Corrida. Teet Kallas

Veidi tavatu, ent siiski, ei midagi liiga originaalset… Juba nähtud, juba loetud. Ulmekirjandus!

      Õlgu kehitades astub noor naine merest välja. Seisatab rannaliival. Võtab kauni asendi. Enesekriitika korras olgu lisatud, et ta on tõepoolest üsna kenake, see on näha isegi lähistroopilises põhjamaa öös. Jumal tänatud, see noor naine on kõigest kahekümne kuue aastane! Millest siiski see nukrus, see tusk, majakamuusikust või? Ei tohiks nagu olla… Hullematki nähtud. Tüdruk, tüdruk, küll sa oled ülemeelik, need ööd on nii valged ja kuluvad ruttu, aga tõesti-tõesti, oled see ikka sina ise, seesama villis näpuotstega õnnetu masinakirjutaja, kes nagu väike rammetu rähn toksis halli büroomasinasse „Moskva” teiste inimeste sõnu, lauseid, ridu, lõike, tähti, ja ainult väga harva raatsis keegi su masina kõrvale poetada kimbukese alpikanne, pea alati oli sel kingitusel ka mingi kaugem tagamõte… Olid see tõesti sina, tüdruk?

      Need ööd on nii valged ja kuluvad ruttu, nagu räägib ka Valgre-Vaarandi laul, ja mis sellest Jimmyst enam, mis sellest Haldoristki, viimati on nad tõepoolest kusagil olemas, need ujeda keskkoolipiiga salasõbrad, äkki pole olemas Genkatki? Jumal, kui ammu see oli! Detsembris… Aga näe, see valge majakamuusik tõuseb nüüd lendu nagu pääsuke või pisuhänd. Pole midagi parata, ilu on ilu ja sündsus on sündsus, tuleb kleit selga panna, ega me fotonäitusel ole! Tuleb kleit selga panna, sest muidu võib midagi valesti minna, viltu, vihuti, aga enam ei tohi lasta millelgi valesti ja viltu minna, tüdruk. Ega sa ometi ei taha jälle mõnda toimetusse rähniks hakata? Mis oli, see oli, kriips peale ja punkt, mis sa soovid, pillimees?

      Osutub, et sel kitarristil pole mingit valget õhtuülikonda, tal on seljas vaid heleviledad ersatstunked, ma naeran ah-ha-haa, laulaks nüüd Adele operetist „Nahkhiir”, sest see kõik on nii ääretult tuttav ja meeldivalt tüütu, ja see südamlike sorakil vurrudega vananev poisu ei mõju täna kuigi tõsiseltvõetavana.

      „No ja edasi? Muide, tere tulemast minu väikesele üksikule saarele!”

      Ööbikud, peoleod, koolibrid puhkevad meloodiliselt naerma, ja merel lõkerdavad meloodiliselt delfiinid, olümpiahülged, kalasabadega piigad, merel vallatleb ulmekirjandus…

      „Mis sa naerad, Ragne-pai?”

      „Ah, ma mõtlesin igasuguseid lollusi,” ütles noor naine huuli torutades, kirtsutas ninaotsa ja hakkas tõepoolest naerma. „Ma olen nii põnevil. Ausalt.”

      Mees pani talle delikaatselt käe ümber õla ja jäi ise üksisilmi vahtima poordi poolt lähenevat paadisilda. Samal ajal karjus Eimar midagi mootorimürinasse. Ragne ei saanud millestki aru. Osvald sai, kuna oli Eimariga varemgi kokku puutunud. Ta teadis juba, et paadi-Eimaril oli harjumus mõnevõrra ootamatus situatsioonis mingit huvitavat eluseika jutustama hakata.

      Nüüd näis paadimees tahtvat paadil omapead sillalaudadesse rammida lasta, tüüripinni oli ta ammu käest lasknud. Osvald ei julgenud talle seda meenutada. See olnuks viimati ebadelikaatne. Aga Eimar jutustas kahe käega kaasa aidates õpetlikku lugu tuttavast rätsepmeistrist Lemberist. Oli tõesti viimane aeg – konjakipudel oli märkamatult tühjaks saanud, reisijad sama hästi kui Punulaiul.

      „… talle, et mingu ära artelli – see juhtus veel artellide aegu – et sealt saab palka ja jootraha pealekauba, eramaksu maksta aga ei tule. Sa sinder, kus siis Lember karjatas: äi, äi, äi, seda pole mette! Ma ole vabakutseline rätsepmeister, ma taha suvel Pärnu rannas peesitada, inimesi ja naisterahvaid vaadata, ja et oleks, et pudel õunaveini õige ligidal liiva sees oleks – see oo väga mugav!”

      „Ah nii, ah tõesti või?” hüüatas Osvald Rass viisakalt, ja pigistas siis silmad kinni. Ta uskus, et kohe lendab midagi pilbasteks – kas paat või sild. Aga ei! Mootor jäi vakka, ja viivu pärast sildus lappaja täpipealt keset silda seisva käruga kohakuti. Eimar oli suur meister.

      Ja siis lõi Osvaldi hing helama ning kõmisema nagu orel. Ta ajas ennast pikkamisi püsti.

