Usalda mind, kui julged. Ally Carter

Ja ehkki vasakul kõrgus silt TULEKINDLATE KOMBINESOONIDETA SISENEMINE KEELATUD, tahtsin ma kohe päris kindlasti sinna poole keerata. Või naasta kaubamajja. Õigupoolest soovisin minna ükskõik kuhu mujale peale selle, kuhu mul minna tuli.

      Sest ehkki tõde peaks sind vabastama, ei tähenda see veel, et see ei põhjustaks valu.

^***

      „Mu nimi on Cammie.”

      „Ei. Mis on teie täisnimi?” päris valedetektorit haldav meesterahvas, nagu ma ei kannakski seda eelmainitud (ja loodetavasti mitteplahvatavat) nimesilti rinnas.

      Meenutasin ema õpetussõnu ja hingasin sügavalt sisse. „Cameron Ann Morgan.”

      Tuba oli täiesti tühi, kui arvata välja roostevabast terasest laud, kaks tooli ja peegelklaasiga aken. Arvatavasti polnud ma esimene Gallagheri tüdruk, kes sellesse steriilsesse tuppa sattus, sest küsitlused on ju salaoperatsioonide standardosa. Ometi nihelesin oma kõval metalltoolil – ei teagi, oli selles süüdi külm, närvid või mu aluspükste pisut ebamugav olukord. (Märkus iseendale. Tööta välja teooria, mis käsitleb püksikute ebamugavalt pepu vahele jäämise ja ülekuulamise edukuse ilmselget seost!) Aga sel tõhusal traatraamist prillidega mehel oli kõigi oma nuppude vajutamise ja kangide rammimisega nii palju tegemist, et mu nihelemine ei läinud talle grammi eestki korda. Peaasi, et saaks minust tõe välja meelitada.

      „Teate, meil Gallagheri Akadeemias ei õpetata ülekuulamist enne keskkooli teist astet,” nentisin, kuid sain vastuseks vaid: „Ah-ah.”

      „Aga mina olen alles esimesel, nii et te ei pea tulemuste pärast muretsema. No et need võiksid kuidagi väärakad olla. Ma pole teie ülekuulamisvõimete suhtes immuunne.” Veel.

      „Hea teada,” pomises ta silmi ekraanilt tõstmata.

      „Ma tean küll, et see on standardprotseduur, nii et lihtsalt… laske tulla.” Kippusin latrama, aga ei saanud pidama. „Tõesti. Mida iganes teada tahate.”

      „Kas te õpite Gallagheri Erakordsete Tütarlaste Akadeemias?” hakkas too pihta. Mingil ähmasel põhjusel vastasin mina „Eeeee… jah?”, nagu oleks tegu trikiga küsimusega.

      „Olete käinud salaoperatsioonide tunnis?”

      „Jah,” vastasin taas. Enesekindlus või siis aastaid õpitud oskused hakkasid vaikselt naasma.

      „Kas teie salaoperatsioonide tund viis teid kunagi Roseville’i linna Virginias?”

      Isegi selles Washingtoni linna all paiknevas steriilses toas võisin peaaegu tunda septembri kuuma niisket õhku, kuulda bändi ning tunda küpsetatud maisi lõhna.

      Kõhu korinal vastasin: „Jah.”

      Valedetektori Kutt asus märkmeid tegema. Ta uuris enda ees olevat monitori ja päris järgmiseks: „Kas siis märkasitegi Subjekti esimest korda?”

      Armunud spioonidega on see häda, et nende poiss-sõpradel pole nime. Sellised Valedetektori Kuti moodi tegelased ei kutsu neid kunagi lihtsalt Joshiks. Nad on alati kas Subjektid või Huvipakkuvad Isikud. Joshi nime kaotades lasid nad justkui kaotsi ka tema enda või selle vähese, mis temast veel alles oli jäänud. Vastasin jaatavalt ning püüdsin takistada häälel murdumast.

      „Kas te kasutasite Subjektiga suhte hoidmiseks oma spioonioskusi?”

      „Isver, kui te seda nii ütlete…”

      „Jah või ei, preili?”

      „Jah!”

      See, lubage selgitada, kõlas nüüd küll tegelikust hullemini. Kellegi prügis tuhnimiseks ei ole ju vaja läbiotsimisorderit. Tõsiselt. Kui see kord juba kõnniteel vedeleb, võib su prügisse süveneda igaüks. Uurige järele, kui mind ei usu.

      Ometi kahtlustasin, et Operatiiv- ja luurearengu kontori rahvast huvitas kogu see prügiintsident oluliselt vähem kui see, mis tuli pärast prügiintsidenti. Seega olin täiesti valmis Valedetektori Kuti järgmiseks küsimuseks. „Ja kas Subjekt järgnes teile salaoperatsioonide lõpueksami ajal?”

