Corrida. Teet Kallas

aasta kevadel müüs maalikunstnik Paul Paatmees Ülgeme talusuvila soodsa hinnaga (2500 rubla.) graafik Lembit Mähele.

      1974. aasta kevadel müüs graafik Lembit Mähe talusuvila soodsa hinnaga (1800 rubla.) teatridekoraator Olev Pistale.

      1975. aasta kevadel müüs teatridekoraator Olev Pista Ülgeme soodsa hinnaga (1200 rubla.) lasteraamatute illustreerijale Urvo Sugapuule.

      Veel paar korda vahetas Ülgeme omanikku. Paar kuud enne nimetatud juunipäeva, mil Veeriku saare postivedaja oma väsinud pea üürikeseks ajaks Punulaiu territooriumile puhkama asetas, vormistasid kaks Tallinna intelligenti, lasteajakirjanik Peep Pindam ja mitmekülgne literaat Osvald Rass, Oopkauba külanõukogus asjakohase dokumendi Punulaiu saarel asuva Ülgeme talu ostu-müügi kohta. Hind oli ostjale igati soodne, 550 rubla.

      MIDA O. RASS EI TEADNUD. MIDA O. RASS TEADIS

      Osvald Rass ei teadnud paraku midagi Ülgeme talusuvila kirevast majaraamatust. Vastasel korral oleks see kohe ta uurijaloomuse äratanud, huvitavaid mõtteid ning küllap ka järeldusi tekitanud.

      Kuna lasteajakirjanik Pindam oli äärmiselt hajameelne ja saamatu inimene, keda pidevalt jälitasid kõikvõimalikud äpardused, oli ta vana majaraamatu lihtsalt ära kaotanud. Osvald Rassile anti külanõukogus uhiuus raamat ja kanti sellesse esimesena tema enda nimi. See oli pidulik hetk… Osvald fikseeris hiljem oma päevikus, et sel silmapilgul, mil külanõukogu sekretär kirjutas puhtale lehele hoogsa „R”-tähe, oli ta vasak püksisäär hakanud rõõmsalt võdisema.

      Üksik saar, Osvald Rassi ja miljonite teiste inimeste helesinine, ent kättesaamatu unistus, oli reaalsel kujul astunud ta ellu täiesti ootamatult, pealegi eluperioodil, mis oli niigi täis põnevaid ja kapitaalseid sündmusi. Veebruari lõpus.

      Veebruari lõpus otsustas Osvald Rass kolmandat ja viimast korda abielluda. Veebruari lõpus tuli ametlik teade, et tema taotlus kooperatiivkorteri saamiseks on erijärjekorra alusel arvesse võetud. Veebruari lõpus istus ta õhtute ja ööde kaupa oma ajutises korteris, väikeses määnduvate seintega toas Kalamaja agulis ja uuris ning süstematiseeris tõusva loomingulise õhinaga äärmiselt huvitavaid materjalileide (kirju, postkaarte, täisluuletatud taverniarveid), mis pärinesid kahelt auväärses eas naisterahvalt ning paarist kolikambrist. Temas küpses otsus kirjutada raamat „Mart Viitari tähelend”, mis ei jääks kuigivõrd alla samažanrilistele tippteostele maailmastandardi tasemel, I. Stone’i loojaraamatutele näiteks.

      Veebruari lõpus laskus linna kohale rõske udu, soolatatud kõnniteed sulasid ja lagunesid, hallid taksod rassisid, külg ees, läbi kollakate lumehangede, vanalinna kohal tiirlesid hakid, ühel sellisel päeval astus Osvald Rass teisejärgulisse viineribaari ja sai seal kokku põgusa teretuttavaga, lasteajakirjanik Peep Pindamiga. Nagu öeldud, oli Pindam saamatu ja kurb inimene. Ta hakkas kohe häbelikult nurka vaadates kurtma elumuresid, oma nelja tütre ja kahe poja gripihooge, naise purunenud prille, isiklikku rusutist ja stagnatsioonitunnet, samuti ka viiekümne kopika defitsiiti. Kui Osvald Rass oli talle ostnud klaasikese õuna-arooniaveini, endale koorega kohvi, tundis ta kohustust kurta murelikule mehele endagi ainsat hetkeprobleemi. Neid ühendas põlvkonnasolidaarsus, samuti ka ühesugune odavast kunstmaterjalist poolkasukas… Igatahes ei tahtnud Osvald eakaaslasest liiga palju kehvem olla, üks mure pidi tal ikka leiduma, ja see oli hägune suveperspektiiv. Osvaldil polnud vähimatki soovi oma tulevasega vanematekodusse sõita. Esiteks oleksid konservatiivsed vanainimesed ta uue naisevõtu hukka mõistnud, teiseks suvitas nende juures juba aastaid Osvald Rassi teine naine – mis parata. Kooperatiiviperspektiivi, abiellumist, garderoobi täiendamist silmas pidades ei tulnud lõunamaised loomingulised majad või kuurordid eriti kõne alla. Ometi oli ta just selleks suveperioodiks planeerinud kolm kuud palgata puhkust, et kirjutada ühe hea hooga käsikiri valmis. Egas terve suve siis toaubrikus pea istuma, ninas keldrikorruse kalapoe ja tänaval sulava asfaldi haisud? Ja mida peab üks noor naisinimene sellisel puhul tegema?

