Käsi. Henning Mankell

see on siin olnud?”

      „Ma ei tea.”

      „Midagi oskad sa ju ometi öelda?”

      „Sa tead, et mulle ei meeldi oletada. Pealegi pole ma luujäänuste alal spetsialist.”

      Wallander silmitses teda hetke vaikides.

      „Me siiski oletame,” ütles ta lõpuks. „Mina, ja sina ka. Sest me ei tea kindlalt. Aga oletused võivad meile niidiotsa kätte juhatada. Isegi siis, kui need hiljem valeks osutuvad.”

      Stina Hurlén mõtles järele.

      „Hästi, ma oletan. Ma võin ka eksida. Aga ma arvan, et see käsi on siin kaua olnud.”

      „Miks sa seda arvad?”

      „Ma ei tea. Ma isegi ei arva. Ma lihtsalt oletan. Ehk võib seda nimetada autopiloodile seadistatud kogemuseks.”

      Wallander jättis kohtuarsti sinnapaika ja läks telefoniga kõneleva Martinssoni juurde. Martinssonil oli käes kohvikruus, mille ta Wallanderile ulatas. Kumbki neist ei pannud kohvi sisse suhkrut ega piima. Wallander võttis lonksu. Martinsson lõpetas kõne.

      „Hurlén arvab, et käsi on siin kaua olnud.”

      „Hurlén?”

      „Kohtuarst. Kas sa pole temaga varem kokku puutunud?”

      „Seal Lundis vahetuvad need ju kogu aeg. Kuhu kõik vanad kohtuarstid kaovad? Lihtsalt haihtuvad.”

      „Kaovad, kuhu nad kaovad, aga igal juhul arvab Hurlén, et käsi on siin olnud pikka aega. See võib loomulikult tähendada mida iganes. Aga sa võib-olla tead selle maja ajalugu?”

      „Ega eriti palju ei tea küll. Müüja, Karl Eriksson, elas siin umbes kolmkümmend aastat. Aga ma ei tea, kellelt ta selle ostis.”

      Nad läksid majja ja istusid köögilaua äärde. Wallander mõtles, et see on hoopis teine maja kui see, kuhu ta tuli mõni tund tagasi kavatsusega järele vaadata, kas see tasuks ära osta või mitte.

      „Eks me peame vist kogu aia üles kaevama,” ütles Martinsson. „Aga kõigepealt katsetavad nad ühte uut masinat, mingit detektorit, mis peaks inimkeha jäänused avastama. Umbes sama nagu metallidetektor. Nyberg ei usu sellesse mitte vähimatki, aga ülemus nõudis. Eks Nyberg arvab vist, et saab siis käsi hõõruda, kui kogu see kuramuse riistapuu kasutuks osutub. Siis saab ta vana ausa meetodi käiku lasta ja labidatega kaevama hakata.”

      „Mis siis saab, kui me midagi ei leia?”

      Martinsson kortsutas kulmu.

      „Mis sa sellega mõtled?”

      „Mis sa ise arvad? Maa sees on käsi. Järelikult peaks siin midagi rohkemat olema. Terve surnukeha. Ma mõtlen seda, et kust kohast saab surnud käsi välja ilmuda? Kas vares on selle kuskilt kätte saanud ja siia aeda maha pillanud? Kas siin aias kasvavad mullast käed välja? Või sajab sel sügisel Löderupi kohal taevast käsi alla?”

      „Sul on õigus,” ütles Martinsson. „Me peaksime veel midagi leidma.”

      Wallander silmitses mõtlikult läbi akna aeda.

      „Keegi ei tea, mille me leiame,” ütles ta. „Võib-olla terve surnuaia. Ehk on see vana katkuaegne kalmistu?”

      Nad läksid uuesti aeda. Martinsson pidas Nybergi ja teiste kriminalistidega nõu. Wallander mõtles oma kujuteldava koera peale, kes just sel silmapilgul tundus kättesaamatum kui kunagi varem.

      Martinsson ja Wallander sõitsid politseimajja tagasi. Nad parkisid autod ja läksid Martinssoni kabinetti; Wallander polnud varem näinudki, et see nii sassis võib olla. Kunagi väga ammu oli Martinsson olnud äärmiselt korralik, peaaegu pedantne politseinik. Nüüd elas ta kaoses, kus võõrale tundus täiesti võimatuna mõnda vajalikku paberit üles leida.

      Martinsson nähtavasti aimas ta mõtteid.

