Usalda mind, kui julged. Ally Carter

kõrgete riiulitega ääristatud hiiglaslikku tuppa. Mugavad nahksohvad ja tammepuidust lauad olid mõnusalt kamina ette sätitud. Seal, kõige selle keskel istus Macey McHenry. Ta pea puhkas viimasel molekulaarkeemia kuukirjal, põsel ilutsesid roosad markerijäljed ja tatinire jooksis suunurgast vanale väärikale lauaplaadile.

      „Macey,” sosistasin teda õlast õrnalt raputades.

      „Mis? Ah… Cammie.” Ta tõstis pea ja pilgutas uniselt silmi. „Mis kell on?” karjatas ta püsti karates. Konspektihunnik lendas põrandale.

      Aitasin tal asju kokku korjata. „Tervitusõhtusöök hakkab kohe pihta.”

      „Suurepärane,” sõnas ta toonil, nagu poleks selles absoluutselt midagi suurepärast.

      Ta muidu säravad lokid turritasid igas suunas ja erksinistest silmadest peegeldus äsjane unisus. Ehkki teadsin vastust, pidin ikkagi küsima: „Oli sul kena vaheaeg?”

      Ta saatis mulle pilgu, mis võinuks tappa (see pole peagi üldse võimatu – muidugi juhul, kui doktor Fibs ikka saab valmis oma tapjapilgu tehnoloogia).

      „Muidugi.” Macey lükkas ühe plagama pannud juuksesalgu otsaeest kõrva taha ja koputas viimasedki konspektid ideaalsesse kuhja. „Täpselt hetkeni, mil vanemad mu hindeid nägid.”

      „Aga sul on ju head hinded. Said korraga hakkama kahe semestri ainetega. Sa…”

      „Sain neli A-d ja kolm B-d,” lõpetas Macey minu eest.

      „Ma tean!” hüüatasin. Mina aitasin tal ju süveneda makromajanduse, molekulaarse taastootmise ja suahiili kõnekeele peenematesse detailidesse.

      „Aga senaatori meelest,” sõnas Macey, pidades kinni ammusest lubadusest mitte kutsuda oma isa ei isaks ega ka nime järgi, „pole lihtsalt võimalik, et mina suudaksin saada neli A-d ja kolm B-d. Järelikult tegin sohki.”

      „Aga…” Mul olid sõnad otsas. „Aga… Gallagheri tüdrukud ei tee valskust.” See on tõsi. Ma ei taha kõlada ülemäära dramaatiliselt, kuid Gallagheri tüdrukud ei õpi kunagi lihtsalt selleks, et eksamit kuidagiviisi ära teha. Meie hinded võivad olla elu ja surma küsimus. Aga senaator McHenry ei teadnud seda. Vaatasin enda ees seisvat vapustavat seltskonnapreilit, kes kukkus välja absoluutselt igast idaranniku eliitkoolist, aga sai nüüd spioonikoolis ühtäkki ainult A-sid ja B-sid. Mõistsin, et senaator ei tea väga paljusid asju. Isegi oma tütrest mitte.

      Raamatukogu oli tühi, ent tasandasin ikkagi häält: „Ma-cey, räägi sellest mu emale. Ta võiks su isale helistada. Me võiks…”

      „Mitte mingil juhul!” hüüatas Macey toonil, nagu ma ei lubaks tal üldse lõbutseda. „Takkapihta ma juba tean, mida ma teen.”

      „Mida siis?” Mu käsi jäi ukselingil pidama.

      „Õpin.” Macey kergitas ühte oma ideaalselt kitkutud kulmu. „Ja järgmisel korral saan kõik A-d.” Ta naeratas nii, nagu leidnuks pärast kuutteist katsetamisaastat viimaks ometi viisi, kuidas oma vanemaid trotsida.

      Koridoris kõlasid hääled. See tundus imelik, sest kogu Gallagheri Akadeemia pidi parasjagu viibima pidulikul õhtusöögil. Miski sundis meid tarduma. Ja ootama. Kuulatasime. Ja hoolimata meid lahutavatest rasketest ustest kuulsin oma ema ütlemas: „Ei, Cammie ei tea midagi.”

      Spiooni (ja tüdruku!) jaoks on omajagu lauseid, mis sunnivad õige teraselt keskenduma. Uskuge, lause „Cammie ei tea midagi!” on päris kindlasti üks nendest.

      Kummardusin uksele lähemale. Macey suured silmad läksid veel suuremaks. Ta sosistas: „Mida sa ei tea?”

      „Ta ei kahtlustanud midagi?” See hääl kuulus härra Solomonile, meie ülikuumale salaoperatsioonide õpetajale.

      „Mida sa ei kahtlustanud?” päris Macey.

      Mitte teadmise ja mitte kahtlustamise mõtte sisu – mitte teadmine ja mitte kahtlustamine – oli Maceyle vist üsna ähmaseks jäänud. Paraku ei saanud ma sellele hetkel viidata, sest teisel pool ust teatas ema parasjagu: „Ei, teda küsitleti sel ajal.”

      Mõtlesin meie pikale tagasisõidule. Sellele, kuidas ema terve tee jäätunud külasid vaatas ning sõnas, et ta ei jälginud mu ülekuulamist, sest tal oli asjaajamisi.

      „Me ei saa talle rääkida, Joe,” sõnas ema. „Me ei saa kellelegi rääkida. Vähemalt kuni see pole absoluutselt hädavajalik.”

      „Ka mustsarvest mitte?”

      „Mitte millestki.” Ema ohkas. „Ma tahan vaid, et kõik püsiks nii normaalne kui võimalik nii kaua kui võimalik.”

      Vaatasin Maceyle otsa. Normaalne oli äsja omistanud sootuks uue tähenduse.

      Lipsasime Maceyga suurde saali klassikaaslaste juurde. Ema oli saali otsas oma kohal juba istet võtnud. Prantsatasime toolidele. Liz päris, miks meil nii kaua läks. Ma ei suutnud talle vastata, sest mul oli natuke raskusi kuulmisega. Ja rääkimisega. Ja kõndimisega.

      Kõigil emadel on saladusi, minu omal küll vast rohkem kui teistel. Ja ehkki ma teadsin, et on asju, mida ta mulle rääkida ei saa, polnud mulle iial pähe turgatanud, et leidub asju, mida ta mulle ei räägi. See ei pruugi kõlada olulise erinevusena, ent uskuge mind, on seda ometi.

      Ema astus poodiumile ja heitis pilgu sajale tema ees istuvale ja uut semestrit ootavale tüdrukule. „Tere tulemast tagasi. Loodan, et teil kõigil oli imeline vaheaeg.”

      „Cammie,” sosistas Bex mind ja Maceyt puurides. „Mis teil kahel viga on?”

      Ma ei saanud vastata, sest ema jätkas: „Kõigepealt põnevad uudised. Sel semestril alustame uue õppeaine, spionaaži ajalooga, mida hakkab õpetama professor Buckingham.” Meie kõige eakam õpetaja lehvitas ja saali täitis nõrk aplaus.