Käsi. Henning Mankell

>

      KÄSI

      1

      Laupäeval, 26. oktoobril 2002, oli Kurt Wallander ärgates väga väsinud. Nädal oli olnud raske, sest Ystadi politseimajas möllas gripp. Wallander, kes tavaliselt esimesena tõbiseks jäi, oli seekord mingil seletamatul põhjusel üks neist vähestest, keda haigus ei murdnud. Kuna nädala jooksul oli Svartes toimunud jõhker vägistamine ja Ystadis mitu kaklust, oli Wallanderil palju tööd ja tuli teha ületunde.

      Ta oli öö hakuni oma kirjutuslaua taga istunud. Pea oli töötegemiseks juba liiga paks, aga samas polnud tal ka mingit tahtmist koju Mariagatanile minna. Politseimaja ümber lõõtsusid tuuleiilid. Aeg-ajalt liikus koridoris inimesi. Wallander lootis, et keegi ei tule tema ukse peale koputama. Ta tahtis rahu saada.

      Millest rahu? mõtles ta endamisi. Võib-olla ennekõike iseendast. Nukrusest, mis üha kasvab ja millest ma mitte kellelegi ei räägi.

      Sügislehed lendlesid akna taga. Ta kaalus hetke, kas peaks võtma allesoleva puhkuse välja ja püüdma leida odavat reisi Mallorcale või mõnda teise suvituskohta. Kuid ta ei mõelnud seda mõtet isegi lõpuni. Ka Hispaania saarel sirav päike ei tooks talle rahu.

      Ta vaatas lauakalendrit. 2002. aasta. Oktoobrikuu. Üle kolmekümne aasta on ta politseinik olnud. Malmö tänavatel patrullinud noorukist on nüüdseks saanud kogenud ja lugupeetud kriminaalpolitseinik, kellel on läinud õnneks lahendada paljud rasked kuriteod. Ehkki ta ei saa inimesena oma eluga rahul olla, pole tal vähemalt politseinikuna põhjust nuriseda. Ta oli oma tööd hästi teinud ja sellega ehk inimestele suuremat turvatunnet pakkunud.

      Tänaval möödus auto, juht vajutas gaasi põhja. Kummid vingusid. Noor mees rooli taga, mõtles Wallander. Kindlasti teab, et möödub parajasti politseimajast. Loomulikult tahab ta meid meelega õrritada. Aga minuga ei lähe see trikk läbi. Enam mitte.

      Wallander läks koridori. Seal polnud hingelistki. Ühe suletud ukse tagant oli kuulda summutatud naeru. Ta tõi omale tassi teed ja läks kabinetti tagasi.

      Teel oli imelik maik. Teepakki uurides avastas ta, et tassis on jasmiinitee. See ei maitsenud talle. Ta viskas paki prügikorvi ja kallas joogi lillepotti orhidee peale – see oli tütar Linda kingitus.

      Järsku torkas talle pähe mõte sellest, kuidas pikkade politseis töötatud aastate jooksul on kõik muutunud. Kui ta patrullteenistuses alustas, võis märgata üsna suurt erinevust Malmö-sugustes linnades ja Ystadi-taolistes väikelinnades toimuva vahel. See erinevus oli nüüdseks peaaegu olematuks kahanenud. Eriti puudutas see kõiki uimastitega seotud kuritegusid. Tollal kui ta Ystadi kolis, sõitsid paljud narkomaanid teatud kindlat liiki uimastite hankimiseks Kopenhaagenisse. Nüüdsel ajal sai seda kõike Ystadist osta. Ta teadis ka seda, et plahvatuslikult on kasvanud uimastite müük interneti kaudu.

      Wallander vestles sageli oma kolleegidega sellest, et viimaste aastate jooksul on politsei töö üha raskemaks muutunud. Kuid nüüd, istudes oma kabinetis, mille akna külge kleepusid sügisesed lehed, mõtles ta järsku, kas see on ikka tõsi? Kas see pole tegelikult hoopis ettekääne? Ettekääne selleks, et mitte pidada sammu ühiskonna ja seega ka kuritegevuse muutumisega?

      Keegi pole mind kunagi laiskuses süüdistanud, mõtles Wallander. Aga võibolla olen ma kõigest hoolimata siiski laisk. Või hakkan laisaks jääma?

      Ta tõusis, võttis tooliseljale visatud jope, kustutas tule ja lahkus ruumist. Mõtted jäid kabinetti maha, küsimustele polnud vastust.

      Ta sõitis läbi pimeda linna. Vihmavesi läikis asfaldil. Pea oli järsku täiesti tühi.

