Corrida. Teet Kallas

eet

      Corrida

      ESIMENE OSA

      PAAT VÄINA PEAL

      „Reedel, 16. juunil.

      Kui olla täpne, siis jõudis paat lahtisesse väinavette täna hommikul kell 11.15,” kirjutas üks tõtt ja täpsust kalliks pidav literaat hilisel õhtutunnil oma päevikusse. „Tegemist oli Veeriku saare postipaadiga,” lisas ta ääremärkuse korras, nühkis natuke aega pastakaga prilliraami ja jätkas: „Oli erakordselt ilus, ütleksin koguni, et ühemõtteliselt ülendavaid mõtteid ja tundeid sisendav juunihommik. Meri sillerdas sinirohekalt ja…”

      Tõtt ja täpsust armastaval literaadil oli loomulikult õigus. Võib-olla oli tegemist koguni lühikese suve kõige kaunima hommikuga. Vesi sillerdas tõepoolest sinirohekalt, kirkalt ja rõõmsalt, ja paadi kohmakas nina rügas sellesse matsivisadusega oma vagu, paadi kohmakas vari lohises mööda pinda nagu suur märg kalts, peletades laiali noorte lestade ja ahvenate vilkaid trobikondi. Seda lohmakat paati hüüti lappajaks. Selle päras rümas agressiivselt „Mikojani”-mootor. (Täpsustused pärinevad loomulikult ülalmainitud päevikust.)

      Üksiku ja lärmakana oli paat siia unustatud väina tekkinud, lastiks eri suuruses vineer- ja pappkaste, pampe, kohvreid, portfelle, seljakotte, spinninguid, kõige peal paar uhiuut spordikotti olümpiaregati embleemidega. Spordikotid kiiskasid päikeses vastu, läigatasid punasinist, sinivalget, punakollast kunstnahka, välgatasid tõmbelukuhõbedat ning ärritasid millegipärast paari kalakajakat, kes esimesest mootoripopsust saadik olid paadi kohal tiirelnud ning teineteise võidu kottidele valgeid märke lasknud.

      Käilapingil, seljaga sõidusuunas, istusid sõnatult mees ja naine. Nende näod olid hajameelsed, pilgud helesõgedad. Midagi muud sarnastavat või kokkulangevat mehe ja naise juures polnud. Mees oli sügavas keskeas, suurt kasvu, lõdva turjaga kohmakas inimene. Temas oli kõike natuke liiga palju – ninajuurt, põsepalle, alahuult, lõualotti, kõhtu, tagumikku, reisi, ja ilmselt just seetõttu võis jääda mulje, nagu kipuksid nii riided kui peakategi numbri võrra napimaks jääma. Muidu oli ta tõsine inimene – raskete raamidega prillid, beež barett ja puhtakskaabitud lõug. Naine mõjus ta kõrval lausa tillukesena, noorukese vennatütrena, sire ja sujuv nagu hästitehtud iluasi. Pea kaunilt viltu, salguke silmil, sinine müts kulmule tõmmatud. Mehe nahkne kuub õlgadel, lühikesed poistepüksid jalas. Mõlemad vaatasid kaugenevat randa, Oopkauba kalasuitsutustsehhi korstnat, männiku taga kikitavat kirikutorni…

      Päras istus paadimees. Paadimehe nimi oli Eimar. Eimar oli natuke vintis.

      Eimar polnud sugugi liiga tihti vintis. Ainult kolm korda nädalas – esmaspäeval, kolmapäeval, reedel. Tal polnud vererõhuga kõik korras, nii et ega ta rohkem niikuinii poleks välja kannatanud. Ja see, kui rangelt võtta, oli süütu olmevinditamine, sest nimelt nendel nädalapäevadel käis Veeriku saare postimees Eimar Rand Oopkauba rannakülas, suures nagu lahjemat sorti mandrilinn, korrespondentsi ja mõnikord ka produktide järel. Oopkaubas asus terve rida elulise tähtsusega asutusi: „Peilingu” suurmajandi kolmanda osakonna kontor, külanõukogu, sidejaoskond, ilmajaam, kalasuitsutustsehh, klubi, liiklusmärgitsehh – suurkolhoosi üks abiettevõtteid, kirik, ETKVL-i kauplus „Veeriku”, ETKVL-i söökla „Oopkauba” ja kollane kiosk küla serval vahtrate vilus. Kioskil ametlikult nime polnud, head inimesed hüüdsid seda aga ammust aega hellitavalt „Alligaatoriks”. Kõikjale oli Veeriku saare esindajal asja, kõige enam aga „Alligaatori” juurde.

      „Alligaatoris” ei käinud Eimar kaugeltki kannutäie hapuka õlle pärast, see tühi ei tasunud käimist – Eimar mõistis ise palju murdvamat ja muhedamat teha, ta kasvatas sel eesmärgil oma aiamaa servas koguni üht head sorti humalat. Eimar käis poes, sööklas ja loomulikult ka kioski juures ennekõike inimlikust suhtlemisvajadusest. Eimar oli erk ja uudishimulik mees, elu väikesel Veerikul kulges aga võrdlemisi ühekülgselt, seal tuli tal enamasti kuulata oma naise informatsiooni sellest, misuke viltuarenenud inimene ta on ja kuidas tegelikult elama peaks. Et suhtlemine „Alligaatori” juures püsiks vajalikul tasemel, pakuks pinget ja kätkeks võimalikult enam uusi teadmisi, tavatses Eimar sinna kaasa võtta pudeli-teise rahvaveini. Väga otstarbekas mark oli tema meelest näiteks „Volga valge kange”, paha sõna ei saanud ütelda ka punase vermuti kohta. Kõlbas ka sõstravein, kuigi sellest tulid kõrvetised. Ega Eimar polnud ülemäära nõudlik inimene. „Üks sitt ta puha, peaasi, et suminat saab,” tavatses ta ütelda.

