.

ei näe teda?”

      Jillile näis selline võimalus lõbu valmistavat. „Vaat’ see oleks alles nali. Tõenäoliselt vehib ta päev läbi kätega, et me teda tähele paneksime.” Jill laskis otsekui sõbrannat otsides pilgul köögis ringi käia. Ta kõneles valju häälega, mis oleks sobinud pöördumiseks poolkurdi vanavanema poole. „Jen, kui sa oled seal, siis anna andeks, et ma sinust välja ei ole teinud. Võib-olla oleks abi sellest, kui sa korraks köhataksid või midagi sellesarnast.”

      Kevin neelas oma vastuväited alla. Jill teadis, et need kadunute teemal naljatamised ei meeldi talle, kuid seda tütrele sajandat korda öeldes ei oleks ta kuhugi välja jõudnud.

      „Kullake, see paraad ei ole mitte nende, vaid meie enda jaoks,” lausus ta vaikselt.

      Jill põrnitses isa ilmel, mille ta oli hiljaaegu viinud täiuseni, ehk täieliku mõistmatusega, mida leevendab vihje naiselikule kannatlikkusele. See oleks olnud veelgi oivalisem, kui tal oleks peas mõni juuksekarv alles olnud ja kui ta poleks kasutanud nii palju silmapliiatsit.

      „Räägi mulle üht asja,” ütles Jill. „Miks see sulle nii tähtis on?”

      Kui Kevinil oleks olnud niisuguse küsimuse jaoks varuks mõni hea vastus, siis oleks ta selle ka rõõmuga välja käinud. Kuid tõde oli niisugune, et tegelikult ta ei teadnudki, miks see nii tähtis on ja miks ta paraadi puhul samamoodi järele ei anna, nagu oli andnud järele kõige muu – öise liiklemiskeelu, pea paljaksajamise, nii sageli Aimee seltskonnas viibimise mõistlikkuse ja koolipäevade õhtul pidutsemise – suhtes, mille üle nad olid möödunud aasta jooksul tülitsenud. Jill oli seitseteist aastat vana. Kevin sai aru, et tütar on mingisugusel pöördumatul viisil tema orbiidilt välja triivinud ning teeb isa soovidest sõltumatult seda, mida ise tahab, ja teeb siis, kui ise tahab.

      Sellegipoolest soovis Kevin päris tõega, et tütar paraadist osa võtaks ja demonstreeriks niiviisi teataval vaiksel viisil, et ta tunnustab ikka veel perekonna ja kogukonna nõudeid ning armastab senimaani oma isa, peab temast lugu ja teeb, mida suudab, et ta oleks õnnelik. Jill sai olukorrast täiesti selgesti aru ja Kevin teadis, et ta saab, kuid miskipärast ei suutnud tütar ennast nii kaugele viia, et oleks talle vastu tulnud. See tegi Kevinile muidugi haiget, aga ükskõik millise pahameelega, mida ta võis tütre vastu tunda, kaasnes alati automaatselt ka õigustus ja selle kõige vaikne tunnistamine, mida Jill oli pidanud läbi elama, ilma et isa oleks osanud teda kuigi palju aidata. Jill oli tunnistaja ja Kevin oskas isegi ilma psühholoogi abita öelda, et tegemist oli millegi sellisega, millega tüdruk jääb heitlema elu lõpuni. Tema ja Jen olid 14. oktoobril üheskoos aega surnuks löönud, istunud kahe itsitava plikatirtsuna kõrvuti kušetil, söönud soolapulki ja vaadanud sülearvutist YouTube’i videoid. Siis aga oli üks nendest hiireklõpsu tegemiseks kulunud aja jooksul ära kadunud ja teine kisendas. Ning ka järgnenud kuudel ja aastatel inimesed muudkui kadusid tema juurest, ehkki mitte enam niivõrd dramaatiliselt. Vanem vend läks kõrgkooli ega tulnudki sealt tagasi. Ema kolis majast välja ja andis vaikimisvande. Jäi ainult isa – segaduses mees, kes püüdis küll aidata, kuid ei osanud iial öelda neid õigeid asju. Kuidas ta olekski osanud, kui oli täpipealt niisama hämmeldunud ja nõutu kui tütar?

      Kevinit ei üllatanud, et Jill on vihane, tõrges või masendunud. Tal oli täielik õigus olla nii kõike seda kui veel enamatki. Ainus asi, mis teda üllatas, oli see, et tütar viibib ikka veel siin ja jagab senimaani maja isaga, ehkki oleks võinud sama hõlpsasti põgeneda koos paljasjalgsetega või hüpata mõnele teab kuhu suunduvale Greyhoundi bussile. Paljud lapsed olid niiviisi teinud. Tema nägi muidugi teistsugune välja – ta oli paljaks aetud pea ja vaevatud ilmega, nagu oleks ta tahtnud, et ka täiesti võõrad inimesed saaksid täpselt aru, kui halb tal on olla. Aga kui ta mõnikord naeratas, tekkis Kevinil tunne, et tema sisemine mina on ikka veel elus ja olemas ning salapärasel viisil kõigest hoolimata terve. Ta oligi lootnud, et leiab hommikul söögilauast eest just nimelt tolle teise Jilli – selle tüdruku, kelleks talle ei antudki tegelikult võimalust saada –, kuid mitte päris Jilli, keda ta tundis ülearugi hästi ja kes liiga purjus või liiga uimastatuna koju jõudes ennast voodis krõnksu tõmbas, ilma et oleks vaevunud õhtust meikigi maha kaapima.

