Joonista valgus. Lea Dali Lion

terviseprobleemi mängleva kergusega Veeliks Jalakas. Siis mõistsin, et Edgar teatud asju ei näe. Ei näe ega usu. Nüüd mõistan, et Edgar ei näe teise maailma asju. Võib-olla sellepärast, et ta nendesse ei usu. Ta ei saa kaartide pealt näha asju, mida tema jaoks olemas pole.

      Hakkan vaikselt taipama, millisesse elukeerisesse tegelikult sattunud olen. Ja hakkab meenuma ka see, mispärast. Tean, et mul on kõigest arusaamiseks veel pisut aega tarvis ja oma kiirelt käima tõmmatud mootori energia ülejäägid pean esialgu kuhugi mujale rakendama. Otsustan interneti teel alternatiivsetesse ravivõimalustesse süveneda. Kodus sukeldun netisügavustesse, et teada saada, mida teised saatusekaaslased sel puhul teinud on. Keegi kiidab rohelist dieeti, keegi uriiniteraapiat. Helistan ühele inimesele, kes rohelisest dieedist rohkem teadma peaks. Vastusest saan teada, et kui üks inimene seda tehes küll terveks sai, siis teine sama metoodika kasutaja lendab juba ammu koos pilvedega ringi.

      Juba seitsme päeva pärast peaks olema mu keemiaravi esimene seanss, aga ma tahaksin enne seda siiski täpsemalt teada, kui suures ohus ma olen. Ja seda saan ma teada ainult tomograafiauuringuga. Arsti käest saadud pabereid uurides selgub, et kõigepealt on mind suunatud keemiaravile ja alles siis, nädal hiljem, vaadatakse mind tomograafiga üle. Ja kui ma nüüd oma aju rohkem pingutan, meenub mulle, et tomograafiauuringute vastuse saan septembri keskel. Ehk siis alles kahe kuu pärast. Kui muidu olen kalatüdrukule kohaselt kõigusoojane ja ümberkaudse maailma tegemised mind eriti ei häiri, siis praegu tunnen end pigem nagu alligaator, kes tahaks kellegi ära süüa. Ma ei kannata teadmatust, kohe üldse ei kannata.

      P igem olgu kohutav reaalsus kui ähmane teadmatus.

      Ma tahan kohe teada, millises olukorras ma olen!

      Alles nüüd saan aru doktori küsimusest, kas ma tahan keemiaravile minna. Kui lõuna ajal tundus keemiaravile minek sellises olukorras tavapärane valik, siis nüüd ma enam selles nii kindel pole. Ja kuidas ma saakski keemiaravile minna, kui ma veel täpselt ei teagi, kes ja kus minu sees närib? Võib-olla asub seal ainult jupike mingit olevust, kellega oleks just paras alternatiivseid võimalusi katsetada? Samas võib olla tegu hoopis hiiglasliku kurja olendiga, kes varsti oma kombitsad kuskilt välja torkab. Kuidas nad saavad mu enne keemiaravile saata, kui nad veel täpselt ei teagi, mis minu sees kõik leiduda võib?

      Järjest rohkem küsimusi ronib pähe ja järjest enam tahaksin isiklikku tomograafi omada. Igaks juhuks panen perearsti juurde aja, et teda siis esmaspäeval nädalavahetuse jooksul tekkinud küsimustega tulistada. Mul on aega kaks ööpäeva, et küsimused välja mõelda ja peas ritta seada.

