Üksilduse päevad. Elena Ferrante

tema suus krigises. Ta katkestas mälumise, kahvel kukkus taldrikule, ta oiatas. Siis sülitas ta suutäie endale pihku, pasta ja soust ja veri, päris veri, punane veri.

      Vaatasin tuhmilt tema plekilist suud, nagu vaadatakse slaide. Silmad pärani, pühkis ta kiiruga käe salvrätti, pistis sõrmed suhu ja tõmbas välja klaasikillu.

      Ta põrnitses õudusega kildu, näitas seda mulle, endast väljas, karjudes, vihkamisega, milleks ma ei oleks kunagi arvanud teda võimeline olevat.

      „Ah nii! Seda sa siis tahad mulle teha? Seda?”

      Ta kargas püsti, ajas tooli ümber, tõstis selle üles, tagus mitu korda vastu maad, justkui tahtnuks, et see põrandaplaatide külge kinni jääks. Ta ütles, et ma olen mõistmatu, kes tema põhjendustest aru ei saa. Ma ei olevat temast tegelikult kunagi päriselt aru saanud, ning ainult tema kannatlikkus või siis tema enda puudulikkus oli meid nii kaua koos hoidnud. Nüüd aga aitab. Ta karjus, et ta kardab mind, sest ma panin klaasikillu toidu sisse, kuidas ma võisin seda teha, olin hull mis hull. Ta läks ust paugutades minema ega hoolinud enam magavatest lastest.

      3

      Jäin natukeseks istuma, suutmata mõelda muud, kui et tal on keegi teine, ta on armunud teisesse naisesse, oli seda tunnistanud. Mõne aja pärast tõusin üles ja hakkasin lauda koristama. Laudlinal nägin vereloigus klaasikildu; sõrmedega kastmes sorkides leidsin veel kaks kildu pudelist, mis mul hommikul käest oli libisenud. Enam ei suutnud ma end talitseda ning puhkesin nutma. Kui ma olin natuke rahunenud, viskasin kastme prüginõusse. Siis ilmus välja Otto ja häälitses kaeblikult. Võtsin rihma ja me läksime välja.

      Väike väljak oli sel kellaajal inimtühi, tänavalaternate valgus oli puulehtede vahel vangis, tumedad varjud äratasid minus lapsikuid hirme. Tavaliselt viis Mario koera välja, kella üheteistkümne ja kesköö vahel, ent pärast tema lahkumist langes seegi kohustus minu kaela. Lapsed, koer, poeskäimine, lõuna- ja õhtusöök, raha. Kõik osutas hüljatuse praktilistele tagajärgedele. Minu abikaasa oli oma mõtted ja ihad minult eemaldanud ning kandnud need mujale. Nüüdsest peale on olukord niisugune, mina üksi kohustustega, mida olime enne kandnud koos.

      Pidin reageerima, pidin ennast ümber häälestama.

      Ära anna alla, ütlesin endale, ära torma pimesi edasi.

      Kui ta armastab teist, ei loe mitte ükski asi, mida sa teed, see libiseb temalt jälgi jätmata maha. Suru viha kokku, välista võimalus äkiliseks liigutuseks, hääleks. Võta arvesse, et ta on muutnud oma mõtteid, vahetanud tuba, on jooksnud peitu teise ihusse. Ära käitu nagu too vaeseke, ära mattu pisaraisse. Hoidu sarnanemast nende hukule määratud naistega ühes kuulsas noorusaegade raamatus.

      Nägin kaanepilti kuni pisima üksikasjani. Raamatu oli mulle lugemiseks andnud minu prantsuse keele õpetaja, kui ma olin talle tormaka kirega teatanud, et tahan saada kirjanikuks; see juhtus aastal 1978, üle kahekümne aasta tagasi. „Loe seda,” ütles ta, ja seda ma kohusetundlikult ka tegin. Ent raamatut tagasi andes ütlesin ma ülbelt: need naised on rumalad. Kultuursed naised, mugavates oludes, purunesid nad oma truudusetute meeste käes tükkideks nagu nipsasjad. Mulle tundusid nad kõik sentimentaalsed tolad; mina tahtsin olla teistsugune, tahtsin kirjutada lugusid tarmukatest, võitmatute sõnadega naistest, ja mitte mingit käsiraamatut mahajäetud naisest, kes mõtleb vaid oma kaotatud armastusest. Ma olin noor, pretensioonikas. Mulle ei meeldinud liigselt suletud lehekülg, nagu allalastud ruloo. Mulle meeldis valgus, õhk rulooribade vahel. Tahtsin kirjutada lugusid täis tuulehingust, valgusetriipe, milles tantsisid tolmukübemed. Mulle meeldis nende tekst, kes panid su iga rea kohal peatuma, et sealt alla vaadata ja tunda peapööritust sügavusest, põrgu pimedust. Ma ütlesin seda kõike hingetult, ühe jutiga, mida ma muidu kunagi ei teinud, ning õpetaja naeratas irooniliselt, natuke kurjalt. Temagi oli ilmselt kaotanud kellegi, millegi. Ja nüüd, üle kahekümne aasta hiljem, juhtus sama minuga. Olin Mariot kaotamas, võib-olla olin ta juba kaotanud. Kõndisin, üleni pingul, Otto kärsituse järel, tundsin jõe niisket hingust, külma asfalti läbi kingataldade.

