Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud. Kerttu Rakke

Rakke

      Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud

      EESSÕNA

      2006. aasta novembri algul ütlesin ühele oma sõbrannale: „Tead, ma mõtlesin, et peaks vist raamatu kirjutama.”

      „Millest sa kirjutaksid?” oli sõbranna uudishimulik.

      „Näiteks… ee…” hakkasin ma fantaseerima, „tibist, kes on sõltuv grupiseksist. Noh, et vaid grupikas on tema meelest seks, kahe inimese vaheline värk on liiga suhte moodi.”

      „Ka kahe inimese vaheline asi võib olla seks,” vaidles mu tark sõbranna vastu.

      „Ma ei kuuluta tõde, ma kirjutan raamatu,” vastasin mina.

      Nii ongi.

      JAANUAR. KARIN

1

      Talviselt endassetõmbunud põllulapid vihisesid autoakna tagant mööda, pruunid kõrred maanteemustas lumes vaevaliselt püsti. Karin püüdis vaadata kaugemale kui teeäärsed kõrred. Et süda pahaks ei läheks. Väljas olid miinuskraadid, aga autos sees ei olnud seda üldse tunda: varvastel oli soe, aknaklaasid olid kuivad. Andrese autoakendele olid talvel pikemate sõitudega tekkinud jäälilled, mida Karin oli vaikselt pöidlaküünega kraapinud. Kui need just väga ilusad ei olnud…

      Ei, ei mõtle Andresest, keelas end Karin ja vaatas otse ette.

      Otse nende ees sõitis kolimisauto, parempoolne uks kergelt logisemas. Järjekordsel kurvil tundus logisemine lausa ohtlik.

      „Ega see lahti ei lähe,” lohutas Karini tütar Maria (endise nimega Marika) oma ema.

      Grammatiliselt täiesti vale lause, mõtles Karin ja ohkas.

      „Pabistad?” küsis Maria.

      Karin kehitas õlgu: „Natukene ikka.”

      Tegelikult ei pabistanud ta sugugi natuke. Tegelikult pabistas ta päris palju. Karin oli 56aastane, äsja leseks jäänud, tegemas oma elu üht suurimat pööret. Kolimas Tallinna. Tema, kes terve elu alevikes ja väikelinnades elanud.

      „See polegi ju päris Tallinn,” lohutas Maria. „Vanasti oli see aiamajade rajooni lõpp. Nüüd on sinna uusi maju ka juurde ehitatud, aga põhimõtteliselt on see täielik mets.”

      Karin ei vastanud.

      „Küll sa näed, et kõik läheb hästi,” jätkas Maria lohutamist. „Oled sa kindel, et ei taha, et Doris sind vaatamas hakkaks käima?”

      „Jah, täiesti kindel.” Karin vaatas oma käsi. Vasaku pöidlaküüne serval paistis üks nahariba pisut turritavat. Karin tõstis pöidla suu juurde, et seda ära näksata. Maria lõi talle kähku vastu näppe.

      „Ära näri näppe, suur inimene,” ütles ta, pigem naljatades kui halvustavalt, ja ohkas siis kergelt. „Ei, aga ausalt,” rääkis Maria. „Kui sul midagi vaja on, siis saad sa ju kohe Dorise käest küsida. Milleks siis naabrid on, ah?”

      „Jajah.” Karin vaatas aknast välja.

      „Luba mulle, et sa pöördud tema poole, kui midagi vaja on ja mind kätte ei saa, eks?”

      Üks kahest Maria telefonist helises ja Karin ei pidanud õnneks vastama.

      „Sabina,” ütles Maria telefoni.

      Mingi Sabinaga räägib, mõtles Karin. Ta kuulatas pisut, aga kuna Maria rääkis inglise keeles, läks Karini mõte varsti omatahtsi uitama. Ikka juhtub, et kui tekst muutub arusaamatuks, läheb ta ka igavaks. Karinil oli küll nii: kui võõrkeelses tekstis tuli ette paar arusaamatut fraasi, oli tal tegu, et oma huvi teksti vastu alles hoida. Karin vaatas aknast välja, akna tagant mööduvaid maju ja metsi päriselt nägemata.

      Maria lõpetas kõne, naeratas ja patsutas Karini kätt.

      „Palun vabandust,” ütles ta.

      Mille pärast vabandust, mõtles Karin. Et telefoniga rääkis? Või et Dorist sõbraks pakkus? Karin ohkas, ei öelnud midagi.

      „Kuhu ma jäingi… Ahjaa, et kui sul on midagi vaja, siis küsi Doriselt.” Maria mõtles hetke. „Muide, Doris ei elagi üksinda oma majas.”

      „Jah?” teeskles Karin huvi.

