Džungliseaduste vangid. Kati Murutar

hakkas juba meie saabudes naabrimees Jussi maja selle vaikse loksumise ja leebimise vastu põtkima. Juss-Püss oli miskisegi poistekamba oma maja uuemaks ja uhkemaks ehitama toonud ja ise tagasi Pärnusse raha teenima tõmmanud. Kõik see Mereveere sadama ja majaka vahe kaigub nende kuttide raadiotümakast. Iga veerand tunni tagant kordub Haiducii menulaul maijahii-maijahoo-numajumajee-numajumajumajumajee-dragostea-din-dei. Vahva laul, ainult et mitte nii sageli ja nii sunniviisil. Poisid käisid juba suhkrut ja pesupulbrit küsimas. Pesupulbri-liin lahenes arvatagi sedamoodi, et ma pesin oma fossiilse pealtlaetava mõsumasinaga ise nende kodinad ära.

      Suurte mustade rõivakottide lahtipakkimine kujunes samal ajal suurpuhastuseks. Kohe kaheaastaseks saav Leon – heldeke, mida talle sünnipäevaks kinkima peaks? – muutus segipööratud tubades tatsates üha tüdinumaks ja pahuramaks. Tema ju ei pea teadma, et näiliselt korras kodus vallandub kaos ja koristusorgia, kui mööblit liigutada ja vaikelu paigast ära tuuseldada. Ei pea teadma, sest esiteks on ta lapstükk ja teiseks mees ka veel.

      Saatsin poja Rajaga õue, et rahus majapidamisse süveneda. See, kes arvab, et koristamine on ajuvaba mehhaaniline müttamine, ei ole elu seeski tõeliselt koristanud. Et tubepidi mitte ülearuseid kilomeetreid edasi-tagasi joosta, peab iga käigu ette läbi mõtlema: kui astud, siis anna, kui kõnnid, siis kanna. Selleks et majapidamises kord püsiks, tuleb igale asjale leida kõige optimaalsem koht, kus ta tahab ise sedavõrd olla, et läheb pärast kasutamist iseenesest sinna tagasi ka siis, kui lapsed… Tsurr, ma ei lähe kõigi korralageduste peale ette ja taha vihaseks!

      Tegelikult pidin efektiivse nühketöö sekka pidevalt lävele jooksma, et aina valjemaid registreid pruukides Leoni keelata. Seitsmeaastasel tüdrukul, kes kibeleb mõttes kooli, on niigi tüütu koos väikevennaga liivakastis istuda – ja siis loobib see jeekim talle järjekindlalt liiva pähe ka veel. Kümnendal õuejooksul soovitasin Rajal üks sahmakas vennale vastu visata, et lõvipoeg mõistaks, kui vastik teisel sellisel puhul on. Mu kavalus sõitis pikalt puusse – kutt hakkas endale seepeale ka ise liiva lokkidesse kühveldama.

      Kui ma higist tilkudes tüdrukutetoas tuuseldamise lõpetasin, asusin oma toa kallale – tõsi jah, päris oma tuba mul oma majas ei olegi, sest suures toas kirjutuslaual seisev väike kollane telekas, mida Lilia nimetab põrnikaks, tõmbab kõik lapsed õhtuti minu voodisse kuhja. Nii ma siis kirjutan köögis söögilaual ja magan siis, kui telesaated on lõppenud. Viu-viu! Kui oma töö eest lõpuks ometi tegelikult välja teenitud tasu hakkan saama, vahetan ära maja katuse, paigutan sellesse neli katuseakent ja ehitan teisele korrusele kolm tuba – siis on igal lapsel, mina kaasa arvatud, oma tuba ja trügimine ei tekita tühjast tülisid.

      Miks õues nii kahtlaselt vaikne on?

      Rescue 911!

      Raja oli vahelduseks koos Leoniga sauna mängima läinud. See, et selle vahelduse tagajärjel ujusid käsnad-seebid-šampoonid puhta vee plännergutes, oli elementaarne. Liivakastist targu ämbrikesega kaasa võetud, kamina ette valatud ja maitsekalt tuhaga täiendatud liivahunnik tegi mu siiski pehmelt öeldes tusaseks.

      Oletatavasti on enamik inimesi igasuguste rütmimuutuste suhtes tundlikud. Kui toimimise rütm – ükskõik kas vaimse või füüsilise oma – sassi lüüakse ja laine paigast ära põrutatakse, on sihuke tunne, nagu oleks millegi vastikult ootamatu taha komistanud ja ninali lennanud. Kükitasin saunalävel ja adusin õudusega, kuis neuroos üle kõrvade kerkib. Peaksin tegelikult tulistvalu kirjutama, olema naine, kes teeb ja sööb sõnu – sissetuleku mõttes –, aga mina jaman siin üha mornistuva Muru Marina moppide-lappidega, ja üleüldse…

