Magavad hiiglased. Themise failide esimene raamat. Sylvain Neuvel

igraph>

      À Théodore.

      Maintenant, on va t’apprendre à lire… et l’anglais.

      Théodore’ile. Nüüd õpetame sulle lugemist… ja inglise keelt.

      Proloog

      Oli minu üheteistkümnes sünnipäev. Olin saanud isa käest uue ratta: valge-roosakirju, tutid käepidemete küljes. Tahtsin nii väga sellega sõitma minna, aga mu vanemad ei lubanud mul kodunt välja minna, kui mu sõbrad siin olid. Kuigi tegelikult nad ei olnudki õieti sõbrad. Ma ei osanud eriti sõpru leida. Mulle meeldis lugeda; mulle meeldis metsas jalutamas käia; mulle meeldis üksi olla. Ja ma tundsin ennast omavanuste laste seltskonnas alati kuidagi võõrikult. Nii et kui sünnipäev saabus, kutsusid mu vanemad tavaliselt naabrilapsed külla. Neid oli palju, mõnda teadsin vaevu nimepidi. Nad olid kõik väga viisakad ja tõid kingitusi. Niisiis jäin ma koju. Puhusin küünlad ära. Tegin kingitused lahti. Naeratasin üksjagu. Ma ei mäleta enam, mida ma kingiks sain, sest mulle ei mahtunud pähe muud mõtet kui ainult see, et ma tahan välja minna ja ratast proovida. Õhtusöögiaeg oli juba käes, kui külalised lõpuks ära läksid, ja mina ei jaksanud enam minutitki kannatada. Peagi läheb pimedaks; kui pime käes on, siis ei luba isa mind enne hommikut õue.

      Hiilisin tagauksest välja ja väntasin tulistvalu tänava lõpus algavasse metsa. Kulus oma kümme minutit, enne kui ma hakkasin tempot vähendama. Võib-olla oli mugava sõidu jaoks juba natuke liiga hämar ja mu mõtted kaldusid tagasiminekule. Võib-olla väsisin lihtsalt ära. Igatahes peatusin korraks ja jäin kuulama, kuidas tuul oksi kiigutas. Sügis oli käes. Metsamaastik oli muutunud kirevaks ja künkanõlvadele oli tekkinud uutmoodi sügavus. Õhk läks korraga külmaks ja niiskeks, justkui ähvardaks vihma tulla. Päike loojus ja taevas oli puude taga niisama roosa nagu minu rattatutid.

      Kuulsin selja taga praksatust. See võis olla jänes. Miski tõmbas mu pilgu oru põhja. Jätsin jalgratta rajale ja hakkasin aeglaselt alla laskuma, lükates oksi eest ära. Raske oli näha, kuna lehed polnud veel langenud, ent okste vahelt imbus läbi isevärki türkiissinist kuma. Ma ei saanud aru, kust see tuli. See polnud jõgi; vee kohinat oli kauguses kuulda, ja valgus paistis palju lähemalt. Tundus, nagu tuleks see igalt poolt.

      Jõudsin oru põhja. Siis kadus maapind mu jalge alt.

      Pärast seda ei mäleta ma suurt midagi. Olin tundide kaupa teadvuseta ja päike juba tõusis, kui ma meelemärkusele tulin. Isa seisis minust umbes viiskümmend jalga kõrgemal. Tema huuled liikusid, aga ma ei kuulnud ühtegi heli.

      Auk, mille põhjas ma viibisin, oli täpselt ruudukujuline, umbes niisama suur kui meie maja. Seinad olid tumedad ja sirged ning seinte keerukatest mustritest kiirgas ilusat türkiissinist valgust. Valgust hoovas kõigest, mis mu ümber oli. Liigutasin natuke käsi. Lebasin mullast, kividest ja murdunud okstest asemel. Risu alla jääv pind oli pisut kaarjas, käe vastas sile ja külm nagu mingi metall.

      Varem polnud ma neid tähele pannud, aga ülal liikus ka tuletõrjujaid, kes sagisid oma kollastes jakkides augu ümber ringi. Minu peast paari jala kaugusele laskus köis. Peagi kinnitati mind kanderaami külge ja vinnati üles päikese kätte.

      Isa ei tahtnud sellest pärast üldse rääkida. Kui ma küsisin, kuhu ma kukkunud olin, siis leiutas ta lihtsalt uusi toredaid seletusi selle kohta, mis asi on auk. Umbes nädal aega hiljem andis keegi uksekella. Hõikasin isale, et ta avama läheks, kuid vastust ei tulnud. Jooksin trepist alla ja tegin ukse lahti. Seal seisis üks tuletõrjuja, kes oli mu august välja tõmmanud. Mees oli pilte teinud ja arvas, et ma tahan neid näha. Tal oli õigus. Seal ma olingi, pisike nääpsuke augu põhjas, selili keset hiiglasuurt metallist peopesa.

      Esimene osa

      Kehaosad

      Fail nr 003

Intervjuu Enrico Fermi instituudi vanemteaduri doktor Rose Frankliniga, PhDAsukoht: Chicago ülikool, Chicago, IL

      Kui suur oli käsi?

      6,9 meetrit, umbes kakskümmend kolm jalga; ehkki üheteistaastase lapse jaoks tundus see palju suurem.

