Tsaari ohvitser. Richard Roht

>

      Richard Roht

      Tsaari ohvitser

      TSAARI OHVITSER

      1914. aasta suvi leidis mu jälle Tartust.

      Reaalkool jäi lõpetamata viimasel veerandil. Polnud “mahti”. Valgas tuli elada ilma söögikotita ja kõik maksta puhtas rahas. Pealegi oli Valga reaalkool ehtis kroonu kool, kus polnud juttu “kuidagi’st”, vaid kus pidi, kui tahtsid koolis püsida, kõik olema “nagu inimestel”: oma munder seljas, raamatud ja õppeabinõud juttis – ja ka kostikoht pidi olema “inimlik”, seda käidi sageli kõrgemalt poolt vaatamas ning avaldati vastavaid soove või tehti asjakohaseid märkusi, kui ei leitud kõik olevat küllalt “noobel”.

      Nii et vaja oli palju “puhast raha”. Ja kust seda võtta? Kostikohamaksud, õppemaksud, raamatute, õppeabinõude, rõivaste ja pesu kulud (sest isakodus polnud enam ühtki hinge, kes oleks paari sokkegi kudunud) kõik see nõudis oma. Kodutalu oli rendile antud ja rent polnud kuigi suur. Polnud ka isal raha puu otsast võtta, kuigi ta, rahul olles mu siirdumisega kroonu kooli, kus poiss kõndis ringi mundris nagu mõni riigiametnik, oli mu vastu muutunud. Poisil oli palju väljavaateid peatseks keskkooli lõpetamiseks ning ülikooli astumiseks, seda uskus nüüd isagi ja ta lugupidamine pojast kasvas. Ta tegi pingutusi poja toetamiseks ja oli suvistel koolivaheaegadel üsna leplik ning “erapooletu”, mõnikord koguni liigutavalt isalik. Tundsin, et selleks mõjus kaasa juba ka mu “nimi”. “Ärksamad” inimesed ümbruskonnas olid lehtedest lugenud mu asjakesi – ja kui saadi isaga kokku, siis räägiti sellest lugupidavalt. Isa ise ei pidanud mu “kirjutamisest” kuigi suurt lugu, aga kui rahvas “vana Rohu” pojast hindavalt rääkis, siis oli, lõpuks, sellest veidi meelitatud ka vana Roht ise. Kõvu kärkimisi, valjusid ähvardusi ei olnud väga palju, sageli klappisime päris hästi.

      Nii et asjad olid nagu üsna kenad. Aga… Nagu öeldud, raha … isalt saadavast rahast ei jätkunud – kas minu oma saamatuse või suurte kulude pärast, ei oska praegu enam otsustada. Ja kuna kirjutamiskunst otsapidi käes oli, oli täiesti loomulik, et “kirjutamisega” tuli teenida. Ja sai teenitud. 17–18-aastase poisina tolle aja mõiste järgi üsna keni summakesi: “Postimehelt”, “Virulaselt”, “Viljandi Teatajalt”, Pärnu lehtedelt jne. “Päevalehe” kirjastus andis tol ajal üht ajakirja välja. Kas selle perekonnalehe nimi polnud mitte “Aeg”? Või midagi selletaolist. “Aeg” kuulutas välja võistluse parima eesti jutustuse saamiseks. Ma saatsin ka. Ja sain teise auhinna! Vist 35 rubla! Esimest auhinda ei antud välja. Kolmanda sai J. Weidenstrauch. Nii et olen minagi oma elu sees auhinnaga kroonitud – parima eesti novelli eest! Ja 17–18-aastaselt! Hiljem pole ma võistlustest kunagi osa võtnud, puhates ses suhtes loorberitel, mis saadud juba – ei mäleta – kas 1908. või 1909. aastal.

      Pärnus ilmuv “Meie Kodumaa” tahtis üht mu pikemat juttu äratrükina lehest eriraamatus välja anda, laskis raamatu juba valmiski trükkida ja saatis siis mulle näha. Ma keelasin väljaandmise ära! Imelik, et oli niipalju mõistust peas. Mäletan aga, et kange himu oli lasta raamat turule, kuid instinktiivne vastutushirm oli suurem. Ja tänu taevale, et mu kirjanduslik häll ei kiigu “ametlikult” juba 1908. aasta küljes, kuna alles 1913. aastal väljaantud “Igaveses labürindis” on isegi küllalt piinlikult ebaküps. Ja veel mõnedki pärastised …

      Nii et tööd sai tehtud, “au ja kuulsust” ja isegi raha sai nähtud, aga – mis ütles selle kõige kohta reaalkool ja matemaatika?

      Vaat sellelt kohalt see asi ei klappinudki. Kirjamees olla ja ise reaalkoolis matemaatikat tuupida – need olid täiesti ebasobivad asjad. Üks segas üht ja teine teist – eriti aga segas kirjandus matemaatikat, sest kirjanduse poole hoiti kogu oma südame ja meelega ning matemaatikat ei sallitud silmaotsastki, talle tehti verist ülekohut.

      Nii see siis läks.

      Kes selles kuipalju süüdi – mina ise, kirjandus, matemaatika, rahapuudus või mu “pillav eluviis” –, aga ühel halval päeval ei suudetud matemaatikas eksameid ära teha ja reaalkooli lõputunnistus jäi saamata. Lohutus: hiljem või varem oleks kirjandus siiski oma saanud ja kui mitte matemaatika, siis mõni teine aine oleks ikkagi kirjandusele alla jäänud. Näiteks kasvõi seegi asi, et paljud mehed, kellega ma hiljem ühes lõpetasin Kroonlinna lipnikkude kursused, on nüüd kolonelid ja kolonel-leitnandid, kuna mina ikka veel lipnik – ja viimasel ajal “ametlikult” enam sedagi mitte. Mis teha, kirjanduse teed viivad väheseid kõrgete kohtade poole, vastupidi, mõnikord viivad nad päris rappa.