      „See on nüüd sedasi, et oletegi kohal,” lausus paadi-Eimar lihtsalt. Temagi tõusis ettevaatlikult jalule, seisis hetke liikumatult paigal, siis aga kaotas tasakaalu. Ta kukkus rinnuli paadisillale. Teinud kindlaks, et sellest asendist pole kuigi lihtne pääseda, sõnas ta leplikult: „Teate mis – ärge mulle teinekord konjakit andke. Teile odavam ja mulle tervislikum. Ma olen veiniga harjunud. Noh, „Volga valge kange” ja… Üks sitt muidugi kõik, peaasi, et suminat saab. Nüüd on sedasi, et sa, kirjamees, pane ots üle selle tõika. Siis tõstke oma kraam tasakesi kärusse. Mina pean nüüd natuke puhkama. Oh, Anderson, kui sa teaksid…”

      Paadimees haigutas magusalt ja jäi kohe magama, jalad paadis, rindkere sillal.

      Aga Rassid kolisid Punulaiule.

      MIS MAKSAB ÜKS VÄIKE SAAR?

      Punulaid on väga väike saar Läänemeres. Hea kujutlusvõime korral võiks seda nimetada lähkrikujuliseks, tegelikult on laid lihtsalt ebamääraselt lopergune.

      Punulaiu pindala on viimastel andmetel (1963) 5,803km². Kuna aga laid koos teiste Läänemere saartega (Saaremaa, Hiiumaa, Muhu, Vormsi, Abruka, Vilsandi, Veeriku jt.) aegamisi kerkib, siis võib pindala olla juba mõne ruutmeetri võrra suurem. Saare suurim pikkus on 3 km 284 m, suurim laius loperguse ja sopilise kuju tõttu vaieldav, kuigi geograafiaatlased pakuvad peaaegu üksmeelselt välja 2 km 006 m.

      Punulaiu näol on tegemist tüüpilise kivise pinnasega ning kõrgendikuvaese väikesaarega. Kõrgeim looduslik punkt on Naharanna pank (16 m üle merepinna), siin-seal leidub veel üksikuid tähtsusetuid künkaid. Naharanna pangal seisab XIX sajandil ehitatud majakas. Sellest pole kahjuks kuigi palju teada, sest tolle aja perioodika ei peatu Punulaiu-Naharanna kivimajakal peaaegu üldse. Teada on vaid see, et majaka tegutsemisaeg (1837–1853) oli lühike ennekõike ebaõnnestunud kohavaliku tõttu. Õige pea ehitati uus majakas, see asub mandril, Sallamaa külas ja töötab tänaseni.

      Saarelt ulatuvad merre kolm võrdlemisi pikka säärt. Lõuna poole jääb Tömpsaba, mis koos kaarja vastaskaldaga moodustab randumiseks soodsa lahesopi. Tõsi küll, suuremate aluste jaoks on laht liiga madal. Läände sirutub Ullupää, kirdesse, Naharanna naabrusse jääb Sarvenina säär.

      Punulaiu floora on võrdlemisi liigivaene. Puudest kasvavad saarel domineerivalt kadakas ja mänd. Nähtavasti inimtegevuse jäljena leiame siit ka mingil määral kuuski, aga ka mitmeid lehtpuid: kaski, haabu, pärni, toomingaid, vahtraid, pihlakaid. Taimkatte kasinust korvab paari harukordse liigi esinemine, olgu nimetatud südajalehine rapuntsel (Phytéuma L. charmélii Vill), kirikakraleheline seebilill (Saponària L. bellidifòlia Smith) ja teravalõhnaline rohttaim, mida rahvakeeles hüütakse millegipärast pullipöörirohuks. Viimast taime on leitud veel vaid Vilsandi saarelt.

      Saare ja selle lähikonda jäävate väikelaidude (rahude) vetes esineb haugi, ahvenat, lesta, särge, säinast ja angerjat. Viimast lubatakse püüda piiratud vahenditega (vt. „Kalapüügi eeskirjad ENSV-s”, Tallinn, 1977). Saare linnustiku moodustavad kajakalised, pardilised, linavästrikud, liivarullid, kassikakk, neli suitsupääsupaari ja teised linnuriigi esindajad. Loomadest tuleks nimetada mutte, mügrisid, siile, hiirelisi, mitmesuguseid putukaid, aga ka teisi loomariigi esindajaid.

      Punulaiul valitseb mereline kliima. Suvi on suhteliselt soojem, talv aga äärmiselt ebastabiilne. Sademeid esineb mõnikord harva, mõnikord sageli. Tuuli esineb väga tihti.

      Punulaid jääb mandrist linnulennult kaheksa ja poole kilomeetri kaugusele. Koos lõunasse jääva Veeriku saatega ning arvukate väikelaidudega moodustab ta omaette arhipelaagi. Kui soojal ja selgel suvepäeval Oopkauba rannast merele vaadata, võime näha optilist efekti – nii mõlemad suuremad saared (Veeriku, Punulaid) kui ka laiud näivad veepinna kohal õhus hõljuvat. See silmapete tekitab illusiooni saarte kaugusest ja ligipääsmatusest.

      Laidusid, mis enamuses jäävad mandri ja Punulaiu vahele, on sõltuvalt aastaajast ning veetasemest kolmekümne ja kuuekümne vahel. Rahvasuu on andnud neile frivoolse, kuid millegipoolest täpse üldnimetuse – Lambapasa.

      Administratiivselt kuulub Punulaid „Peilingu” kolhoosi alla.

      1962. aasta kevadel ostis „Deftorvori” Tallinna Baasi vanemkaubatundja