      Oli võimatu unustada, kuidas Josh meie eksami ajal maha jäetud lattu ilmus, end läbi seinte murdis ja tõstukiga minu n-ö päästmiseks manööverdas. Nii et mul ei jäänud muud üle kui jaatavalt vastata.

      „Ja kas Subjektile anti nende sündmuste kustutamiseks mälumuutjateed?”

      See kõlas nii lihtsalt, nii must-valgelt. Muidugi pakkus ema Joshile teed, mis peaks mälu korrastama, mõned tunnid tema peast pühkima ja kõigile uue alguse kinkima. Aga et päris uued algused on igas elus – eriti aga spiooni omas – üliharuldased, ei lubanud ma endal juba mitmendat miljonit korda juurelda, mida Josh antud õhtust mäletab. Mida ta minust mäletab. Miks piinata end küsimustega, mis ei pruukinud iial vastust leida? Teadsin, et must-valget elu pole olemas. Vähemalt oli minu oma seni olnud pigem ühtviisi hall.

      Noogutasin ja pobisesin: „Jah.” Meeldis see mulle või mitte, aga ma pidin selle kõva häälega välja ütlema.

      Ta tegi veel märkmeid ja toksis klahve. „Olete te praegu Subjektiga ükskõik millisel moel seotud?”

      „Ei,” pahvatasin. Kui miski üldse tõele vastas, siis see. Ma polnud Joshi näinud, temaga rääkinud ja terve talvevaheaja jooksul ka kordagi tema e-posti sisse häkkinud, mis oli hetkeolukorda arvesse võttes küllap eriti hea otsus. (Takkapihta veetsin kaks viimast nädalat Alaskal vanaisa-vanaema juures, kelle internet toimib sissehelistamisega, nii et kogu see protsess tundunuks niikuinii liiga vaevaline.)

      Siis tõstis traatraamidega prillidega mees viimaks pilgu ekraanilt ja vaatas mulle otse silma. „Ja kas teil on plaanis kontakt Subjektiga taastada, hoolimata kõigist rangetest reeglitest, mis säärast suhet keelavad?”

      Siit see tuli – küsimus, mille üle neil kahel nädalal üha juurdlesin.

      Ja siin olin mina – Kameeleon Cammie, Gallagheri tüdruk, kes seadis ohtu luureajaloo kõige pühama õeskonna. Ühe poisi pärast.

      „Preili Morgan,” päris Valedetektori Kutt kärsitult, „kas plaanite taastada kontakti Subjektiga?”

      „Ei,” vastasin vaikselt ja pöörasin pilgu ekraanile, et näha, kas ma valetan.

      Teine peatükk

      Kui CIA on teid kunagi üle kuulanud, teate küllap täpselt, mis tunne mind kaks tundi hiljem limusiini tagaistmel istudes valdas. Piidlesin aknast, kuidas kesklinn tasapisi äärelinnaks ja äärelinn omakorda maaks muutub. Mustadest jääkuhjadest said järk-järgult aina valgemad lumevallid ja maailm paistis puhas ning uus – valmis uueks alguseks.

      Mulle aitas valetamisest (kui ametlikud luurevaled muidugi kõrvale jätta). Ja ringi nuuskimisest (noh, kui luureoperatsioonid välja arvata). Nüüdsest olen normaalne. (Või nii normaalne, nagu ühe spioonikooli õpilane iial olla saab.)

      Pidin saama… iseendaks.

      Kiikasin ema poole. Kordasin mõttes lubadust, et ei lase iial ühelgi poisil enda ja oma pere või sõprade või rahvusliku julgeoleku vahele tulla. Siis taipasin, et ema oli pealinnast lahkumisest saati lausunud vaevu pool sõna. „Mul läks hästi või kuidas?” küsisin vastust korraks isegi peljates.

      „Muidugi, kullake. Lippude lehvides.”

      Ma ei taha kõlada üleolevalt, aga tegelikult olin ma selles isegi kindel, sest:

      a) ma olen testides alati hiilanud ja

      b) valedetektoril põrunuid ei lubata enamasti ülisalajastest asutustest niisama välja ega sõidutata tagasi spioonikooli.

      Siis meenus mulle peegelklaas. „Sa said vaadata, jah?” pärisin. Eeldasin, et ema vastab „Muidugi, kallis” või „Sellega oled sa päevikusse ühe lisahinde välja teeninud” või „Pea meeles, et kui sind parasjagu Tõemeister 300-ga üle kuulatakse, on kõige võti õige hingamine.” Aga ei. Ta ei lausunud midagi sellist.

      Selle asemel pani ta oma peo mu käe peale ja teatas: „Ei, Cam, mul oli asjaajamisi.”

      Asjaajamisi?!