      Järgmine päev oli tal vaba. Läbi une kuulis ta köögist telefonihelinat. Linda, kes oli pärast Stockholmi politseikooli lõpetamist eelmisel sügisel Ystadis politseinikuna tööle hakanud, elas endiselt kodus. Tegelikult oleks ta pidanud olema juba ära kolinud, aga talle lubatud korteri üürileping oli ikka veel sõlmimata. Wallander kuulis, et Linda vastas telefonile, ja mõtles, et tal pole vaja muretseda. Martinsson oli eelmisel päeval pärast haigust tööle tulnud ja lubanud Wallanderit mitte segada.

      Keegi teine talle ei helistanud, eriti veel pühapäeva varahommikul. Linda seevastu jutustas iga päev pikalt oma mobiiltelefoniga. Wallander oli selle üle mõtisklenud. Tema enda suhe telefonidesse oli keerukas. Ta võpatas iga helina peale, erinevalt Lindast, kes nähtavasti suurt osa oma elust just nimelt telefoni kaudu korraldas. Arvatavasti oli see lihtsalt märk, et nad kuuluvad erinevatesse põlvkondadesse.

      Magamistoa uks lükati lahti. Wallander võpatas ja sai pahaseks.

      „Kas sa ei koputagi?”

      „See olen ju ainult mina.”

      „Mis sina selle kohta ütleksid, kui ma sinu toa ukse ilma koputamata lahti teeksin?”

      „Mul on uks lukus. Sulle on telefon.”

      „Mulle ei helistata.”

      „Praegu igatahes helistati.”

      „Kes see on?”

      „Martinsson.”

      Wallander ajas end voodis istuli. Linda silmitses halvakspanuga isa paljast kõhtu. Kuid ta ei öelnud midagi. Täna on pühapäev. Nad olid kokku leppinud, et seni, kuni Linda isa korteris elab, nad teineteist pühapäeviti ei kritiseeri. Pühapäeviti peab valitsema sõprus ja üksmeel.

      „Mis ta tahab?”

      „Ta ei öelnud.”

      „Mul on täna vaba päev.”

      „Ma ei tea, mida ta tahab.”

      „Kas sa ei võiks öelda, et mind pole kodus?”

      „Issand jumal!”

      Linda kadus oma tuppa. Wallander lontsis kööki ja võttis telefoni. Akna taga sadas vihma. Aga pilved olid hõredad, ta aimas koguni lapikest sinist taevast.

      „Ma arvasin, et mul on täna vaba päev!”

      „Ongi,” vastas Martinsson.

      „Mis on juhtunud?”

      „Mitte midagi.”

      Wallander tundis, et saab uuesti vihaseks. Kas Martinsson helistab ilma põhjuseta? See polnud tema moodi.

      „Miks sa siis helistad? Ma magan.”

      „Miks sa nii tigeda häälega oled?”

      „Sest ma olen tige.”

      „Ma arvan, et leidsin ehk sulle sobiva maja. Maal, üsna Löderupi lähedal.”

      Wallander oli juba aastaid mõelnud, et tahab Ystadi kesklinnast Mariagatanilt ära kolida. Ta tahtis minna maale ja koera võtta. Pärast seda kui isa mõni aasta tagasi suri ja Linda kodust ära kolis, tundis ta üha tungivamat soovi oma elus muudatusi teha. Ta oli koos maakleriga mitut müügis olevat maja vaatamas käinud. Kuid seda, mida ta otsis, polnud ta leidnud. Mõnikord oli tal peaaegu juba tunne, et on õiges kohas, kuid siis oli hind tema jaoks kättesaamatuks jäänud. Palgast ja säästudest ei piisanud. Politseinikul pole võimalik kuigi suuri sääste koguda.

      „Oled sa veel seal?”

      „Olen küll. Räägi täpsemalt.”

      „Hetkel ma ei saa. Öösel murti Åhlénsi kaubamajja sisse. Aga tule siia, siis võin lähemalt rääkida. Ja mul on koguni võtmed olemas.”

      Martinsson lõpetas kõne. Linda tuli kööki ja kallas omale kohvi. Ta vaatas isale küsivalt otsa ja valas seejärel veel teise tassi kohvi täis. Nad istusid köögilaua äärde.

      „Kas sa pead tööle minema?”

      „Ei.”

      „Mis ta siis tahtis?”

      „Tahtis mulle ühte maja näidata.”

      „Ta elab ju ridaelamus. Sina tahtsid hoopis maale kolida.”

      „Sa ei kuula, mis ma räägin. Ta tahab mulle maja näidata. Mitte oma maja.”

      „Mis maja see sihuke on?”

      „Ma ei tea. Kas tahad kaasa tulla?”

      Linda raputas pead.

      „Mul on muud plaanid.”

      Wallander ei küsinud, mis plaanid need on. Ta teadis, et selles osas on nad tütrega sarnased. Linda ei seletanud rohkem kui