asju ehitama, oleks kuue tuhande aasta tagused inimesed poolsurnuks ehmatanud. Neid oleks peetud jumalateks, deemoniteks, mingiteks üleloomulikeks olenditeks. Ütleme, et arenenumad olendid tahavad jätta kohalikele midagi avastamiseks, aga alles selleks ajaks, kui nad on teatud tasemele jõudnud.

      Kuidas te nende arengut mõõdaksite?

      Tuleks kindaks teha, millal nad on õppinud universumist nii palju aru saama, et nendega on võimalik mõtestatult suhelda. Kõige tõenäolisemalt saaks seda mõõta tehnoloogia abil. Mõistlik oleks eeldada, et kõik või peaaegu kõik inimsarnased liigid läbivad enam-vähem samad evolutsioonilised astmed. Hakkavad tuld kasutama, leiutavad ratta, muud seesugust. Lendamine või siis kosmoselennud võiks olla hea kriteerium. Kui on võimalik taevasse vaadata, siis saab kindlalt väita, et ühel päeval üritatakse kuidagimoodi sinna üles pääseda, ja kosmoselende tegev liik on vähemalt leppinud mõttega, et nad ei pruugi olla universumis üksi. Kui just ise kohal ei viibi ja neid ei jälgi, on vaja mingit moodust, mille abil kindlaks määrata, kas valitud evolutsiooniline tase on saavutatud. Kui peita mõni ese näiteks Kuule, on teada, et see leitakse üles alles siis, kui vaadeldavad on võimelised nii kaugele sõitma.

      Minu seisukohalt oleks tuumaenergia kasutuselevõtt samuti päris hea kriteerium. Kui – ja see on eriti nutikas – ehitada oma esemed nii, et need reageerivad ainult argoon-37-le, avastatakse need alles ajal, kui tsivilisatsioon oskab aatomi väge rakkesse panna. See on loomulikult puhas spekulatsioon, aga kui nad seda tõesti tegid, siis võtan ma nende ees mütsi maha.

      Igatahes arvan ma, et meil tuleb tahvlid uuesti üle vaadata. Meil läheb ikkagi lingvisti tarvis.

      Minu meelest ütlesite, et sel ei ole mõtet?

      See oli enne, kui ma argooni mõttele tulin. Kui kamber ehitati meile avastamiseks, peab seal olema midagi, mille meie oskame välja nuputada. Kui ehitada mingi hoone, näiteks tempel, oma rahva jaoks, siis kirjutatakse sinna asju, mis on endale arusaadavad. Kui aga seesama tempel ehitada