      Homseks olen Telliskivi kirbuturule laua broneerinud ja selleks, et kõik müügile minev kraam autosse viia, tuleb see enne maja soppidest üles leida. Kuigi ausalt öeldes võiks lihtsalt silmad kinni ühest otsast võtma hakata ja lõpuks kõik naljahinnaga maha müüa, aga kuna ma ei sõida sinna rongiga, tuleb siiski mingi kaval valik teha. Asjadest vabanemine on minu viimaste aastate põhitegevus olnud. Mitte et mulle need asjad enam ei meeldiks, aga tunnen, kuidas tahaks lõpuks rahulikult nelja seina vahel rätsepistes tühjust nautida. Mitte nii, et asjad kogu aeg kuklasse hingavad. Tõtt öeldes olen neid aegade jooksul muidugi ka liialt palju soetanud. Kuna maailmas mitte miski niisama ei juhtu, siis oli mul neid järelikult millekski vaja. Praeguseks on nad aga minu jaoks oma aja ära elanud ja ma pean neist vabanema.

      Viimastel aastatel on mul tihti selline tunne, et hakkan mitte ainult elukohta, vaid lausa planeeti vahetama. Ja teisele planeedile ei viitsi selle planeedi kola kaasa tarida. Samas ära visata nagu ka ei raatsi. Armsad asjakesed ju, enamus ilusad ja terved, mõned isegi tutikad. Ise ju valisin oma maitse järgi poodidest välja ja sõidutasin koju. Kuidas ma saaks siis neid külma kõhuga prügikasti toppida? Kirbuturul võib leiduda inimene, kes just neid asju vajab, mis mul üle jäid. Sukeldun pea ees maja lõpututesse soppidesse asju leidma ega mõtle enam tomograafi hingeelust. Küll perearst mulle esmaspäeval nõu annab, kuidas kiiremini uuringule saada. Võib-olla on tal lausa tuttav tomograaf? Poole viieks hommikul olen toredatest ja keldris kurvastanud asjadest ukse juurde uhke barrikaadi ehitanud. Nüüd pole muud kui pooleteiseks tunniks magama ja siis kõik autosse.

      Ronin tuigerdades voodisse ja tean, et homme on juba kõik teistmoodi. Ega esivanemad asjata öelnud, et hommik on õhtust targem. Ja nii nagu õhtu ja hommik, erinevad teineteisest totaalselt ka päev ja öö. Ja mitte ainult sellepärast, et päeval näed ilma Eesti Energiat toetamata ringi käia, vaid kõik on teine. Öösel on inimestel hoopis teine hingamine, teine energia. Kuskilt on mulle kõrva jäänud, et hommikupoole ööd on energia kõige puhtam, sest kurjus magab.

      Tean omast käestki, et kui öö otsa klaverdada, siis alates neljast, kui näpud juba verised, tulevad millegipärast kõige paremad soolod. Kõlab jõhkralt, aga minusugune raudkäsi mängib ilma naljata nelja tunniga sõrmed veriseks. Mul on lihtsalt rauast käed. Mu sõbergi nendib vahetevahel, et ta pole mitte kunagi näinud, et keegi arvutiklaviatuuri niimoodi rähni moel toksiks. Pole midagi teha, 35 aastat igapäevast klaveritoksimist on oma töö teinud. Ja klaveriõpetaja pani alati südamele, et kui kiired käigud välja ei tule, tuleb staccato´s harjutada. Nii ma olengi siiani tubli tüdruk ja toksin kõiki toksitavaid asju staccato´s. Et ikka paremini välja tuleks. Ja Clavinova katki toksitud klahv tuleks ka lõpuks ära vahetada… Nii suigutab mõttelend mind lõpuks sügavasse unne, et hommikul jälle uude ja ootamatusse päeva ärgata.

      T elefon laulab ilusat äratuslaulu, aga ma tahaks nii väga veel liikumatult linade vahel lebada. Kell on ju nii vähe veel. Ja üleüldse, kuhu ma nii vara minema pidin? Aa, muidugi, sinna Telliskivi kirbukale oma lõputut träni müüma.

      Venitan mõnusalt jäsemeid nagu karvutu kass, kuni kõmm! reaalsus raske kopaga pähe lajatab. Silmapilk olen üleval ja tunnen, kuidas mingi enneolematu ebameeldivalt kleepuv raskus mulle peale surub. Muudkui vajutab ja vajutab, nagu tahaks mind põrandast läbi pressida.