Allesjäänud. Tom Perrotta

>

      Ninale ja Luke’ile

      TÄNUSÕNAD

      Ma pean ennast õnnelikuks, et saan tänada tavalisi kahtlusaluseid Elizabeth Beierit, Maria Massiet, Dori Weintraubi ja Sylvie Rabineaud Ootamatul Lahkumisel minuga mestilöömise ja näpunäidete eest sellel teel. Ma tänan viimase kui ühe päeva eest ka Maryt, Ninat ja Luke’i.

      MOTO [TK]

      PROLOOG

      LAURIE GARVEYT EI oldud kasvatatud uskuma ülesvõttu. Teda ei kasvatatud uskuma suurt millessegi peale selle, et uskumine ise on rumalus.

      „Me oleme agnostikud,” kõneles ta oma lastele, kui nad olid väikesed ning pidid ennast oma katoliiklastest, judaistidest ja unitaarlastest sõprade jaoks kuidagiviisi paika panema. „Me ei tea, kas Jumal on olemas, ega tea seda ka keegi teine. Nad võivad ju öelda, et teavad, aga tegelikult ei tea.”

      Esimest korda kuulis ta ülesvõtmisest kõrgkooli rebaseaastal, kursusel, mille nimetus oli „Sissejuhatus maailma usunditesse”. Õppejõu kirjelduse põhjal jäi mulje, nagu oleks tegemist mingisuguse naljaga – hordide viis kristlasi hõljuvad riietest välja ning tõusevad läbi majaja autokatuste ülespoole, et kohtuda taevas Jeesusega, kõik teised aga seisavad, suu ammuli, ja panevad imeks, kuhu kõik need tublid inimesed võisid küll kaduda. See teoloogia jäi tema jaoks ähmaseks isegi pärast seda, kui ta luges õpikust läbi peatüki „Premillennianistlik dispensatsionalism” ning kogu selle ülespuhutud jama harmagedooni, antikristuse ja apokalüpsise nelja ratsaniku kohta. See nägi välja nagu maitsetut mustal põhjal sametmaali meenutav religioosne kitš ja kuulus sedalaadi fantaseeringute hulka, mis lähevad hästi peale niisugustele inimestele, kes söövad liiga palju praetud toitu, peksavad lapsi ja võtavad vaevata omaks teooria, mille kohaselt nende armuküllane Jumal mõtles AIDSi välja geide nuhtlemiseks. Järgnenud aastate jooksul märkas ta vahetevahel lennujaamades või rongides inimesi, kes lugesid mõnda „Mahajäetute” sarja raamatut, ning tajus endas kaastunnet ja isegi pisut hellust nende vaeste lihtsameelsete vastu, kellel ei ole midagi paremat lugeda ega ka midagi paremat teha kui istuda ja maailma lõpust unistada.

      Ja siis see juhtuski. Piibli ennustus sai tõeks või vähemalt osaliselt tõeks. Inimesi kadus üheaegselt miljonite kaupa ja kõikjal üle kogu maailma. See polnud mingisugune iidvana kuulujutt kellestki Rooma keisririigi ajal surnuist üles tõusnud mehest ega ka tolmuga kaetud kodukootud legend sellest, kuidas Joseph Smith kaevab New Yorgi osariigi põhjaosas maa seest välja kuldplaadid ja ajab ingliga juttu. See oli tõeline. See ülesvõtt leidis aset Laurie enda kodulinnas ja muuhulgas ka tema parima sõbranna tütrega sellal, kui ta ise viibis majas. Veel selgemini ei oleks saanud Jumal tungida Laurie ellu isegi siis, kui oleks pöördunud tema poole põlevast põõsast.

      Või vähemalt oleks võinud niiviisi arvata. Aga ometigi suutis ta seejärel nädalate ja kuude viisi eitada silmanähtavat ning klammerduda oma kahtluste nagu päästerõnga külge, minnes meeleheitlikult kaasa nende teadlaste, asjatundjate ja poliitikute arvamusega, kes väitsid visalt, et ootamatu lahkumise, nagu nad seda nimetasid, põhjus on senimaani teadmata, ja hoiatasid üldsust ennatlike järelduste tegemise eest enne, kui kõnealust küsimust uuriv erapooletu valitsuskomisjon on väljastanud oma ametliku aruande.

      „Juhtus midagi traagilist,” kordasid eksperdid üha uuesti. „See oli küll ülesvõtmise moodi nähtus, kuid näib, et see ei olnud ülesvõtt.”

      Huvitaval kombel kuulusid mõned kõige valjemini seda kuulutavad hääled kristlastele endile, kes olid sunnitud paratamatult märkama, et paljud 14. oktoobril kaduma jäänud inimesed – hindud, budistid, moslemid, juudid, ateistid, animistid, homoseksuaalid, eskimod, mormoonid, zoroatristid ja kes kõik veel – ei pidanud Jeesus Kristust oma isiklikuks päästjaks. Kõikide arusaama kohaselt lõigati siin lihtsalt juhuslikku saaki ja üks asi oli igatahes kindel – ülesvõtmine ei saanud olla juhuslik. Kogu selle mõte oli ju eraldada terad sõkaldest, maksta tasu tõelistele usklikele ja anda märku ülejäänud maailmale. Valimatu ülesvõtmine ei olegi üldse ülesvõtmine.