      Napi tunni-kahe jooksul jõudis Eimar mitme meeskodanikuga vesteldes ammendada palju uut ja huvitavat nii rahvusvahelisest olukorrast, vabariigi pealinna teokatest uudistest, rajooni ja kodukolhoosi jooksvatest probleemidest, samuti ka miilitsaleitnant Andersonist. Andersoniga olid nad kunagi koos külakoolis käinud. Aga see oli ammu. Ah, see Anderson, tema oli „Alligaatori”-meestega tarbetult tihti närvilises vahekorras. Ah, see Anderson… Aga eks ta üks ebavõrdne võitlus muidugi oli, teinekord hakkas Eimaril Andersonist isegi natuke kahju. Aga elu käis oma radu, Anderson pidi oktoobris pensionile minema, „Alligaator” oli aga midagi jäävat. Ega Anderson paha mees olnud, kui nii võtta. Teiste inimeste asju ajades, nende eluloolisi kõverusi sirgeks võideldes oli Anderson unustanud enese elu sootuks korraldamata, jätnud naise võtmata ja õige kodugi soetamata…

      Pärast sisukaid vestlusi, mitmekesise informatsiooni talletamist astus Eimar nõukalt alla sadama poole, postipaun üle õla lentsumas, tähendusrikas muie suunurkadesse vajutatud. Ta mõtles uudistest, sorteeris neid erinevatesse mälulaegastesse – mida naisele rääkida, mida muule Veeriku rahvale, mida aga enda teada jätta. Teinekord lõi ta poolel häälel laulugi. Ei hoolinud Eimar looduse stiihiast, tormist ja idatuulest, udust ja jääsulbist. Suvel paadiga, talvel soome kelguga käis ta kolm korda nädalas Oopkaubal, ja õigupoolest oleks ta juba ammu pidanud mingi medali saama…

      Hooaja saabudes teadsid kõik suvitajad, ka need, kes esimest korda elus Oopkaupa saabusid, kust ja millal Eimarit leida („Alligaatori” mõjutsoonis murdunud haruga vahtra all, otse ja siis natuke vasakule…). Eimar oli suve saabudes selle rannikuosa kõige populaarsem ja vajalikum inimene. Teda teati Tallinnas, Tartus ja Tõraveres. Vähe sellest – küllap jutustasid temast mõnel tubasel talveõhtul oma sõpradele ka Leningradi poeet Miša Veller, Odessa humorist Jakov Ordinarski, Moskva füüsik Matvei Matvejev, Riia advokaat Uldis Brikis ja Tbilisi konjakitehnoloog Avto Maharadze, helde inimene. Jutustasid tuulest parkunud näoga paadimehest ja saagalikust Veeriku saarest, tuuleveskitest ja koduõllest, Läänemere liivasest põhjast ja suitsusaunast, kadakaväljadest ja kuivatatud lestadest, kõigest sellest eksootikast, mille juurde õnnelik juhus oli neid Eimari paadis kandnud. Eimari üldteatus kasvas iga hooajaga, võrdväärselt kodusaare omaga.

      Viimasel aastakümnel oli Veeriku, kus alaliselt elas vaid kakskümmend üheksa inimest, suvekuudel asustatud terve pataljoni jao intelligentsete ja ebapraktiliste perekondadega, kes nägid kurja vaeva poollagunenud kalurihüttide taastamisega, võitlesid sääsenuhtlusega ja kõhnusid mõnevõrra harjumatu, igatahes küllalt ühekülgse toitumise tõttu. Kõige selle juures olid need inimesed väga õnnelikud.

      Ka praegune paar, see paks prillimees oma noore naisega, oli Eimari „Alligaatori” juures üles otsinud, lähemale astunud, kahel viisakal häälel köhatlenud, pilke vahetanud, paluja tasadusega jalalt jalale tammunud, siis oli mees talle isegi konjakipudeli avanud. Viimane oli loll tegu, äratas liialt tähelepanu. Aga mis seal ikka, Eimar ei tahtnud tava rikkuda, rüüpas kolmandiku tõttamata sisse, jättis oma Oopkauba-sõpradega kättpidi hüvasti ja istus siis prillimehe kirsivärvi autosse. Tuttav lugu, tuttavad talitused, Eimar oli mõnikord mõtelnud, et niimoodi võib vähe kehvema iseloomuga mees õige ruttu raisku minna, upsakaks muutuda. Temal oli aga sisemist väärikust, tänu taevale. Tuttav lugu, selle vahega ainult, et need kaks ei tahtnudki tema saarele, need tahtsid hoopis Punulaiule. See saar jäi Veerikust tosin kilomeetrit põhja poole. Tegelikult oli see täiesti iselugu, kes asja teadis…

      Jah, nemad need olidki, kes olid kevadel omakorda Punulaiu ainsa majapidamise, Ülgeme talu tükkis laguneva tuulikuga endale ostnud. Käisid jutud, et nad oleksid vajaduse korral ostnud ära saare teises tipus seisva igivana majakavaregi, ja mitmed „Alligaatori” juures viibivad Oopkauba meeskodanikud, kes nägid päevast päeva kümneid ja kümneid turiste ning suvitajaid, silmitsesid seda paari varjamatu uudishimuga.

      Ka Eimar silmitses neid nüüd oma ahtripingilt mõtlikult ja arusaavalt. Eks ta ole, eks ta ole. Inimeste tahtmised käivad veidraid radu pidi, kunagi ei tea, mis neist tahtmistest tuleb. Need siin tahtsid Punulaiule. Aga – miks ka mitte. Eimar