      Ma ei suutnud rahuneda. Kas sai olla võimalik, et Mario jätab mu maha, ilma ette hoiatamata? Mulle tundus uskumatu, et ta kaotas äkitselt igasuguse huvi minu elu vastu, nagu aastaid kastetud taime vastu, mille ta nüüd korraga laskis ära kuivada. Mulle ei mahtunud pähe, et ta oli ainuisikuliselt otsustanud, et tal pole enam vaja mulle tähelepanu osutada. Alles paar aastat tagasi olin talle öelnud, et tahan oma ajakava tagasi, mingit tööd, mis mind teatud tundideks majast välja viiks. Olin leidnud tööotsa ühes väikeses kirjastuses, millest olin huvitatud, ent Mario nõudis, et ma asja sinnapaika jätaksin. Ehkki ütlesin, et mul oleks vaja oma raha teenida, olgugi vähe, väga vähe, oli ta plaani maha laitnud, öeldes: miks nüüd, kõige hullem on möödas, meil pole raha vaja, kui sa tahad uuesti kirjutama hakata, tee seda. Nentisin, et tal on õigus, tulin töölt paari kuu pärast ära ja esimest korda elus võtsin endale koduabilise. Kirjutamine aga ei edenenud, raiskasin vaid aega katsetuste peale, mis olid ühtviisi pretensioonikad ja segased. Ahastades silmitsesin tuba koristavat naist, uhket venelannat, kes ei võtnud naljalt kuulda ei kriitikat ega etteheiteid. Seega ei mingit otstarvet, ei mingit kirjutamist, vähe sõpru, nooruse ambitsioonid hõrenemas nagu kaua kantud riie. Lasksin koduabilise lahti: ma ei talunud, et ta näeb minu asemel vaeva, sellal kui ma ise ei suuda endale tekitada mingit loomingulist rõõmu. Seega asusin uuesti hoolitsema kodu, laste, Mario eest, nagu ütleksin ma endale, et antud eluhetkel ma muud ei väärigi. Ja vaata nüüd, mida ma siis väärin. Minu mees oli leidnud teise naise, mul tõusid pisarad silma, aga ma ei nutnud. Pean näima tugev, olema tugev. Tuleb endast hea mulje jätta. Ainult siis, kui ma selle kohustuse täidan, saan ma päästetud.

      Lasksin Otto viimaks lahti ning istusin külmast lõdisedes pingile. Oma noorusaegade raamatust meenusid mõned laused, mis ma tollal pähe olin õppinud: ma olen puhas olen ehtne mängin lahtiste kaartidega. Ei, ütlesin ma endale, need ainult kinnitavad, et olen rööbastelt maha jooksnud. Peaksin alustuseks meeles pidama, et kasutaksin komasid. Kes niisuguseid sõnu räägib, on juba joonest üle astunud, tunneb vajadust enesevaimustuse järele ning astub vastu segadusele. Ja veel: naised on kõik märjad ja mees oma kõva riistaga paneb nad tundma kes teab mida. Neiueas olid rõvedused mulle meeldinud, need andsid mulle meheliku vabaduse tunde. Nüüd teadsin, et rõvedused võivad esile kutsuda hullumeelsuse sädemeid, kui need tulevad nii kontrollitud suust nagu minu oma. Sulgesin silmad, surusin pea käte vahele ja pigistasin lauge. Mario naine. Kujutasin teda ette küpsena, kempsus, seelik üles kistud, Mario tema peal, tema higiseid kannikaid mudimas, sõrmi tema tagumikku toppimas, põrand spermast lige. Ei, aitab. Ajasin end järsult sirgu, lasksin Otto kutsumiseks kuuldavale vile, mille Mario oli mulle õpetanud. Eemale minust niisugused kujutluspildid, selline keel. Eemale need hukule määratud naised. Sellal kui Otto siiasinna tormas, pissimiseks hoolikalt kohti otsides, tunnetasin oma keha igas nurgakeses ja käänus seksuaalse hüljatuse kriimustusi, ohtu uppuda omaenda põlgamisse ja igatsusse Mario järele. Tõusin püsti, kõndisin mööda teerada tagasi, vilistasin veel korra, ootasin, kuni Otto minu juurde jõudis.

      Pole aimugi, kui kaua aega mööda läks, unustasin koera, unustasin, kus ta oli. Eneselegi märkamata libisesin mälestustesse armastusest, mida olin Marioga jaganud, ning tegin seda õrnuse, kerge erutuse, kahetsusega. Reaalsusse tagasi tõi mind mu oma hääl – ma korrutasin iseendale poollauldes: „Ma olen ilus, ma olen ilus.” Siis märkasin meie muusikust majanaabrit Carranot, kes ületas parajasti tänavat ja suundus väikese väljaku ja värava poole.

      Kookus, pikad jalad, must kuju pilli koorma all, möödus ta minust saja meetri kauguselt ning ma lootsin, et ta mind ei märka. Ta oli üks neist arglikest meestest, kes on teistega suheldes ebakindlad. Nad minetavad oma meelerahu, minetavad täielikult; kui nad on kenad inimesed, on nad nii kenad, et lähevad kleepjaks nagu mesi. Marioga oli neil tihtipeale ütlemist, kord lekke pärast meie vannitoas, mis tema lae laiguliseks määris, kord häiris teda Otto haukumine. Ka minuga polnud ta suhted just kõige paremad, ehkki hoopis peenematel põhjustel. Temaga kohtudes lugesin tema silmist huvi, mis mind kohmetama pani. Mitte et ta oleks vulgaarne olnud, selleks polnud ta võimelinegi. Siiski tundus mulle, et naised, kõik naised, erutasid teda ning seetõttu tõlgendas ta valesti pilke, liigutusi, sõnu, tuues tahtmatult mängu ihaluse. Mees oli ise sellest teadlik, häbenes, ja võib-olla seda