      Lasteajakirjanik Pindam kuulas teda huviga, pingsalt, mõtles midagi ja ütles siis:

      „Kuule, sa osta minu käest üksik saar ära. Saad tükkis majaka ja tuuleveskiga, kui sa eksootikast hoolid. Ega ma muidu ei pakuks, aga me ei saa seal oma lastekarjaga hakkama. Lapsed tahavad piima, saad aru? Ma annan maruodavasti ära.”

      Esiotsa vilksas „üksik saar” Osvaldil üsna kõrvust mööda. Aga siis sattus ta ärevusse. Sattus ärevusse ja hakkas kartma, et viimati müüb Pindam saare kellelegi teisele. Jah, igal muul puhul oleks ta kõike palju põhjalikumalt kaalunud ja uurinud, ent nüüd oli ju tegemist saarega! Pealegi laabus tal sel kevadtalvel kõik hämmastavalt edukalt, kui mitte ütelda, et lausa mingi müstilise uljusega. Mõned lähemad sõbrad, kes Osvaldi senist saatust, umbusklikku ja põhjalikku elukäsitust paremini teadsid, hakkasid teda koguni natuke võõristama. Osvald aga elas äkki lausa suurilmaelu: tegi kumu äkilise abieluga, tähistades selle sõlmimist ühes restoranis, tal ilmus mahukas kogumik artikleid, samas sõlmis ta lepingu uue raamatu peale, ostis maja väikesele saarele ja värvis väljakutsuvalt kirsipunaseks oma halli „Žiguli”. Vähe sellest, et see toimus noore naise esimese tagasihoidliku vihje peale, Osvald nimetas autot nüüd sageli „Ladaks”, mis polnud ju vale, küll aga mõnevõrra edev.

      (Mis puutub autosse, siis oli seegi vedamine, mis juhtus aastapäevad varem ja oli otsekui sissejuhatus järgnevale eduperioodile. Osvald võitis auto loteriipiletiga, mille talle poolvägisi määris kaela vagunisaatja Tallinn–Riia rongis. Loteriist polnud Osvald Ragnele rääkinud, ja kas sellel tühisel detailil oligi mingit tähtsust?)

      Niisiis, Osvald Rass, iseloomu ja elukutse tõttu tavaliselt tüütuseni põhjalik inimene, teadis tol juunikuu reedel Punulaiu geograafiast, ajaloost ja olevikust umbkaudu niisama palju, kui pakkusid kasinad read teatmeteostes „Eesti NSV” ja „Eesti saared”, lisaks veel üht-teist lasteajakirjanik Pindami, Veeriku saare postivedaja, külanõukogu sekretäri ja kolhoosi osakonnajuhataja käest. Seda kõike polnud kuigi palju.

      Mis puutus konkreetselt Ülgemesse, siis siin oli ta juba pisiasjadeni kõigega kursis. Tal oli sisse seatud erikaustik, kus oli loetletud kõik, mis Ülgemel oli, samuti ka see, mida seal veel polnud. Loetletud olid nii hooned eraldi kui ka viimne kui lusikas, rääkimata kohendamist vajavast kemmergust, arusaamatuks jäävast rennist, mis ühendas aia taga seisvat puuküna kaevuga, rääkimata eest leitud raamatutest ja muudest trükistest, sealhulgas „Postimehe” aastakäik möödunud sajandist, „Aiapidaja käsiraamat”, „Nõuandeid küülikukasvatajale” ja Ernest Hemingway romaan „Ja päike tõuseb”.

      Rääkimata toidumoonast konservide ja kuivainete näol, mis eelmistel kordadel suurel hulgal keldrisse sai paigutatud…

      Nad tulid majaka juurest põiki, hea õnne peale lootes, umbkaudu Ülgeme suunas. Osvald jutustas naisele Punulaiust ja Ülgemest. Tegelikult tahtnuks ta iga paari sammu järel peatuda, täie rinnaga värsket soolakirbet õhku sisse hingata ning hüüda: ilus oled, oma saar! Või lihtsalt korrata: küll on hea, küll on hea…

      Ragne, seljas must rannakleit, mis suuri punaseid moone täis joonistatud, põikas alatihti aimatavalt teerajalt kõrvale ja kummardus hõlmade lenneldes ning õnnelikult ahhetades kadakate vahel kasvavaid maasikaid noppima. Tõsi, need olid alles esimesed heleroosad marjad, aga milline rõõm oli nendestki linnatüdrukule! Osvaldil oli maasikate suhtes allergia. Ta jälgis naise kepslemist ja tahtis jälle, ei tea mitmendat korda juba õhata – küll on hea. Ragne oli nagu liblikas. Kas admiral või pääsusilm… Tahtmatult meenutas Osvald Astat ja Ainot, kaht tõsist matemaatikanaist, kes poleks nagu kunagi noored olnudki, tahtmatult proovis Osvald ette kujutada, mida nemad sellises situatsioonis oleksid teinud – küllap oleksid hakanud rääkima vitamiinidest, toormoosidest, purgikaantest. Ah, tühja nendega, Asta ja Ainoga, nende igavesti närvilises keskeas naistega. Pika elu peab mõni mees ära elama, et aru saada, keda ta õieti enda kõrval vajab, mõtles Osvald Rass, muigas elutargalt, eneseirooniliselt, rügas läbi tiheda kadakavõsa ja pajatas ennast kokku võttes edasi:

      „Paadimees Eimariga on meil niisiis kokkulepe, et ta tuleb meile järele igal kolmapäeval. Juhul, kui on vajadust poodi minna. Kui aga pole, siis posti ja paar leivapätsi toob Eimar meile ise. Ah jah, muide, mis puutub telefoni…”

      „Issand,