Joonista valgus. Lea Dali Lion

koos klappidega autosse. Mis siis ikka. Kuulan tavapärase muusika asemel hoopis võhivõõraste neidude mõttevahetust, mis võib minusugusele, inimestest võõrdunud koopaelanikule, kes oma majast ainult erandjuhtudel väljas käib, isegi päris värskendav olla. Kuigi nad räägivad hiirvaikselt, haagib mind nende jutt mingil kummalisel kombel hetkega enda külge. Kuulen, kuidas rätikuga naine teatab sõbrannale tasasel häälel, et sai diagnoosi 15. märtsil kell 11.20. Just siinsamas kabinetis.

      Kunstiinimesena, kes ei tea ei kellaaegadest, kuupäevadest ega vahel ka kuudest mitte kui midagi, üllatun, kui täpselt see naine oma eelmist arstivisiiti mäletab. Võiks öelda, et see lausa hämmastab mind. Mina kustutan oma mälust alati kõik vähegi mittevajaliku, sest liiga palju informatsiooni hakkab mind energeetiliselt kurnama. Pärast seda hetke, mil ma endaga aastaid tagasi kokku leppisin, et kõik ebavajalik informatsioon minu infoväljast võimalikult kiirelt kaoks, sai tegelikult palju nalja, sest tihtipeale leidsin end õhtul köögis vaagimas, kas ma olen ikka täna midagi söönud ja kui olen, siis mis see küll olla võis. Olles ise samal ajal vaimustuses, kui laitmatult see leping töötas.

      Kuigi naine räägib tasasel ja rahulikul häälel edasi, tunnen, kuidas igast tema sõnast hoovab ärevat, kohati lausa hirmutavalt paanilist energiat, mistõttu teritan oma kõrvu veelgi ja kuulan huviga edasi. Olen justkui kriminulli sattunud, kus tuleb Sherlock Holmsina ära arvata, mis nende sõnade taga tegelikult peidus on. Jõuan just rõõmustada, et ukse taga on huvitavaks läinud, kui avaneb kabinetiuks ja naine kutsutakse sisse. Sõbrannad kallistavad hüvastijätuks.

      Jään täiesti tühja koridori üksi istuma. Tavaliselt on arstikabineti ukse taga suurel hulgal mingeid bukleteid, mida igavusest sirvida. Ahaa, seal seinal need ripuvadki. Lasen pilgul diagonaalis bukletitest üle käia ja tõden, et minu jaoks seal küll midagi lugeda pole. Kõik voldikud räägivad rinnavähist ja selle ravimisest. See on ebahuvitav teema, millega mul mitte mingit pistmist pole. Ja siis meenub mulle, et istun ju rinnaarsti ukse taga… Vaat sellepärast siin ongi need bukletid. Paralleelid kabinetti astunud hirmunud olekuga noore naise ja rinnavähi-buklettide vahel hakkavad välja joonistuma. Tõepoolest, kui visiidi kuupäev ja kellaaeg nii täpselt mällu on sööbinud, pidi see diagnoos päris šokeeriv olema.

      Nüüd meenub mulle ka see, et keemiaravi saanud patsiendid käivad juuste kaotuse korral rätikuga. Minu silme ette joonistub vähihaige kuvand ja see sobitub ideaalselt selle naisega, kes just kabinetti sisenes. Korra käib peast läbi, kas peaksin siiski mõnda voldikusse sisse piiluma, aga tõrjun selle mõtte, sest ei näe hetkel selleks mingit põhjust olevat. Samas kuulen, kuidas minu sisemine hääl omaette arutlema hakkab, et kui ma juba siin kabineti ukse taga istun, kas võib võimalik olla, et ka mulle pannakse selline diagnoos. Ei-ei, see ei saa praegu olla. Andsin just nõusoleku, et asun kahe nädala pärast vähemalt aastaks lasteaeda muusikakasvatajana tööle. Sisemise loogika abil järeldan, et ju ei saa mul sellist diagnoosi praegu tulla. See ei mahuks lihtsalt minu päevaplaanidesse, isegi mitte aastaplaani. Lõpetan oma sisemise diskussiooni ja võtan jälle telefoni välja. Kõik sõnumid, mis vajasid kustutamist, on kustutatud. Pistan mobiili uuesti tasku. Istun juba tüütuks muutuvas vaikuses edasi. Tegelikult mulle vaikus meeldib. Aga hetkel mitte.

      Äkki meenub mulle üks episood lapsepõlvest. Olin ilmselt kaheksa-aastane ja käisin teises klassis. Mäletan, et keset tundi läks klassiuks lahti ja sisse astus ühe tüdruku isa. Sosistas õpetajale midagi kõrva ja viis tüdruku endaga kaasa. Kui õpetaja uuesti klassi tuli, teatas ta meile, et klassiõe ema suri just ühe haiguse tagajärjel.

      Me olime juba harjunud sellega, et keegi kogu aeg kuskil ära sureb. Brežnev, Andropov, Tšernenko ja teised tähtsad riigitegelased muudkui surid ja meie saime peale tunnipikkust leinamuusika kuulamist jälle koolist vabaks. See surm aga puudutas meid kuidagi teistmoodi. Hoopis lähemalt. Keegi meist ei kujutanud ette olukorda, kui ema ära sureks. See tundus täiesti välistatud olevat, sest ilma emata ei ole ju võimalik elada.

