Käsi. Henning Mankell

liigub liiga vähe. Pealegi passib Linda kindlasti üleval akna peal. Kui ta auto võtab, siis ta veel pärast Linda käest saab.

      Ta seadis sammud politseimaja poole.

      Me oleme nagu vana abielupaar, mõtles ta. Või nagu keskealine politseinik liiga noorukese naisega. Kõigepealt olin ma abielus tema emaga. Nüüd on tunne, nagu elaksin ma mingis kummalises abielus oma tütrega. Igapidi ontlikult. Kuid mõlema ärritus muudkui kasvab, pidevalt.

      Martinsson istus inimtühjas politseimajas oma kabinetis. Ta lõpetas telefonikõnet, mille teemaks oli nähtavasti mingi kadunud traktor, Wallander lehitses kõne lõppu oodates politseiameti uut määrust, mis laual vedeles. Määrus puudutas pisargaasi kasutamist. Viimasel ajal oli seda Lõuna-Rootsis katsetatud ja uusima uuringu järgi oli relv osutunud vägivaldsete isikute maharahustamisel suurepäraseks abivahendiks.

      Wallander tundis end järsku vanana. Ta polnud suurem asi laskur, ta oli alati kartnud, et satub olukorda, kus tal tuleb tuli avada. Seda oli ette tulnud, aastaid tagasi oli ta enesekaitseks ka ühe mehe maha lasknud. Kuid mõte lisada oma isiklikku relvaarsenali väikesed vihased spreipurgid ei meeldinud talle sugugi.

      Ma hakkan iseenda jaoks liiga vanaks jääma, mõtles ta. Iseenda ja oma elukutse jaoks.

      Martinsson virutas toru hargile ja kargas toolilt püsti. Wallanderile meenus järsku noor mees, kes umbes viieteist aasta eest Ystadi politseisse tööle tuli. Juba siis oli Martinsson kahelnud, kas ta sobib politseinikuks. Aastate jooksul oli ta töölt lahkumise mõtte mitu korda peaaegu teoks teinud. Kuid siiski jäi ta alati paigale. Nüüd pole ta enam nii noor. Erinevalt Wallanderist polnud ta aga kaalus juurde võtnud, vaid hoopis kõhnemaks jäänud. Suurim muudatus oli see, et tema paks pruun juuksepahmakas oli kadunud, Martinsson oli aastatega kiilaks jäänud.

      Martinsson ulatas talle võtmekimbu. Wallander nägi, et enamik võtmeid olid vanaaegsed.

      „Minu naise tädipoeg,” ütles Martinsson. „Ta on väga vana, maja on tühi, mees on viimase hetkeni vastu punninud ega ole tahtnud maja müüa. Aga nüüd on ta vanadekodus ja saab aru, et sealt tal enam pääsu ei ole. Ta palus juba ammu, et mina müümise enda peale võtaksin. See aeg on nüüd käes. Mõtlesin kohe sinu peale.”

      Martinsson viipas kulunud ja kipaka lisatooli poole. Wallander võttis istet.

      „Sinu peale mõtlesin mitmel põhjusel,” jätkas ta. „Esiteks ma tean, et sa otsid maamaja. Aga teiseks ka maja asukoha pärast.”

      Wallander ootas, et Martinsson jätkaks. Ta mõtles, et Martinssonil on halb komme venitada, ajada lihtsad asjad keeruliseks.

      „Maja asub Vretsvägenil Löderupi vallas,” jätkas Martinsson.

      Wallander sai aru, mida Martinsson silmas peab.

      „Milline neist?”

      „Müüja nimi on Karl Eriksson.”

      Wallander mõtles järele.

      „Kas tal oli omal ajal bensiinijaama juures sepikoda?”

      „Täpselt nii.”

      Wallander tõusis ja võttis võtmed.

      „Sellest majast olen ma tihti mööda sõitnud. Võib-olla on see mu isa majale liiga lähedal?”

      „Sõida kohale ja vaata järele.”

      „Kui palju ta selle eest saada tahab?”

      „Ta jättis mulle hinna osas vabad käed. Aga kuna raha läheb minu naisele, siis tuleb mul loomulikult turuhinda küsida.”

      Wallander jäi ukse vahel seisma. Ta lõi järsku kõhklema.

      „Saad mulle ehk mõne vihje anda? Mul pole ju mõtet maja vaatama sõita, kui see on nii kallis, et ma ei saa ostmist isegi kaaluda.”

      „Sõida kohale,” ütles Martinsson. „Hind on sulle jõukohane. Kui sa seda tahad.”

      3

      Wallander läks Mariagatanile tagasi. Ta oli elevil, kuid vajus samas mõttesse. Täpselt siis, kui ta autosse istus, algas tugev vihmasadu. Ta sõitis Ystadist välja Österledenile ja mõtles järsku, et sellest on juba mitu aastat möödas, kui ta sama teed mööda oma isa vaatama sõitis.

