Dora, Dora. Heidi Köngäs

Jagasin temaga oma teemoona ja tema pakkus mulle termosest marjaviinaga tembitud kohvi. Konduktori žest soojendas rohkem kui jook ise.

      Kõnnin kiiresti läbi liikumatus pakasehommikus ärkava Rovaniemi sakslaste teatri poole ja olen juba palju enne seitset kohal. Maja välisukse ette on laotatud kuuseoksi, et saaks jalad lumest puhtaks pühkida, ja sees lõhnab pesemisaine järele. Istun halli ootama. Korteriperenaise teemoonaks tehtud praevõileivad ei jäta mu hinge rahule. Ma ei tee siiski pakki lahti, kuigi lõhn äratab süljenäärmed kohe üles. Miks on mul kogu aeg nälg? Äsjaküpsetatud praad lõhnab isegi läbi pärgamendi.

      Ahjud on juba köetud ja pärast kõndimist hakkab üleriietes palav. Teen mantli eest lahti. Kõik on silmanähtavalt elevil, käivad tere ütlemas. Nad arutavad, kas härra relvastusminister tuleb ka sisse ja joob midagi. Küsivad seda minult, aga mina ei oska vastata. Haus der Kameradschaft sai valmis vähem kui aasta eest ja soomlased nimetavad seda sakslaste teatriks, sest seal esitatakse vahel mõnd näitemängu või filmi. Saal on eilse laste jõuluõhtu järelt kaunistatud jõulukuuskede ja tähtedega, aga esinemislava tagaseinale on tõmmatud suur haakristilipp. Mõtlen, kas see on siis nende jõulutäht.

      Varsti sõidavad õuele autod, aga sisse ei tule kedagi. Speer seisab teistest pisut eemal, seljas pikk nahkmantel, millel on karusnahast krae. Mina torman, mantlihõlmad lahti, otse nende juurde, teretan väljas seisjaid ja ütlen kohe need mõned laused kaamose pikkusest neil laiuskraadidel. Teretan kõiki kättpidi.

      Kui tema juurde jõuan, ütlen: „Eero Kallankari.”

      Ta võtab nahkkinda ära, annab kätt.

      „Annemarie Kempf.”

      Silmad on tõesti ilusad, heledad juuksed tikuvad karusnahast mütsi alt põsele. Ta lõhnab hästi, natuke sidruni järele. Esitlemise hetk on hetkega möödas, naine pöördub ja ma näen ta sääri, õhukesi siidsukki ja luupekseni saapaid. Äkitselt lähevad kõik autode juurde ja minule näidatakse reas kolmandat autot, mille tagaistmel istub kaks tsiviilisikut, ühel on viiulikast süles. Lühemal on karvamüts sügavalt peas ja ta paistab niisama kohkunud kui eilegi. Teretame alles autos. Need on Siegfried Borries ja Ewald Himmelblau. Mul oli õigus, Himmelblau käsi on niiske. Esimese asjana ütlen neile, et Sodankyläs lõpeb kaamos täna ja päike on üleval seitse minutit.

      „Loodetavasti soojendab see täie jõuga kõik need seitse minutit. Siin külmad ju ära.” Himmelblau peaaegu sosistab. Vaatan ta jalgu, tal on õhukesed kingad, mille otsa on tõmmatud kalossid. Vaene mees, kuidas ta Lapimaal niimoodi hakkama saab! Ta ütleb, et on ameti poolest estraadiartist, täpsemalt võttes mustkunstnik. Borries mängib enamasti sümfooniaorkestris. Mõlemad mehed on kaasa kästud päevase etteütlemisajaga.

      „Mul ei õnnestunud kusagilt korralikke talvejalatseid muretseda,” seletab Himmelblau, märganud mu pilku, ja tõmbab karvamütsi sügavamale pähe.

      „Pole midagi, küsime laplaselt poronahast sussid,” luban.

      Kuulen, kuidas sohver ja ees tema kõrval istuv adjutant häälekalt naeru mühatavad.

      Ka Himmelblau püüab naeratada, aga kohkunud ilme ei kao tema näolt.

      Autod hakkavad liikuma. Niisiis ei sõida korteež ametlike soovituste järgi. Speer juhib ise esimest autot ja Annemarie istub tal kõrval, aga naise nägu ma enam ei näe. Meie sohver teab teed, see saab selgeks, kui Shelli juurest Ounasjoki silla poole keerame. Otsin jalgadele head asendit. Viiulimängija pigistab süles viiulikasti ja vaatab küljeaknast välja. Mustkunstnik põrnitseb teed ja vaatab otse enda ette. Tema pilgus on sedasama õudu nagu sellel SS-mehel, kes Saksamaalt puhkuselt tagasi tuli, silmini purjus, ja juba Pohjanhovi pöördukselt hüüdis: „Alles kaputt, alles kaputt!” Kaua see mees seal ei kakerdanud, sest tuli kolm sõjapolitseinikku ja nad talutasid mehe karmi käega minema. Räägiti, et õige varsti oli mees ise nurga taga kaputt. Sakslaste distsipliin oli karm, ei tohtinud üles kütta lüüasaamismeeleolu, jäid elust ilma.

