September 1944. Mart Laar

lahkumast ning jätkasid vastupanu kuni hukkumiseni.20 Nii õnnestus Punaarmeel vaid samm-sammult edasi liikuda. Ründajate olukorra muutis raskemaks ka Saksa raskesuurtükkide tuli, mille tulemusel suutsid Punaarmee pioneeriüksused hõivatud sillapeade juures ette nähtud üheksast ülekäigust valmis ehitada vaid kaks. Seetõttu ei pääsenud suur hulk punaväe soomusüksusi üle jõe ning pealetung pidurdus. Ägedad lahingud jätkusid ka 15. septembril.21

      Kokkuvõttes ei õnnestunud 3. Balti rindel talle pandud ülesannet täita. Tõhus oli Saksa üksuste kaitse ka 2. Balti rinde lõigus, kus Punaarmeel õnnestus vaid veidi edasi liikuda. Kuid kõikjal ei suutnud Saksa üksused kaitset hoida. Armeekindral Ivan Bagramjani juhitud 1. Balti rinde väed murdsid juba esimesel rünnakupäeval läbi Saksa üksuste kaitse Bauskast põhjas ning laiendasid järgmisel päeval läbimurdelõiku mitmekümne kilomeetrini. Väegrupp „Nord” paiskas vene tankide vastu oma viimased reservid, kaasa arvatud veel septembri algul Tartu all võidelnud kolonelleitnant von Laucherti tankikoondise, kuid 16. augustiks olid Punaarmee eelüksused jõudnud Riiast vaid 25 kilomeetri kaugusele. Väegrupp „Nord” oli sattunud hävinguohtu. Ainsaks võimalikuks väljapääsuks tekkinud olukorrast oli Saksa üksuste viivitamatu väljatõmbamine Eestist ning nende rakendamine Punaarmee pealetungi peatamiseks Riia all.

      Tihti on väidetud, et Eestist lahkumise ajendiks oli Punaarmee rünnak Väike-Emajõel 14. septembril. Väegrupi „Nord” lahingupäeviku andmetel oli selleks siiski Punaarmee läbimurre Riia all. 15. septembri hommikul kandis väegrupi „Nord” ülemjuhataja kindralkolonel Schörner Maavägede kindralstaabi ülema kohusetäitjale kindralkolonel Guderianile ette, et Punaarmee pealetung on kaitse segamini löönud. Schörner kinnitas, et oodata olevat venelaste läbimurret kogu rindel ning palus tungivalt anda luba taandumise alustamiseks, väites dramaatiliselt, et „praegu me võitleme siin oma elu eest”.22

      16. septembri hommikul toimus Hitleri peakorteris nõupidamine, milles lisaks Hitlerile osalesid riigimarssal Hermann Göring, kindral Guderian jt Saksa väejuhid. Kuigi kell 11.45 alanud nõupidamine lõppes alles kell 15.30, andis Hitler juba koosoleku algul 15 minutit kestnud läbirääkimiste järel loa plaani „Aster” elluviimiseks. Kell 13.20 sai selle korralduse väegrupp „Nord”, kell 13.25 armeegrupp „Narva”. Kuigi korralduse järgi pidi taandumine algama 19. septembri õhtul, alustati tegelikult viivitamatult. Kui algul oli ette nähtud taandumine järk-järgult üle mitme vastupanuliini, siis nüüd tuli need vahele jättes kohe asuda positsioonidele Koknese-Erli-Võnnu joonel. Esmajärjekorras pidid lahkuma raskerelvad ja mehhaniseeritud üksused. Taandumist kavatseti katta peaasjalikult eestlastest koosnevate üksustega, kes sakslaste arvates niikuinii Eestist lahkuda ei soovinud.23

      Eestlaste sakslaste suhtes kujunevate hoiakute suhtes puudusid Saksa väejuhatusel illussioonid. Eestlaste suhtumist rindeõgvendamisse oli kujukalt demonstreerinud Narva mahajätmine 1944. aasta juuli lõpus. 20. Eesti SS-diviisi sõjakirjasaatjate rühma ülem SS-Untersturmführer Kurbjuhn on eestlaste meeleolusid 2. augustil 1944 Berliini saadetud ettekandes kirjeldanud järgmiselt: „Meeleolu diviisis on mõeldavast halvim. Rinde õgvendamises nähti üldiselt esimest tunnust sellest, et Saksa juhtkond on valmis Eestit maha jätma. Kui said teatavaks rinde tagasitõmbamise kavatsused, tekkisid kõikides eesti üksustes, kes olid niikuinii meelestatud juba enam-vähem saksavastaselt, rasked rahutused ja distsipliinirikkumised. Osutati avalikult vaenulikkust diviisi saksa ohvitseride vastu, kusjuures mindi isegi nii kaugele, et ähvardati neid relvaga. Sellega ühinesid ka eesti ohvitserid ja sageli võidi tähele panna, et need olid meeskondade ässitajateks. Ei usuta enam väiteid, et Saksa OKW kindlalt on otsustanud Eestit hoida”.24

      Eestlaste hoiakuid arvestades otsustasid sakslased oma üksused enne eestlasi rindelt välja tõmmata, viimaseid kavandatud taandumisest vahel isegi informeerimata. Selline taktika tõi kaasa eestlastest koosnevate üksuste sissepiiramise ning hävitamise. Sakslased üritasid eesti üksusi ka võimalikult hajutada, takistada neil omavahel sidet pidamast ning tegevust koordineerimast. Sakslaste selline taktika oli läbinähtav. Rahvuslik vastupanuliikumine üritas sellele vastu seista, läkitades üksuste juurde usaldusväärseid ohvitsere, kes vajadusel pidid oma üksused sakslaste asemel allutama rahvuslikele jõududele.