      „Siin näeb jõle välja,” ütles ta mornilt ja tõstis oma tooli pealt mõned paberid mujale. „Ma püüan koristada. Aga mida ma ka ei teeks, kasvab paberite ja kaustade hulk kogu aeg jõudsalt.”

      „Mul on sama lugu,” ütles Wallander. „Alguses, kui mul õnnestus arvuti kasutamine selgeks õppida, siis arvasin, et paberikuhjad hakkavad kahanema. Aga tegelikult läks hoopis vastupidi.”

      Wallander jäi vait ja vahtis aknast välja.

      „Mine koju,” ütles Martinsson. „Sul on täna vaba päev. Ma tunnen ennast süüdi, et palusin sul seda maja vaatama minna.”

      „Maja meeldis mulle,” ütles Wallander ja tõusis püsti. „See meeldis mulle ja ma olen peaaegu kindel, et see oleks ka Lindale meeldinud. Ma kujutasin juba ette, et helistan sulle ja teatan oma lõplikust otsusest see ära osta. Aga nüüd ma enam ei tea …”

      Martinsson tuli koos temaga valvelaua juurde.

      „Mis see oli, mis me leidsime?” ütles Wallander. „Käsi, käe jäänused. Aiast.”

      Ta vaikis, sest järeldust polnud vaja valjusti välja öelda. Neil tuleb lahendada mõrvajuhtum. Juhul muidugi, kui käsi pole olnud seal nii kaua, et surma põhjust või ohvri isikut ei suudeta enam tuvastada.

      „Ma helistan,” ütles Martinsson. „Kui vahepeal midagi ei juhtu, näeme homme.”

      „Kell kaheksa,” sõnas Wallander. „Siis arutame asja läbi. Kui ma Nybergi ikka tunnen, siis kaevab ta seal öö otsa.”

      Martinsson läks oma kabinetti tagasi. Wallander istus autosse, kuid muutis siis meelt ja jättis auto parklasse. Ta kõndis ringiga läbi linna ja ostis raudteejaama lähedalt kioskist õhtulehe.

      Pilved hakkasid taas kogunema. Ta märkas, et ka õhk on jahedamaks läinud.

      6

      Wallander avas välisukse ja kuulatas. Lindat polnud kodus. Ta keetis teed ja istus köögilaua äärde. Käe leidmine valmistas talle pettumuse. Lühikeseks silmapilguks oli ta olnud veendunud, et see on just see maja, mida ta on oodanud. Just nimelt see maja ja mitte mõni teine. Ja ootamatult muutus koht kuriteopaigaks. Või vähemalt aiaks, mis peidab endas sünget saladust.

      Ma ei leia kunagi maja, mõtles ta. Ei tule ei maja, koera ega ka uut naist. Kõik jääb vanaviisi.

      Ta jõi teetassi tühjaks ja heitis voodi peale pikali. Kuna on pühapäev, peaks ta järgima Linda juurutatud kommet linu vahetada. Aga ta ei jaksanud seda teha.

      Kui ta ärkas, oli ta mitu tundi maganud. Akna taga oli kottpime. Linda polnud ikka veel koju tulnud. Ta läks kööki ja jõi vett. Samal silmapilgul, kui ta klaasi kraanikausi kõrvale pani, helises telefon.

      „Wallander.”

      „Nyberg siinpool. Me ootame.”

      „Mida?”

      „Sind. Mis sina siis arvasid?”

      „Miks te mind ootate?”

      Nyberg hingas raskelt. Wallander sai aru, et Nyberg on väsinud ja ärritatud.

      „Kas keskjaamast sulle ei helistatud?”

      „Mulle pole keegi helistanud.”

      „Kurat, kuidas on politseil võimalik oma tööd teha, kui isegi selle peale ei saa kindel olla, et vajalikud teated edasi antakse?”

      „See pole praegu oluline. Mis juhtus?”

      „Me leidsime surnukeha.”

      „Surnukeha või skeleti?”

      „Mis sa ise arvad? Loomulikult skeleti.”

      „Ma tulen sinna.”

      Wallander pani toru hargile, otsis kapist sviitri ja jättis köögilauale sedeli. Läksin tööle. Ta kiirustas politseimaja juurde autot ära tooma. Kohale jõudes soris ta taskutes ja talle meenus, et oli võtme köögilauale pannud.

      Hetkeks tekkis tal tahtmine nutta. Või lihtsalt minema minna. Ilma tagasi vaatamata. Minna ja mitte kunagi enam tagasi tulla.

      Ta