Dora, Dora. Heidi Köngäs

on kui tuisukotti pistetud. Ja et põhjapõtru enam ei paista, tõstan peagi taas mootori tuure, see töötab ka külma käes imekspandavalt hästi. Vastu tuleb neli veoautot, kõik Saksa omad. Möödasõidul lumi tolmab ja varjab hetkeks nähtavuse sootuks. Tee kaob eest. Võtan kiiruse maha ja nii teevad ka summutatud tuledega sõitvad veoautod. Igas suunas laiub pelk tühjus otsekui vaid valge paber. Valge paber, kuidas ma varem küll nautisin, kui ees oli suur paber, veel ainsagi kriipsuta. Praegu ma enam ei mäleta, millal viimati visandipliiatsit puudutasin. Ehk kaks aastat tagasi, kindlasti enne ministriaastaid.

      Soome on meie liitlane, teatud kaasasõdija, kes käitub teisiti kui tema naabermaa Rootsi. Viha Nõukogude Liidu vastu on pärast Talvesõda nii sügav, et nad lausa tükkisid meie kõrvale. Soomlased kinnitavad endale, et sõdivad oma sõda, kuid tegelikult on nad meie kaasajooksikud ja rohkemgi. Kui paigutasime Lapimaale kakssada tuhat Saksa alpijäägrit, oli kontroll piirkonna üle otsustatud, aga me ei nimetanud seda okupatsiooniks. Lugesin lennukis raportist, et kindral Dietl oli maavanem Hilliläga kõigiti korrektse vahekorra loonud. Nad kuulasid meid. Lisaks on soomlastest ka see kasu, et nende sõdurid tunnevad ümbrust ja olusid. Nad liiguvad osavasti suuskadel ja on neis karmides oludes sitkelt vastupidavad. Meie hinnangus öeldi, et Soome sõdurid on ausad, ja kuigi nad tunduvad natuke aeglased, on nad päris arukad.

      Praegu on rindel põhjas talviselt vaikne, kuid Murmanski vallutamist vaevalt enam üritatakse. Viimati olid sakslaste inimkaotused tohutud, kui mõelda, et suutsime puudeta tundrul edasi liikuda vaid kolmkümmend kilomeetrit. Paljal tundrul on raske võidelda. Kuulsin, et välisidumispunkt Petsamos oli olnud nagu tapamaja ja haavatute vere haisu oli kaugel tunda.

      Ma siiski ei mäleta, kui palju mehi me seal kaotasime, kuigi enamasti jäävad numbrid mulle meelde nagu liim. Nad muudkui tulevad ja ma võin pidada ka ilma paberita pika kõne koos tootmismahtudega, abiks vaid mõned teesid. Ma mäletan numbreid peast. Kuid just praegu ei tahaks ma kõiki numbreid mäletada, nende keel on liiga masendav, numbrid on võtnud vale suuna. Numbrid näevad rinnete liikumist ette, need ei võitle kunagi üksi.

      Lõhnad on raskemad kui numbrid. Need jäävad sõõrmetesse ja ei lähe ära. Neist ei saa mööda vaadata. Õnneks tapab kõva külm kõik bakterid, varjab aurud ja lehad, jäätab need enda alla. Lumi ei haise.

      Tõlk

      Olin kuulnud, et relvastusminister Speeri seltskond maandub õhtul Rovaniemis, nõnda et oli selge, et neid võib kohata Pohjanhovis. Ühendusohvitser Kortesoja broneeris meile restoranis laua alles õhtul kella üheksaks. Jõudsime juba õige varakult kohale ja ootasime hallis kaminatule ees, et midagi toimuks. Tuli soojendas mõnusasti põlvi, marjaviin kurku. Hotelli kummuti peal olid nagu tavaliselt vaid Soome lipud ja Saksa haakristilipud, sest mujalt külalisi ei olnud. Vaatasime, kuidas vormimütsiga pikolod pidevalt sisse ja välja jooksid ja sel moel paljastasid, et ootavad midagi tähtsat. Neis tobedates rõivastes ja seemisnahksete kingadega ei võinudki väljas külma käes kaua seista.

      Meile oli broneeritud väike laud üleval terrassil samba kõrval ja sealt paistis kogu restoranisaal hästi kätte. Kortesoja oli tellinud meile toidud täismenüü järgi. Kõigepealt saime eelroaks puljongit ja siis pearoaks põhjapõdrahautist, pealegi sõime aeglaselt, mis on minule enamasti üsna raske, sest mul on kogu aeg kõht tühi. Sellegipoolest olime jõudnud juba magustoidu, murakate ja vahukooreni, kui Speeri seltskond lõpuks saabus. Restoran oli pooltühi, ja see polnud praegu enne jõule ime. Sakslased läksid otse üle saali juba kaetud aknaalusesse lauda, mille ümber olid katmata lauad. Minister läks esimesena, mõni samm enne Dietlit, sakslaste komandöri Lapimaal. Nägin mehi, aga vaatasin naist, kes astus Speeri külje all ühe prillidega ohvitseri kõrval niisugusel moel, et hakkas hinge. Heledat verd ja pikk, tummaks võttev. Naine vestles tema kõrval käiva mehega vabalt ja lõbusalt, nad olid selgelt vanad tuttavad.