      Kui kaua isa juba surnud on? Võttis natuke aega, enne kui tal aastaarv meelde tuli. See oli ammu. Palju aastaid on möödunud sellest, kui nad Roomas oma viimasel ühisel reisil käisid.

      Talle meenus, kuidas ta oli isale järgnenud, kui too üksi Roomas jalutama läks. Tal oli endiselt häbi, et oli isa salaja jälitanud, soovides näha, kuhu too läheb. See, et isa oli vana ja mitte enam päris täie mõistuse juures, ei vabandanud, et Wallander tal silma peal hoidis. Miks ta ei jätnud isa rahule, kui too vanu aegu meenutades Roomas ringi liikus? Miks Wallander talle järele läks? Öelda, et ta muretses isa pärast, olnuks liiga lihtne.

      Wallander mäletas seniajani tookordset tunnet. Ta ei muretsenudki eriti. Ta oli lihtsalt uudishimulik.

      Tundus, nagu oleks aeg kokku tõmbunud. Nagu oleks ta alles eile isale külla sõitnud, et temaga kaarte mängida, võib-olla natuke napsu võtta ja siis millegi täiesti ebaolulise pärast tülitsema hakata.

      Tunnen vanast puudust, mõtles Wallander. Isa on üks ja ainuke. Tihtipeale oli ta üsna võimatu ja suutis mind täiesti endast välja ajada. Aga ma tunnen temast puudust. Midagi pole teha.

      Wallander keeras tuttavale teele ja nägi eemal isa vana maja katust. Kuid ta sõitis maja juurde viivast teeotsast mööda ja keeras selle asemel teisele poole.

      Kahesaja meetri pärast jäi ta seisma ja tuli autost välja. Sadu oli lakanud.

      Karl Erikssoni maja ümbritses hoolitsemata aed. Vanaaegsel Skåne talumajal oli kunagi olnud kaks tiiba. Nüüd oli üks neist puudu, see võis olla maha põlenud või lammutatud. Aiaga ümbritsetud maja seisis üksikuna keset põlde. Eemalt kuulis Wallander traktorimürinat. Üles küntud maa ootas talvist lumevaipa.

      Wallander avas kriiksuva värava ja astus õuele. Liivaga kaetud rada oli kindlasti juba mitu aastat rehitsemata. Maja ees kasvava kõrge kastani otsas lärmasid varesed. Võib-olla oli puu kunagi istutatud selleks, et see majale õnne tooks. Wallander seisis liikumatult ja kuulatas. Majaümbruse hääled peavad talle meeldima, alles siis võiks ta kaaluda siia elama kolimist. Kui tuule või vaikuse hääled ei tundu õiged, siis võib ta samahästi kohe otsa ringi pöörata ja minema sõita. Kuid kuulatades tundis ta rahu. Teda ümbritses talveootuses Skåne sügise vaikus.

      Wallander kõndis ümber maja. Selle taga oli paar õunapuud, sõstrapõõsad ja lagunenud, kivist aiamööbel. Ta kolas ringi, komistas lehtede sees millegi otsa, see võis olla vana katkine reha, ja läks siis maja ette tagasi. Ta mõtles, milline võtmetest võiks sobida, pistis selle lukuauku ja avas ukse.

      Õhk majas oli kopitanud ja umbne. Vana mehe kirbe lõhn. Ta kõndis läbi tubade. Mööbel oli vana, seintel rippusid pildid vanasõnadega. Toas, mis nähtavasti oli olnud vana mehe magamistuba, seisis vana telekas. Wallander läks kööki. Külmkapp oli välja lülitatud. Kraanikausis olid surnud hiire jäänused. Ta läks trepist üles teisele korrusele, see kujutas endast sisustamata pööningut. Maja nõuab väga palju tööd, see oli kohe selge. Ja see pole sugugi odav, ehkki ta võib saada üht-teist ka omal jõul ära teha.

      Ta läks trepist uuesti alla, istus ettevaatlikult vanale diivanile ja valis Ystadi politseimaja numbri. Kulus mõni minut, enne kui Martinsson vastas.

      „Kus sa oled?” küsis Martinsson.

      „Vanasti küsiti esimese asjana, kuidas läheb,” vastas Wallander. „Nüüdsel ajal küsitakse, kus sa oled. Tervitusfraasid on tõelise revolutsiooni läbi teinud.”

      „Kas sa sellest rääkimiseks mulle helistasidki või?”

      „Ma olen majas.”

      „Kuidas tundub?”

      „Ma ei tea. Maja on võõras.”

      „Sa oled seal ju esimest korda. Muidugi on see võõras.”

      „Ma