      Rajale sisistasin teenimatult tigedalt, et ei jõua nüüd talle juurvilju puhastada ja söögiks ei tule mitte raguu, vaid pelmeenid. Ehkki mu noorem tütar armastab pelmeene, kõlas see nagu karistus, ning päris tegelikult ei peaks väikesed plikad tundide kaupa oma huligaanist väikevenda hoidma, vaid võiksid naabritüdrukuga mängida. Barbit, printsessi ja – ajakirjanikku, nagu ma neid viimati mängimas nägin, oh häda ja õnnetust. Ei taha näitlejad reeglina, et nende lapsed samuti näitlejateks saaksid – ei taha minagi ühtki oma võsukest samadesse ämbritesse astumas näha. Paraku kasvavad näitlejate lapsed teatris, kuhu nad sageli jäävadki. Ajakirjaniku lapsed kasvavad alaliselt arvutiklahve plagistava ema kõrval, kelle puhul on juba seegi hästi, kui ta füüsiliselt kohal on – mis siis, et vaimselt ei-tea-kus. Poole ajast on ta ju nagunii ka füüsiliselt ära, kusagil materjale kogumas. Tema lapsed meisterdavad endale papist ja klotsidest läptopid, et nende kohal küürutades ja pomisedes teda jäljendada. Pesamuna pistab isa piibu suhu ja tungib ema kempsusolekut või poodiminekut kasutades päris-arvuti taha, kustutab paari juhuslikult geniaalse näpuliigutusega viimati kirjutatud failid, kaotab ekraanilt ikoonid, miskaudu arvutt emmet üldse jutule võtab, ning valab klahvid ka piimaga üle…

      Kas ma olen halb ema, kes on üle võimete palju lapsi muretsenud või õigemini rõõmustanud? Vastupidi! Hetkel oli meeskonnast mõni pigem puudu kui üle. Nimelt vanem tütar Lilia, kes on lausa sündinud lapsehoidja. Nagu ka vanem poeg, kes on ütlemata osavalt ja empaatiliselt hoidnud mõlemat õde ja venda. Paraku olid vanemad lapsed isaga Sisevete järve ääres ja peal purjetamise laagris.

      Miks mina ei olnud? Sellepärast, et ma ei sobi sinna. Kuusteist aastat abielu purjetajaga pole mind ennast purjetama õpetanud. Võib-olla sestap, et olen vältinud Haraldi jahimaadele tungimist. Püüdnud jätta vähemalt ühe ala siin ilmas päris tema omaks, mitte sekkunud ega konkureerima kippunud. Samas pole ma naine, kes suvede kaupa naudiks kaldal ootamist ja passiivset mehe imetlemist. Ma pean saama üritusest osa võtta, pärast lõkke ümber koos teistega kiidelda – või ei ole mul sinna asja.

      Suvel, mil nüüdseks kaheteistkümnene Lilia oli poolteisene, sõitsid kõik teised Vaimusaare maratonile, minul polnud rüblikut kellegi hoolde jätta ja nii vedasin end vihaselt kartuleid rohima. Kui mu mehe vennanaine küsis, kuhu ma lähen, käratasin kaeblikult: «Persse!»

      Öeldud, tehtud. Enesehaletsusest nuttes sõitsin käänulisel metsateel kurvist välja, lahtine sandaal libises pidurdamiskatsel kahe pedaali vahele ja nii ma oma elu esimese auto Škodaga seedermändi kõmatasingi. Peaga lõin esiklaasi katki, armatuurlaud kägardus koos esikapotiga mulle sülle, sest vanadel Škodillacidel oli mootor mäletatavasti taga nagu Zapikatel. Tagaistmelt lendu läinud plika-nati püüdsin vastu käsivart kinni, ronisin tagumisest aknast koos temaga välja ja asusin mööda liivast teed nelja kilomeetrit lähima poeni mõõtma.

      Armatuurlaud oli ühte põlve nii sügavalt sisse lõiganud, et luu paistis, sandaalid valgusid verd täis, pea tuikas… Poodniku väljahelistatud kiirabi korjas peale kellegi bikiinides verise-tolmuse-vaevahigise naise koos titega, kellel oli vaid särgike seljas ja taguots paljas puha. Kui sõbrad mu õhtul õmmeldu-seotuna järve äärde tagasi sõidutasid, teatas üks vana purjetajast teadlane karmilt: «Teid on vaja trahvida, noorproua Muru. See seedermänd, millele te sisse sõitsite, on looduskaitse all!» Armas aeg, ta mõtles seda täitsa tõsiselt, samal ajal kui mina nutsin kummuli oma kortsuvolditud autokääbiku kohal…

      Oo halvavat enesehaletsust! Mis on pärast neljanda lapse sündi krooniliseks muutunud ses suunas, et me ei tee Haraldiga enam mitte midagi koos. Temal on purjetamine, ujumine ja Kaitseliit. Minul hobused ja töösõidud. Meid ühendavad lapsed, majapidamised ja rahamure. Koos reisimaski käisime viimati nii ammu, et reisi tulemus hakkab kaheaastaseks saama ja kühveldab liiva ja tuhka siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku. Ja seda kohta, kus reisitulemus sigitatud sai, pole ka enam olemas – maavärinajärgne tsunami pühkis üle nii Phuketi kui Phi-Phi saarest. Otse loomulikult sellises suunas, et Maa peal pole enam olemas ei Patongi randa ega muinasjutulist, ent moslemjalt jormi Phi-Phid. Paarsada tuhat inimest sai samuti otsa, sest erinevalt vaistukuulelikest loomadest ei taibanud nemad tsunami eest plagama panna. Nüüd lapivad Eesti kui NATO ja euroliidu liikme arstid seal katki läinud inimesi, kes oma õnnetuseks koos teistega otsa ei saanud – sest teadvusele tulles avastasid tragöödiast läbi käinud, et nad ei tahtnud tegelikult sugugi ellu jääda. Mälestustega, koletute kaotustega, kahe kraadi võrra paigast nihkunud Maa magnetteljega. Järgmiste tsunamide ohuga. Võeh.

      Koos sõpradega tookord Taisse sõites polnud mul tegelikult üldsegi viljakas aeg, ent seistes ühel õhtul Lõvi tähtkujust sadavate leoniidide