      Mõistsin kohe, et see naine oli Speeri sekretär Annemarie Kempf, imeline olend, mitte mõni masajas laplane, vaid tõeline, nagu öeldakse, „aaria kaunitar”. Kõik oli paigas, kõnnak kui kaljukitsel, ja Pohjanhovi restoranisaalis oli ta oma vaoshoituses silmipimestav nähtus. Viimasena tulid kaks erariides meest, kellest lühem pühkis käsi püksisäärte külge kuivaks otsekui lipnik Timonen, kelle käed higistavad. Tsivilistid juhatati eraldiasetseva pisikese laua taha, teistest natuke kaugemale. Seltskonna artistid, oletasin. Ma nägin neid kõiki hästi, kuigi tahtsin vaid Annemaried vaadata.

      Personali oli ometi kord piisavalt, see hakkas vägisi silma. Sõid vist lõhet ja valge vein jäeti sinnasamasse laua otsa külma. Märkasin, et artistidele anti sedasama toitu mis teistele, sedasama veinigi, kuigi nad einestasid kahekesi, üsna sõnakehvalt, olid teineteisele võõrad. Märkasin, et käsi pühkinu jälgis teraselt, missugused söögiriistad teine kõigepealt pihku võttis.

      Vaatasin terrassilt alla lauda, kus naine rahulikult sõi, teadmata, et kõik koondus tema kurgualusesse lohku, mille põhjas säras lihtne pärl.

      Kortesoja muidugi märkas mu pilku.

      „Mõelda vaid, et sina võid saada istuma selle nähtuse kõrvale auto tagaistmele, kui hästi läheb,” ütles ta kadedalt.

      „Ma võin jah minna koos temaga kuhu tahes, kasvõi jõuludeks Jäämerele.”

      „Kahju ainult, et ümberringi on kõik need teised mehed.”

      „Mis ei takista, üksnes aeglustab.”

      „Eks muidugi,” vastas Kortesoja, aga vaatas mind pilguga, et mis sa poiss suurustad.

      „Kas tellite siia veel midagi?” küsis ettekandja, aga meie ei võtnud.

      Arve oli priske juba nende söökidegagi, aga õige mul asja. Olin kuidagi nagu natuke purjus, kuigi jõin söögi kõrvale ainult piima. Õlut ei müüdud, seda haput veini mees juua ei saa ja selge viin lööb pähe nagu nuiaga. Ma ei tohtinud purju jääda. Ega ma ka muidu ei kannata seda pidevat pidutsemist, kus kogu viin alati viimse tilgani ära juuakse. Ühistupuhveti karvamütsipoolel istub palju niisugust rahvast, kes tellib toidu juurde joogid, aga jätab toidu vahele. Meestel on kange janu. Ma olen kuidagi tüdinud neist Rovaniemi laatadest, kus pakutakse kas „natuke kasutatud rasvapirukaid” või neid, kes „hoiavad end Issandale suhkrutoosiks”. Rindel räägivad mehed palju sellest, et Rovaniemis saab naise suitsupaki eest ja pisut parema siidsukkade eest. Nendes juttudes on tõetera sees, sest tripper on peaaegu niisama tavaline nagu köha. Igatahes nii tavaline, et siia tuli asutada suguhaiguste kliinik.

      Nutikad naised, kes oskavad saksa keelt, liiguvad Saksa ohvitseride seltskonnas. See pole ime, sest iga teine vastutulija Rovaniemis on sakslane. Soomlased peavad natuke varju hoidma.

      Sakslased käivad alati ringi ülimalt elegantsetes mundrites, neil on pikad sinelid ja uhked läikivad saapad ning taskud täis kõike head, mis mõjub: siidsukki ja šokolaadi. Ei ole meie varustus sama klassi, ei ole kellegi Hugo Bossi tehtud mundrit, ei vormimütse ega pikki karusnahast kraega mantleid. Alguses olevat sakslased naernud Soome sõdurite riietuse üle ja meie sõjaväelaseks olemise üle üldse. See naer jäi kurku kinni kohe, kui algasid esimesed lahingud maastikul ja selgus, kes on kes. Ja peab ütlema, et ka meid ajas naerma, kui nägime esimest korda meest, juuksevõrk peas. Sakslased nimetasid neid sääsekaitseks.

      Naistega jääb Soome sõdur kergesti teiseks. Olen seda ka ise kogenud. Ükskord tuli koguni Helsingist saabunud sedasorti Toini Paatso minuga kaasa vaid selleks, et ma teda Saksa ohvitseridele esitleksin. Kui viisin ta kui oma daami esimesele ühisele koosviibimisele Saksa teatrisse, oli mäng läbi. Toini lahkus peolt vormimütsiga mehe seltsis, kellel oli seljas pikk must nahkmantel, ja mina neelasin vandesõnadega vürtsitatud sappi.

      Kui kiirel sammul restoranist oma majutuskohta Korkalovaarasse läksin, kordasin poolihääli mõnd saksakeelset lauset kaamose pikkusest, mida olin harjutanud. Die Polarnacht dauert in Sodankylä nur eine Woche, aber in den oberen Breitengraden zwei Monate.

      Saapad rudisesid külmas lumes igal sammul. Oli tunne, nagu vajutaks lumekoorik rinna lömmi ja lükkaks kogu pimendatud Rovaniemi kaugemale. Ma kordasin lauseid kaamosest, aga mõtlesin üksnes sellele naisele.

      Annemarie

      Mehel oli valge süda, kuid see selgus