      Kui tunnid läbi said, hakkasime seda teemat tähtsalt suurte inimeste kombel arutama. Igaühel oli midagi surmaga seoses rääkida. Peamiselt vanaemade ja vanaisade või lemmikloomade näitel.

      K uni ühel hetkel põrutasin nagu kuulipildujast – minul on 40aastaselt ka vähk.

      Ajuvähk. Miks ma just ajuvähk ütlesin, polnud endal aimugi. Tagantjärele olen juurelnud, et äkki ma lihtsalt muid liike ei teadnud.

      Kõik vaatasid mind ehmunud nägudega ja mina tundsin ennast kuidagi eriti tähtsana. Ajasin oma nöbinina püsti ja see eriline tunne saatis mind veel terve kodutee. 40aastaselt saabuv diagnoos tundus kuidagi eriti intrigeeriv. 40aastased inimesed tundusid kaheksa-aastasele juba tõelised vanurid, kuigi tegelikult teadsin, et nad elavad teist sama palju veel ja vahel isegi rohkem. Seega suremiseks tundus see iga tavapäratu olevat.

      Kuna olen elus palju asju ette teadnud, tekib mul ka praegu, arstikabineti ukse taga, korraks kahtlus, kas pärines see informatsioon äkki kuskilt infoväljast, mis mingil põhjusel minuni jõudis, või oli see lihtsalt üks kelkiv jutt lapse suust. Olin sellele juba ka varem mõnel korral mõelnud. Just siis, kui sain aru, et tulevikku on võimalik ette näha. Näiteks tol korral, kui ma täpselt poolteist aastat ette teadsin, millal oma tulevase mehega kohtun. Jah, teadsin ette, et kohtun temaga pooleteise aasta pärast septembris. Panin siiski 17 päevaga mööda, sest meie kohtumine leidis aset alles 17. oktoobril. Ühtlasi teadsin ka seda, et tal on punane auto. Iseenesest ootasin tol ajal meie kokkusaamist nii väga, et mulle oleks sobinud ka rohelise või sinise autoga mees, aga siiski teadsin väga täpselt, et sel mehel on punane auto. Hetkel, mil ma oma tulevase kaasaga tõepoolest lõpuks kokku sain, sõitis ta suure valge bussiga ja olles temast suuresti lummatud, ei tulnud mulle punane auto meeldegi. Vaatasin teda imetlust täis silmadega ega suutnud kuidagi uskuda, et ma endale nii ilusa mehe olen leidnud. Paar nädalat peale esmakohtumist, kui ta juba minu juurde sisse kolis, mainisin möödaminnes fakti, et teadsin ammu ette, millal me kohtume, aga panin kahe asjaga mööda. Kõigepealt 17 päevaga ja siis punase autoga. Selle peale tardus ta mind, suu lahti, vaatama ja teatas, et müüs oma punase auto nädal enne minuga kohtumist maha. Laksaki! Jah, nii see mulle mõjus. Nagu laksaki puuga vastu pead, sest mulle polnud veel mitte keegi õpetanud, et tulevikku on võimalik ette teada. Ja mingit muud loogilist seletust ma sellele leida ei suutnud, kui et see on informatsioon, mis on lihtsalt kuskil olemas ja mida võib mingil moel ammutada. Neid kordi, kus ma midagi ette teadsin, sai aina rohkem ja rohkem.

      Kuid praegu, arstikabineti ukse taga oodates otsustan pühkida peast selle mõtte, et juba pisikesena endale 40. eluaastaks tõese diagnoosi panin. Vähk lihtsalt ei sobitu hetkel minu plaanidega. Ma pean ju tööle minema, sest vastasel juhul pole lastele millegi eest süüa osta.

      Muide, kui sain 39, mõtlesin ka korraks selle kaheksaselt öeldud diagnoosi peale, aga leidsin tollal, et ju see ikka üks lapse rumal väljamõeldis oli. Kummaline lihtsalt, et selline mõttekäik mulle aastakümneteks meelde jäi.

      Lõpuks kutsutakse mind kabinetti. Istun rõõmsa näoga toolile ja jään ootama. Arst sobrab natuke aega paberites, vaatab siis mulle asjalikult otsa ja küsib, kui palju ma tean. Küsimus kõlab kummaliselt ja tekitab minus uudishimu. Jõuan veel kelmikalt mõelda, et ukse taga alguse saanud kriminull justkui jätkuks. Kõlgutan jalgu nagu lillelaps kunagi ja ütlen, et ei tea üldse mitte midagi ja nüüd siin selleks olengi, et midagi teada saada. Arst puurib uuesti pilguga pabereid ja mõistab, et peab mind nüüd minu igapäevasest pilvelossist maa peale kukutama. Ilmselt on see tema töös kõige ebameeldivam osa, sest kunagi ei või ju aimata, kuidas keegi reageerib.

      N iisiis vaatab ta mulle läbi prilliklaaside tõsiselt otsa ja teatab, et nad on vähi kätte saanud minu mõlemast rinnast. Ja et ühes rinnas asuv isend on eriti agressiivse ja kurja loomuga.

      Tohoh, ütleb selle peale hääl minu peas. Mis see nüüd siis oli? Kas ma just ei arutlenud ukse taga, et selline diagnoos praegu ei sobi. See võiks sobida ükskõik millisel muul ajal, aga mitte praegu! Kuna olen samasuguse uimase loomuga nagu need suurte oranžide mühklike peadega kuldkalad ümmargustes akvaariumides, tean juba ette, et kaos saabub