      Seega oli küllaltki kerge sattuda segadusse, tõsta käed allaandvalt püsti ja väita, et sa lihtsalt ei tea, mis on toimumas. Aga Laurie teadis. Sügaval oma südames teadis ta seda niipea, kui see juhtus. Ta jäeti maha. Nad kõik jäeti maha. Polnud tähtis, et Jumal ei võtnud otsuste langetamisel arvesse inimeste usutunnistust – kui see üldse midagi muutis, siis tegi see asjalood üksnes veelgi hullemaks ja rohkem nagu isikliku tagasilükkamise sarnaseks. Kuid ometigi pidas ta paremaks säärast teadmist eirata ja tõrjuda see kuhugi oma aju hämaratesse tagasoppidesse – kuhugi keldrikorruse panipaika nende asjade juurde, millele mõtlemist sa ei taluks, ehk sellessesamasse kohta, kuhu sa peidad teadmise, et sa sured kunagi, sest sa tahad praegu elada nii, et ei peaks viimse kui ühe elupäeva viimsel kui ühel minutil põdema depressiooni.

      Pealegi olid tal nendel vähestel esimestel kuudel pärast ülesvõttu käed tegemist täis, sest koolitöö Mapletonis oli katkestatud, tütar oli kogu päeva kodus ja poiss oli kõrgkoolist ära tulnud. Ta pidi poes käima ja pesu pesema nagu varemgi, süüa tegema ja nõusid pesema. Tarvis oli käia ka mälestustalitustel, slaidisarju kokku panna, pisaraid pühkida ja võtta osa nii paljudest kurnavatest jutuajamistest. Ta saatis palju aega mööda vaese Rosalie Sussmani juures, keda ta külastas peaaegu igal hommikul, et aidata tal sellest mõõtmatust leinast üle saada. Mõnikord nad rääkisid tema lahkunud tütrest Jenist – kui armas tüdruk ta oli, kuidas ta alati naeratas jne –, kuid enamasti nad lihtsalt istusid üheskoos ega kõnelnudki midagi. See vaikus tundus olevat sügav ja õige, otsekui poleks miski, mida kumbki nendest oleks võinud öelda, saanud olla piisavalt tähtis, et seda lõhkuda.

      Järgmisel sügisel hakati linnas nägema valgetes rõivastes inimesi, kes rändasid alati ringi ühest ja sellestsamast soost paaridena ja suitsetasid lakkamatult. Laurie tundis mõne nendest ära – Barbara Santangelo, kelle poeg käis tema tütre klassis, Marty Powers, kes mängis tema mehega pehmepalli ja kelle naise ülesvõtmine või mis see siis oligi ära viis. Enamasti ei teinud nad sinust küll välja, aga mõnikord käisid nad sul kannul, nagu oleksid nad eradetektiivid, kes on palgatud sinu liikumistel silma peal hoidma. Kui sa neid teretasid, siis nad lihtsalt vaatasid sind tühja pilguga, aga kui sa esitasid mõne asjalikuma küsimuse, siis ulatasid nad sulle nimekaardi, mille ühele poolele oli trükitud järgmine sõnum:

ME KUULUME SÜÜDLASTEST MAHAJÄÄNUTE HULKA. ME OLEME ANDNUD VAIKIMISVANDE. ME SEISAME TEIE EES KUI ELAV MEELDETULETUS JUMALA IMELISE VÄE KOHTA. KOHTUMÕISTMINE MEIE ÜLE ON TEMA KÄTES

      Kaardi teisel küljel oli väiksemas kirjas veebiaadresss www.guiltyremnant.com, millelt oli võimalik rohkem informatsiooni hankida.

      See oli imelik sügis. Katastroofist oli möödunud terve aasta. Ellujäänud olid löögi ära seedinud ja oma hämmastuseks avastanud, et seisavad ikka veel jalul, ehkki mõnel need küll vankusid pisut rohkem kui teistel. Asjad hakkasid mingisugusel ebaleval ja rabedal viisil uuesti normaalseks muutuma. Koolid tehti jälle lahti ja suurem osa inimesi käis taas tööl. Lapsed mängisid nädalavahetustel pargis jalgpalli. Pühakutepäeva eelõhtul leidus isegi käputäis sanditajaid. Võis tunda, et vanad harjumused on tagasi tulemas ja elu võtab endise kuju.

      Lauriel ei õnnestunud siiski selle kavaga kaasa minna. Lisaks Rosalie eest hoolitsemisele oli ta murest haige ka omaenda laste pärast. Tom oli kevadsemestriks kolledžisse tagasi läinud, kuid sattus isehakanud ja kaheldava väärtusega „ravitseva prohveti”, Püha Wayne’i mõju alla, kukkus kõikides ainetes läbi ja keeldus koju tagasi tulemast. Ta helistas suve jooksul paar korda, et anda Lauriele teada, et temaga on kõik hästi, kuid ei tahtnud öelda, kus ta viibib või mida ta teeb. Jill heitles depressiooni ja traumajärgse stressiga ning muidugi olid need tal tõesti olemas. Jen Sussman oli ju olnud lasteaiast peale tema parim sõbranna, aga ta keeldus sellest Lauriega rääkimast ega läinud ka psühhoterapeudi juurde. Tema mees näis sellal aga olevat veidralt lustakas meeleolus: kogu aeg ainult head uudised. Äri õitseb, ilm on suurepärane, kuus miili äsja joostud vähem kui tunniga, kui sa suudad seda uskuda.

      „Aga sina?” küsis põrmugi häbenemata liibuvat jooksudressi kandev Kevin, kelle nägu säras heast tervisest ja õhukesest higikelmest. „Mida sina oled tänase päeva jooksul teinud?”

      „Mina? Aitasin Rosaliel pildialbumit täita.”

      Kevin tegi ühtaegu nii hukkamõistu kui ka kannatlikkust väljendava grimassi.

      „Kas