      Mida te pärast seda juhtumit tegite?

      Mitte midagi. Me ei rääkinud sellest kuigi palju. Käisin iga päev koolis nagu kõik teisedki minuvanused lapsed. Minu perekonnast polnud keegi varem kolledžis käinud, niisiis tahtsid nad, et ma edasi õpiksin. Valisin põhiaineks füüsika.

      Ma tean, mida te nüüd ütlete. Tahaksin väga teile kinnitada, et jah, ma valisin teaduse tolle käe pärast, aga reaalained on mulle alati meeldinud. Mu vanemad said varakult aru, et mul oli selle peale annet. Olin vist umbes neljane, kui sain jõuluks oma esimese teaduskonstruktori. Oli mingi elektroonikakomplekt. Sellega sai ehitada telegraafi või muid sääraseid asju, kus traadid tuli väikesteks metallvedrudeks kokku kruttida. Ma ei usu, et oleksin midagi teisiti teinud, kui ma oleksin tol päeval isa sõna kuulanud ja koju jäänud.

      Ühesõnaga, ma lõpetasin kolledži ja tegelesin edasi ainukese asjaga, mida ma teha oskasin. Läksin kooli. Oleks te vaid mu isa nägu näinud, kui me teada saime, et mind oli Chicago ülikooli vastu võetud! Ma pole elus teist nii uhket inimest näinud. Isegi miljoni dollari võitmine poleks talle rohkem rõõmu valmistanud. Pärast doktoriõppe lõppu palgati mind Chicago ülikooli tööle.

      Millal te tolle käe uuesti leidsite?

      Ega ma ei leidnudki. Sest ma ei otsinud. Kulus seitseteist aastat aega, aga võiks vist öelda, et käsi leidis mind.

      Mis juhtus?

      Käega? Sõjavägi võttis leiukoha üle, kui see avastati.

      Millal?

      Kui ma auku kukkusin. Umbes kaheksa tunni pärast jõudis sõjavägi kohale. Kolonel Hudson – nii oli vist ta nimi – määrati projekti eest vastutama. Ta oli kohalik mees, nii et tundis enam-vähem kõiki. Ma ei mäleta, et oleksin temaga kunagi kohtunud, aga need, kes temaga kokku puutusid, rääkisid tema kohta ainult head.

      Sain hiljem tema märkmete riismeid lugeda – sõjaväe tsensuur oli neist üle käinud. Nende kolme aasta jooksul, mil Hudson operatsiooni juhatas, keskendus ta põhiliselt mustrite tähenduse uurimisele. Kätt ennast, mida nimetatakse enamasti artefaktiks, mainitakse möödaminnes vaid paar korda kui tunnistust sellest, et ruumi ehitajal oli nähtavasti küllaltki keerukas usundisüsteem. Ma usun, et tal oli päris selge ettekujutus, mis asi see tema meelest olema pidi.

      Ja mis see siis olema pidi?

      Pole aimugi. Hudson oli kaadrisõjaväelane. Ta ei olnud füüsik. Ta ei olnud arheoloog. Ta polnud kunagi õppinud midagi antropoloogia ega lingvistikaga seonduvat, üldse mitte midagi, millest oleks selles olukorras kasu olnud. Kõik tema varasemad teadmised olid ilmselt pärit popkultuurist, näiteks Indiana Jonesi filmidest. Õnneks koondusid tema ümber kompetentsed inimesed. Aga kindlasti on olukord üpris ebamugav, kui inimene on ülemus ja tal pole suurema osa ajast toimuvast halli aimugi.

      Huvitav on see, et nad kulutasid hulga aega omaenda avastuste ümberlükkamisele. Esmane analüüs näitas, et ruum ehitati umbes kolm tuhat aastat tagasi. See ei tundunud neile loogiline, sestap üritasid nad käe pinnal leiduvat orgaanilist ainet radiosüsinikumeetodil dateerida. Katsed tõestasid, et see oli palju vanem, umbes viis-kuus tuhat aastat vana.

      Kas see tuli neile ootamatult?

      Võib öelda küll. Saate aru, see käib risti vastu kõigele, mida me Ameerika tsivilisatsioonidest teame. Vanim meile teadaolev tsivilisatsioon asus Peruus Norte Chico piirkonnas, aga käsi oli sellest oma tuhatkond aastat vanem. Ja kui ei olekski olnud, on ometi üsna selge, et keegi ei hakka mingit hiidkätt Lõuna-Ameerikast Lõuna-Dakotasse tassima, ning Põhja-Ameerikas tekkisid nii arenenud tsivilisatsioonid alles palju-palju hiljem.

      Lõpuks ajas Hudsoni meeskond radiosüsiniku vea ümbritseva materjaliga saastumise kaela. Pärast paariaastast pistelist uurimistööd määrati leiukoha vanuseks tuhat kakssada aastat ja see klassifitseeriti Mississippi tsivilisatsiooni mingi kõrvalharu pühakojaks.

      Vaatasin dokumendid oma tosin korda läbi. Seal ei leidu absoluutselt mingeid andmeid, mis seda teooriat kinnitaksid, ainus pluss on asjaolu, et niisugune seletus