      Aga kahetsenud pole ma kunagi ja ei kahetsenud väga ka siis, kui reaalkooli uksed minule igaveseks lukku jäid.

      Ainult kodused vahekorrad isaga läksid jälle väga sassi, seda võib juba uskuda. Ja läksid ja läksid ja läksid. Seda enam, et isa, kui “sattus hoogu”, siis oli väga ühekülgne. Kõik süükene langes minu peale, mind manati jälle viimaste sõnadega. Ja otsustati lõplikult, et mina olen see viimane hirmutis maailmas. Võib olla ka, aga mis seal parata! Ega oma nahast keegi välja saa pugeda.

      Siis tuli üks suur seiklemisajajärk, mis mu meelde on jäänud kaunis tumeda plekina mu elust.

      Koju isa juurde jääda oli võimatu – isa “saagis” mind jälle nii-öelda päeval ja ööl; noomis, manas, hurjutas; vahetevahel nuttis sekka oma raiskuläinud poja pärast. Ning nüüd juba mitte enam nii, möödaminnes, vaid juba tõsiselt käis peale, et võtku ma “koht”: “kuntori”, metsasaksa juurde, kauplusse; mingu või kroonu “veltseriks” õppima. Sellega oleks ma ometi ehk vähegi suutnud tõusta jälle ristiinimeste hulka.

      Kuid ma olin juba niivõrd raisus ja kirjandus mu juba niivõrd ära rikkunud, et “veltseriks” olemine mind põrmugi ei meelitanud ja “kuntor” kah. Lahkusin kodunt, elasin õdede ja ühe venna pool, kuude kaupa, siin ja seal. Tallinnas oli mul tuttav ajakirjanik, endine Valga kaubanduskooli õpilane (sai Maailmasõjas surma); sõitsin tema poole. Ta jäi ühe viltuläinud pumli tõttu kohata – ja siis olime mõlemad hädas. Seiklesime ja nälgisime kahekesi, hulkusime kodumaad mööda ringi, Vellner – nii oli sõbra nimi – kohta otsimas, mina niisamuti kaasas. Elu läks päris raisku. Kuni Vellner kutsuti nekrutiks ja mina jäin üksi.

      Siis võtsin nõuks, et nii see asi kesta ei või, ja tegin otsuseks saada jälle “korralikuks inimeseks”. Kuulsin, et Peterburis on üks õppeasutis, mida kutsuti Peterburi tehnikumiks ja kuhu võeti vastu ka ilma keskkooli lõputunnistuseta. Tellisin prospektid välja ja leidsin nendest, et miks mitte – tehnikumi astuda võiks. Rääkisin isale augu pähe, sain temalt toetust – ja sõitsin Peterburi.

      Kuid seegi meeleheitlik katse pääseda kirjanduse käest ebaõnnestus täielikult.

      Reaalkoolist tehnikumi – see oli ju sama, kui vihma käest räästa alla. Tehnikumis ootas veel hullem matemaatika kui reaalkoolis, ja kui kirjandusega tegemist ei teinud, siis polnud neidki kopikaid, mida seni ikka kuidagi oli hangitud.

      Niisiis jälle kirjandus ja matemaatika. Ning, muidugi, võitis kirjandus.

      Matemaatika, rahapuudus ja kirjandus ajasid tehnikumist peagi välja ja välja ka Peterburi suurest ning kallist linnast. Vaid võlad jäid maha.

      Elasin jälle õdede ja venna pool ning kui “kirjatöödega” veidi kopikaid korjus, siis läks lahti reisudeks ja rännakuteks mööda kodumaad, kodumaa piiridest väljagi. Sai hädas oldud, nälgitud, võlgasid tehtud, rahapuudusel jala maha löödud pikemaid maid, piletita sõidetud, võõrastemajades istutud kopikata. Jne. Ühest Soome võõrastemajast ostis kord Jaan Vahtra, kes siis oli “Viljandi Teataja” toimetuse liige, mu välja, saates mulle telegraaf teel 20 rubla “kaastöö arvel”. Kas see kaastöö arve tasutud sai, ei mäleta. Aga vaevalt küll.

      Pole “viisakas” meenutada noid kummalisi päevi, kus sai tehtud “lollus lolluse otsa”, kuid teisest küljest ei saa salata, et omamoodi mõnus on ka noid “lollusi” praegu meelde tuletada, nende üle muhelda ja tunda, et see aeg oli siiski omamoodi ilus! Kahju siiski, et ta on juba nii kaugel ega tule enam iial tagasi …

*

      Niisiis, 1914. aasta suvel olin jälle Tartus.

      Seljataga olid kirjud noorusaastad, viletsad ja ilusad – omamoodi – ja 1913. aastal oli välja antud “Igaveses labürindis”, üks omamoodi “tore” raamat, millest nähtud, et “mädanud” Lääne-Euroopa kirjandus oli minusse avaldanud suurt mõju. Ei või salata, loetud sai noil päevil lõpmata palju. Juba reaalkoolist peale. Vene ja Lääne-Euroopa kirjandus oli läbi võetud kaunis põhjalikult. Ning enesestki mõista “langetud” ta mõju alla. See