Allesjäänud. Tom Perrotta

jääveega. Laurie sai aru, et ta ei kuulagi, ja teadis, et Jen Sussmani teema vastu kaotas ta huvi juba mitu kuud tagasi. „Mida õhtusöögiks pakutakse?”

      Laurie poleks tohtinud öelda, et oli šokeeritud, kui Rosalie kuulutas, et astub süüdlastest mahajäänute hulka. Nood valgetes rõivastes inimesed olid Rosaliet lummanud sellest ajast peale, kui ta neid esimest korda nägi, ja ta oli sageli väljendanud häälekalt oma imestust selle üle, kui raske võib olla vaikimisvannet pidada ja seda eriti veel juhul, kui sa satud kokku mõne vana sõbraga või sellise inimesega, kellega sa pole tükk aega kohtunud.

      „Mis sa arvad, kas sellisel juhul lastakse ohje veidi lõdvemaks?”

      „Ma ei tea,” ütles Laurie. „Ma siiski üksjagu kahtlen selles. Nad on fanaatikud. Neile ei meeldi erandeid teha.”

      „Isegi mitte siis, kui see on sinu lihane vend, keda sa pole kakskümmend aastat näinud? Sul ei lasta talle isegi tere öelda?”

      „Ära seda minult küsi. Küsi nende käest.”

      „Kuidas ma saan neilt küsida? Neil ei ole ju lubatud rääkida.”

      „Ma ei tea. Vaata nende veebisaidilt järele.”

      Rosalie käis talve jooksul päris palju sellel veebisaidil. Tal tekkis Instant Messengeri kaudu lähedane sõprus – elektroonilistele sidevahenditele vaikimisvanne ilmselt ei laienenud – nende suhtejuhiga, kes oli meeldiv naisterahvas, vastas kõikidele tema küsimustele ning talutas ta läbi kõikidest kahtlustest ja klauslitest.

      „Tema nimi on Connie. Ta oli kunagi nahaarst.”

      „Kas tõesti?”

      „Ta müüs oma praksise maha ja annetas saadud raha sellele organisatsioonile. Paljud inimesed teevad niiviisi. Seesugust tegevust ei ole odav ülal pidada.”

      Laurie oli lugenud kohalikust ajalehest artiklit süüdlastest mahajäänute kohta ja teadis seega, et vähemalt nelikümmend inimest elab Ginkgo Streetil nende „õuel” kuuest majast koosnevas hoonekompleksis, mille loovutas organisatsioonile jõukas kinnisvaraarendaja Troy Vincent, kes elas nüüd ilma igasuguste eriõigusteta tavaliikmena ka ise seal.

      „Aga sina?” küsis Laurie. „Kas sa kavatsed maja maha müüa?”

      „Otsekohe küll mitte. Seal on kuue kuu pikkune katseaeg. Enne selle lõppemist ei pea ma mingeid otsuseid langetama.”

      „Targasti tehtud.”

      Rosalie vangutas otsekui iseenda julguse üle hämmastust tundes pead. Laurie sai aru, kui elevil ta on nüüd pärast seda, kui oli otsustanud oma elu muuta.

      „Kogu aeg valgeid riideid kanda on imelik. Ma soovin, et värv oleks sinine või hall või midagi sellesarnast. Ma ei näe valges hea välja.”

      „Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et sa hakkad suitsetama.”

      „Võeh.” Rosalie krimpsutas nägu. Ta kuulus põhimõtteliste mittesuitsetajate hulka ja oli sedalaadi inimene, kes vehib süüdatud sigaretist kahekümne jala kaugusele sattudes meeletult käega näo ees. „See vajab üksjagu harjumist. Aga tead sa, see on ju just nagu mingisugune sakrament. Sa pead seda tegema. Sul ei ole teist valikut.”

      „Sinu vaesed kopsud.”

      „Me ei ela nii kaua, et jõuaksime haigestuda vähki. Piiblis öeldakse, et pärast ülesvõtmist on kõigest seitse aastat suurt viletsust.”

      „Aga see ei olnud ju ülesvõtt,” ütles Laurie ühevõrra nii iseendale kui ka sõbrannale. „Tegelikult ei olnud.”

      „Sa peaksid minuga kaasa tulema.” Rosalie hääl oli leebe ja tõsine. „Võib-olla meist saaksid toakaaslased või midagi niisugust.”

      „Ma ei saa tulla,” teatas talle Laurie. „Ma ei saa perekonda maha jätta.”

      Perekond. Isegi seda sõna valjusti välja öeldes tundis ta ennast halvasti. Rosaliel ei olnud perekonda peaaegu olemaski. Ta oli olnud aastaid lahutatud ja Jen oli tema ainus laps. Tal olid Michiganis ema ja kasuisa ning Minneapolises õde, kuid ta ei suhelnud nendega kuigi palju.

      „Just nimelt nii ma mõtlesingi.” Rosalie kehitas alistunult õlgu. „Ma lihtsalt arvasin, et võib-olla teen sellega siiski katset.”