      „Tal elavad sugulased maja teises pooles. No vaata, Dorisele tagastati mingi talu, selle raha eest ta põhiliselt oma majakese ostiski. Kui tema onutütar või täditütar või kes ta oli, see siis teada sai, et mingi pärandus ja värk, see hakkas siis oma osa nõudma.”

      „Ja kuna raha ei olnud, siis kolisid sisse? Nagu mägra maja, mis?”

      Maria mõtles hetke.

      „No päris nii ei olnud. Tegelikult tegi Doris ise ettepaneku maja jagada, sest neil tõesti ei olnud kusagil elada ja Doris käib ju vahepeal ära ka.”

      „Neil?”

      „Nojah, Dorise sugulasel ja selle tütrel.”

      Nii et Doris tuli sugulastele vastu ja pakkus neile enda juures ulualust? Karin kortsutas kulmu. Talle ei meeldinud Dorisest mõelda kui heast inimesest.

      „Nojah, kui suguvõsa talu… No siis on see sugulane ju samamoodi majaomanik nagu Doriski.”

      „Kus ta siis on! Midagi ta pole!” paiskas Maria.

      Karin tõmbus hetkeks tagasi. Nii ägedalt sõbranna kaitseks välja astuda… Ju siis on sugulase ja Dorise vahel mingi vimm. Karin ei mõistnud, miks peaks keegi kutsuma enda juurde elama sugulased, kellega läbi ei saa ja kel pole sellele majale õigust. Aga tema… tema on ju ka sugulane, kel pole kusagil elada ja kes hakkab elama majas, millele pole õigust! Hirm tikkus ligi.

      „Sina vist poleks mind oma majja kutsunudki, kui su üürnikud poleks Lõuna-Eestisse kolinud.” Karin tegi ükskõikset nägu, kuigi teadis, et see avaldus pole väga leebe.

      „Sa tead väga hästi, et see pole nii!” Maria vaatas etteheitvalt Karinile otsa ja Karin mõistis, et Marial on tõsi taga. Vähemalt sel hetkel oli.

      „Kui minu ema ähvardab kuuse alla tõstmine, mis sa arvad, mida ma oma üürnikega teen? Kas mind huvitaks, kuidas nemad ilma mu majata hakkama saaksid?” küsis Maria, ja vastas ise: „Ei huvitaks.”

      „Jah,” kohmas Karin. „Vaata teed.”

      Maria pööras pilgu ettepoole ja naeratas kergelt.

      „Oot, mis mul meelde tuli…” kobas ta siis taas oma mobiili järele. „Üks kõne… Sa ju ei pahanda, ega?”

      Karin raputas pead. Maria valis numbri ja hakkas taas inglise keeles rääkima.

      Väljas hakkas hämarduma, nagu jaanuarikuisel pärastlõunal ikka. Mõnedes majades põlesid juba tuled. Imelik, mõtles Karin. Teeäärsete majade tuled mõjuvad kutsuvalt, kui neist mööda sõidad. Võibolla vaid neile, kelle jaoks „kuuse alla tõstmine” reaalseks võib saada?

      „Kuuse alla,” kordas Karin mõttes Maria sõnu ja võdistas siis õlgu. Andrese lapsed olid kasutanud väljendit „tänavale tõstma”. Tegelikult poleks palju puudunudki sellest, et ta nii-öelda kuuse alla või tänavale oleks sattunud. Aga mis siis, kui Marial poleks olnud oma maja? Kas tema, Karin, oleks pidanud siis mingisse turvakodusse minema? Turvakodu seostus tema meeltes lasteaialikult värvitud hoonega, kuhu kogunevad noored emad oma möllavate hormoonidega laste isade või niisama meeste eest… Ja siis seal tema, pealtnäha põhjuseta, lihtsalt niisama, sest… sest Andrese lapsed ei leidnud temal mingit õigust olevat majale, mida nad kuusteist aastat olid koos Andresega kohendanud ja parandanud. Kuusteist aastat! Ja mille nimel? Et nüüd, vanas eas, uut elu alustada? Tülgastus ja pettumus nöörisid Karini kõri.

      „Suitsupaus!” hüüdis Maria, kui kolimisauto järel ühe maapoe hoovi sisse sõitis. Karin ootas, kuni auto peatus ja avas siis turvavöö. Lõpuks ometi saab natuke end sirutada.

      „Kolmkümmend kilomeetrit veel,” naeratas Maria vabandavalt.

      „No mis sellest paarikümnest siis enam, oleks võinud kohe otsejoones kohale põrutada,” arvas Karin.

      Maria naeris, süütas suitsu ja astus kolimisauto poole. Karin vaatas teda. Ei ole väga hea vaadata oma tütart, moekad liibuvad teksad peput trimmimas ja koni sõrmede vahel, sammumas jõrmide nägudega töömeeste suunas. Kakskümmend kaheksa…