      Puhkused kujunesidki siin olevatele sakslastele kõige hullemaks. Kui nad koju läksid ja nägid, kuidas liitlasväed olid Saksa linnu puruks peksnud, siis mõjutas see hingeseisundit. Sõdurid nägid kogu hävitust oma silmaga, kuidas kannatasid tsiviilisikud, kuidas oma perekonnad. Mu semu, ühendusohvitser Klaus Obert ütles, et istunud terve puhkuse Kölni pommivarjendites, ja kinnitas, et oli kergendus pääseda rindele, kus valitses vaikus ja rahu. Kuigi ta ütles seda, näol midagi viltuse naeratuse sarnast, mõistsin ma, et ta muretses. Ka temal oli noor naine ja päris väikesed lapsed, kõige nooremat nägi ta alles sellel puhkusel. Näitas fotot kõigile, kes vaadata tahtsid.

      „Fritsudel oli hirm kogu aeg naha vahel,” võttis Tolkki Antero asja kokku. Tolkki oli oma õnneks juba ära koju Joensuusse jõulupuhkusele läinud, kui saabus teade, et Saksa relvastusminister Speer kavatseb Rovaniemi kaudu Parkkinasse tulla. Tolkki oli meist saksa keeles kõige parem, ta oleks kindlasti nii kõrge taseme tõlgiks saadetud. Teade visiidist tuli, kui täpne olla, päev enne ministrit. Mina andsin end üles ja ütlesin, et võin olla jõulude ajal tõlk ükskõik kus pärapõrgus, olgu või Petsamos. Teisi soovijaid ei olnud ja oli loomulik, et mina läksin, sest olin seal kohe pärast Sallat lähetuses olnud. Tõsi küll, tookord, kui Petsamost tulema sain, siis mõtlesin, et igatahes vabatahtlikult ma sinna kolkasse enam kunagi ei tüki. Teised ühendusohvitserid, kui Kortesojat mitte arvestada, tundsid silmanähtavat kergendust, pereinimesed ja jõulud ukse ees. Helistasin emale Raahesse ja ütlesin, et ei pääse jõuludeks koju, et tulekul on kõrgel tasemel visiit, aga ma muidugi ei öelnud, kes. Jäi mulje, et teade visiidist oli tulnud õige hilja ka sakslastele ja mitte ainult Roisse, meie ühendusstaapi Rovaniemis. Oli võimatu visiidiks kuidagi valmistuda.

      Praegu on hea tunne Rovaniemist ära sõita, pean ütlema. Arvan, et ainult Kemi on hullem.

      Kui Sallas sakslaste ühendusohvitseriks olin, siis ei olnud selliseid tundeid nagu Rovaniemis. Ka Salla on sakslaste suur keskus, seal on ju vähemasti kaks pataljoni sõdureid, välihospidal ja sõjaväekalmistu ning mitmeid ehitusplatse. Seal on teistsugune tunne kui Rovaniemis, ja mina arvan, et see on suuresti naiste pärast. Sallas olevad soome naised on peamiselt perenaised, kes on koju tagasi tulnud, ja ega seal teisi vabu naisi olegi, kui mõned haigepõetajad, paar keskjaamapreilit ja mõned ranged lotad.

      Neid „lõbuneidiseid” voolab Rovaniemisse tööle lõunast, sest sakslased maksavad kolm korda paremat palka kui teised. Raha tõmbab ja seikluseiha niisamuti. Alles siin olen näinud, kuidas ka naised joovad täie eest. Kemi hooldusfirma Höckert on asutanud Rovaniemisse mitu „harukontorit”, vähemasti Hirvasse ja Koskenkylässe. Neilt tellivad sakslased „pesijaid”, kuid need tüdrukud ei tee käsi märjaks kusagil pulbrivees. Pesijad saavad kaheksa marka tunnis ning sinna juurde oma „pesukojast” täie ülalpidamise ja palju viina.

      „Jälle on tulekul kuus palli liha,” seisis ühel tellimislehel, mida nägin.

      Ühendusohvitser Ilander küsis oma raportis täiesti õigesti, kas erafirma võib tõesti ilma mingi järelevalveta tegelda niisuguse valge orjakaubandusega. Tüdrukud olid verinoored, keskmine vanus vaevalt üheksateist aastat. Mõned alaealised ja üks tobuke tuli siiski kõrvaldada, sest tellija ei olnud „pallide” sisuga rahul.

      Küll kriipis, kui sellest kuulsin.

      Ametlikes dokumentides kirjeldavad sakslased meid kui „lihtsameelseid, kuid usaldusväärseid” ja et „tagant sundimata soomlased ei liiguta, aga kui nad alustavad, siis teevad oma töö lõpuni ja rohkemgi”. Niisugused hinnangud meie kohta, kui pead neid lugema, siis sees keerab, aga välja näidata ei või midagi. Olen olnud Rovaniemis sakslaste ühendusohvitseriks rohkem kui seitse kuud ja ei taha, et mind üle viidaks. Kui Roisse tulin, siis alguses tundus, et paremat teenistuskohta ei saa üldse ollagi. Ja ikkagi olen olnud vahel üsna tülpinud, sest midagi ei toimu ja rinne seisab.

      Sakslaste tuju on langenud sedamööda, kuidas nende sõjamasin idarindel toppama jääma kipub. Käivad kuuldused, et venelased murravad õige varsti Leningradi blokaadi. Punaarmee surub end läbi, kurb küll. Suvel lootsid siinsed kõvasti Kurski tankilahingule, aga sealgi jäi võit ülekaaluka relvastuse ja inimkoosseisu tõttu venelastele. Ka põhjas ei lähe hästi. Kui tehti katset Petsamost Murmanskisse jõuda, hakkas talv