      Mõte veel kord helistada tekkis tal siis, kui nad lähenesid Lovell Terrace’ile – sellele äravalitute umbtänavale oli ta kolinud koos oma perekonnaga viis aastat tagasi ehk ajal, mis tundus nüüd olevat sama kauge ja ebareaalne kui džässiajastu. Aga kui palju ta poleks ka tahtnud Jilli häält kuulda, hoidis tema enda väärikus teda tagasi. Tema meelest poleks lihtsalt olnud õige, et linnapea lobiseb keset paraadi mobiiltelefoniga. Ja mida tal olekski öelda olnud?

      „Tere, kullake, ma sõidan praegu meie tänavast mööda, kuid sind ei ole näha…”

      Vimmasegune lugupidamine süüdlastest mahajäänute vastu tekkis Kevinil juba enne seda, kui ta kaotas neile oma abikaasa. Kui nad kahe aasta eest esimest korda tema radari ekraanile ilmusid, pidas ta neid ekslikult mingisuguseks ohutuks ülesvõtu kultuseks ja teistest lahku löönud fanaatikute rühmaks, kes ei taha midagi muud, kuid et neil lastaks omaette leinata ja mediteerida kuni Teise Tulemiseni või mis see siis ka on, mida nad ootavad (nende teoloogia ei olnud talle ikka veel selge ja ta polnud kindel, kas see on selge neile endilegi). Tema meelest oli isegi mingil määral mõistetav, et Rosalie Sussmani moodi murest murtud inimesed nendega ühinedes, maailmast eemaldudes ja vaikimisvannet andes lohutust leiavad.

      Tollal näis, et SM-id võrsusid olematusest kui kohalik spontaanne reaktsioon seninägematule tragöödiale. Alles mõne aja pärast sai ta aru, et samalaadsed rühmitused on moodustamisel kõikjal üle kogu maa ja et nad liituvad lõdvalt seotud üleriigiliseks võrgustikuks, mille kõik sidusüksused järgivad küll ühiseid aluspõhimõtteid – valged rõivad, sigaretid ja kaheliikmelised jälgimismeeskonnad –, kuid valitsevad ennast ilma mainimisväärse organiseeritud järelevalve ja välise sekkumiseta.

      Mapletoni osakond andis peagi mõista, et kloosterlikest tunnusjoontest hoolimata on tegemist ambitsioonika ja distsiplineeritud organisatsiooniga, kellele on meeltmööda kodanikuallumatus ja poliitiline teatritegemine. Nad mitte üksnes ei keeldunud tasumast makse ja kommunaalteenuste arveid, vaid irvitasid oma Gingko Streeti õuel terve portsu kohalike eeskirjade üle, toppides tosinate kaupa inimesi üheainsa perekonna jaoks ehitatud majadesse, keeldudes täitmast kohtukorraldusi ja rahuldamast hüpoteeginõudeid ning püstitades barrikaade, et ametiisikuid endast eemal hoida. Järgnes terve sari vastasseise ja ühes nendest lasti maha SM-i liige, kes loopis läbiotsimiskorraldust täita püüdnud politseinikke kividega. Kaastunne süüdlastest mahajäänute vastu tõusis pärast toda nurjunud läbiotsimisretke kõrgpunkti ning sellega kaasnesid politseiülema tagasiastumine ja linnapea Malverni toetajate arvu järsk vähenemine, sest mõlemad olid andnud volituse selle operatsiooni läbiviimiseks.

      Kevin oli ametisse astumisest saadik andnud oma parima, et leevendada pingeid selle usulahu ja linna vahel, ja sõlminud läbirääkimiste abil mitu kokkulepet, mis lubasid SM-il elada enam-vähem omaenda suva järgi, kui nad maksavad sümboolse suurusega makse ning tagavad politsei ja päästeteenistuse autodele teatavates selgesti määratletud olukordades pääsu oma territooriumile. See vaherahu näis pidavat, kuid SM-id jäid närvesöövalt äraarvamatuks ning tõstsid suvaliste ajavahemike järel pead, et külvata seaduskuulekate kodanike hulgas segadust ja ärevust. Selle aasta esimesel koolipäeval korraldasid mitu valgesse riietatud täiskasvanut Kingmani algkoolis istumisstreigi ja vallutasid terveks ennelõunaks ühe teise klassi klassiruumi. Mõni nädal hiljem kõndis veel üks nende seltskond keset mängu keskkooli jalgpalliväljakule ja heitis platsile maha, kuni vihased mängijad ja pealtvaatajad nad väevõimuga minema toimetasid.

      Kohalikud ametiisikud olid nüüd juba mitu kuud imeks pannud, mida võivad SM-id ette võtta, et segada kangelaste päeva tähistamist. Kevin oli osalenud algusest lõpuni kahel nõupidamisel asjakohaste kavade koostamiseks, kus seda teemat üksipulgi arutati, ja vaadanud läbi õige mitu tõenäolist stsenaariumi. Ta oli kogu päeva nende etteastet oodanud ning tundnud mingisugust hirmu ja uudishimu segu, otsekui poleks pidu olnud täielik enne, kui nad on sellele kallale karanud.

      Aga paraad tuli ja läks ilma nendeta ning mälestustalitus oli lõpule jõudmas. Kevin oli asetanud pärja lahkunute mälestusmärgile