      Nädal pärast seda viis Laurie Rosalie autoga Ginkgo Streetile. Oli ilus päikesepaiste ja linnulauluga täidetud päev. Majad nägid muljetavaldavad välja – nood poole aakri suuruse krundiga lahmakad kolmekorruselised koloniaalstiilis hooned maksid valmimise ajal tõenäoliselt miljon dollarit või rohkemgi.

      „Ohoo,” ütles ta. „Päris uhke.”

      „Ma tean.” Rosalie naeratas närviliselt. Ta oli rõivastatud valgesse ning kaasas oli tal väike kohver, mis sisaldas enamasti aluspesu ja tualett-tarbeid, kuid selles olid ka need albumid, mille peale ta oli nii palju aega kulutanud. „Ma ei suuda uskuda, et ma seda teen.”

      „Kui sulle siin ei meeldi, siis lihtsalt helista mulle. Ma tulen sulle järele.”

      „Ma arvan, et mul läheb kõik hästi.”

      Nad kõndisid üles ühe valge maja trepist, mille uksele oli värviga suurelt kirjutatud PEAKORTER. Lauriel ei lubatud hoonesse siseneda, mistõttu ta kallistas sõbrannat hüvastijätuks ja vaatas siis, kuidas Rosalie astub majja kahvatu ja lahke näoga naisterahva juhatusel, kes võis olla endine nahaarst Connie, aga võis ka mitte olla.

      Möödus peaaegu aasta, enne kui Laurie uuesti Ginkgo Streetile jõudis. See oli taas kevadine päev, kuid pisut jahedam ja mitte niivõrd päikseline. Sedapuhku oli tema see, kellel olid seljas valged rõivad ja kaasas väike kohver. Kohver ei olnud just väga raske, sest selles olid kõigest aluspesu, hambahari ja album hoolikalt valitud fotodega tema perekonnast ehk nende inimeste lühilugu piltides, keda ta armastas ja kes temast maha jäid.

      esimene osa

      KOLMAS AASTAPÄEV

      KANGELASTE PÄEV

      PÄEV OLI PARAADI jaoks sobiv, päike paistis ja ilm oli selle aastaaja kohta ebatavaliselt soe, taevas nägi aga välja nagu pühapäevakooli pildisarjal taevariigist. Mitte kuigi ammu oleksid inimesed tundnud vajadust visata sellise ilma üle mõned närvilised naljad – nad oleksid öelnud: „Kuule, vahest see globaalne soojenemine ei olegi lõppude lõpuks nii paha asi!” –, kuid tänapäeval ei huvitanud auk osoonikihis või jääkarudeta maailma ebatäiuslikkus eriti kedagi. Tagantjärele näis peaaegu naeruväärne, kuidas raisati nii palju energiat pabistamisele ühe nõnda kauge ja ebamäärase asja pärast, nagu on seda mingisugune ökokatastroof, mis võib juhtuda või võib ka mitte juhtuda kusagil maade ja merede taga kauges tulevikus, mil sina, sinu lapsed ja lapselapsed olete teile eraldatud aja maamuna peal ära elanud ja läinud kuhugi sinna, kuhu minnakse siis, kui kõik on läbi saanud.

      Ehkki linnapea Kevin Garveyt oli kogu hommikupooliku kimbutanud ärevus, sattus ta ootamatult nostalgilise tuju meelevalda, kui hakkas mööda Washington Boulevardi kõndima keskkooli parkla poole, kuhu marssijatel oli kästud koguneda. Etenduse alguseni oli jäänud pool tundi, ratastel lavatsid olid ritta seatud ja valmis liikvele minema ning marssiv orkester kogus ennast lahinguks, vürtsitades õhku kääksutamistest ja tuututamistest ning loiuvõitu trummipõristamistest koosneva disharmoonilise avamänguga. Kevin oli Mapletonis sündinud ja kasvanud ning ei saanud teisiti, kui pidi mõtlema 4. juuli rongkäikudele tollal, kui kõigel oli veel mingi mõte sees ja pool linna palistas Main Streeti, teine pool aga – väikesed pesapallimängijad, skaudid ja gaidid, välismaal peetud sõdade lonkavad veteranid, kelle kannul käis nende ühenduse naistevägi – marssis uhkel sammul keset teed ja lehvitas pealtvaatajatele nii, nagu oleksid nad neid siin nähes üllatunud ja otsekui polekski tegemist üldrahvaliku pidupäevaga, vaid mingisuguse kummalise kokkusattumusega. Vähemalt Kevini mälestustes nägi see kõik välja ilmvõimatult valjuhäälne, hoogne ja süütu – tuletõrjeautod, tuubad, Iiri stepptantsijad ja litritega ehitud kostüümides neiud sauadega, ühel aastal aga vuras oma lustakatel kääbusautodel mööda koguni terve eskadron fessi kandvaid pühakojaordulasi. Seejärel