      Veelgi paremaid tagajärgi võinuks anda rahvuslikule vastupanuliikumisele alluva luurerühma kava varustada suuremad eesti üksused Rahvuskomiteele alluvate radistidega, kes vajaduse korral võinuks need allutada Rahvuskomitee kontrollile. Kuid sündmused arenesid sedavõrd kiiresti, et ettevalmistused selleks olid 1944. aasta septembri keskel alles algjärgus. Selget pilti polnud eestlastel ka sakslaste plaanist Eesti maha jätta. Seda ei saa siiski pidada eesti luurajate möödalaskmiseks, sest lõplikult langetati vastav otsus ju alles 16. septembril 1944. Eestlasi tabas sakslaste lahkumine igal juhul ootamatult, seda enam, et kõrgemaid Saksa sõjaväe teenistuses olevaid eesti sõjaväelasi polnud kaasatud taandumise ettevalmistamisse.

      17. septembri varahommikul algas Emajõel ning Tartu all Punaarmee oodatud pealetung. Emajõe rindel olid Võrtsjärvest Peipsini kaitsel järgmised Saksa väekoondised: 563. rahvagrenaderidiviis, 87. jalaväediviis ja 207. julgestusdiviis, mis allusid II armeekorpusele, mis omakorda allus armeegrupile „Narva”. 87. jalaväediviisile olid allutatud 37. ja 38. eesti politseipataljon, 207. julgestusdiviisile peale 94. julgestusrügemendi ja 11. jalaväediviisi 2. grenaderirügemendi I pataljoni ka 20. Eesti SS-diviisi 47. rügemendi staap koos sellele allutatud 47. rügemendi II pataljoni jm üksustega (Rebase lahinggrupp), 46. rügemendi staap ja kaks pataljoni (Venti lahinggrupp rügemendiülema Paul Venti järgi), 1. ja 5. piirikaitserügement ning 42. eesti politsei-pioneeripataljon. 46. rügemendi III pataljon (soomepoisid) oli 207. julgestusdiviisi reservis.25

      Saksa väejuhatusele oli selge, et olemasolevate jõududega pole võimalik Punaarmee läbimurret ära hoida. Kolme nõrgestatud Saksa diviisi vastas seisis viis Punaarmee peaaegu täielikult komplekteeritud laskurkorpust: 2. löögiarmee koosseisus 8. eesti laskurkorpus, 30. kaardiväe laskurkorpus ja 108. laskurkorpus ning varem Emajõe rindel olnud 67. armee 116. ja 118. laskurkorpus ja 14. kindlustatud rajoon, mis allutati nüüd samuti 2. löögiarmeele.26 Veelgi suurem oli punaväe ülekaal lahingutehnikas. Kuigi Saksa poolel polnud nende vastu koondatud jõust täiel määral ülevaadet, oli nende käsutuses olev luureinformatsioon piisavalt täpne, et anda 16. septembri öösel II armeekorpusele korraldus alustada taandumist Emajõelt uuele kaitseliinile. Näib siiski, et nimetatud korraldus jõudis vaid mõningate saksa üksusteni, nagu näiteks 1. eesti piirikaitserügemendi paremal tiival olnud 94. julgestusrügemendile, kelle üksusi rünnaku alates eesliinil enam polnud. Mis puutub 1. piirikaitserügementi, siis on mõnes mälestuskatkes märgitud, et ka selle ülem major Jaan Tamm sai sakslastelt taandumiskäsu, mida ta aga ei täitnud.

      17. septembri varahommikul kärgatas Emajõel igal juhul kõu. Pooleteisttunnise suurtüki-ettevalmistustule järel ületasid 8. Eesti laskurkopus ja 30. kaardiväe laskurkorpus rindelõigus Tartust Kavastuni Emajõe. 207. julgestusdiviisi kaitse murti läbi, pealöögi suunal seisnud 1. eesti piirikaitserügement purustati ja Punaarmee tungis rügemendistaapideni, diviisistaabini ja raskerelvade positsioonideni. Rinnet suutis hoida vaid diviisi paremal tiival seisnud Alfons Rebase lahinggrupp ning Pilka mõisa juures reservis olnud soomepoiste pataljon. 207. julgestusdiviisi staabi ümberpaigutamisel sai diviisiülem kindralmajor krahv Bogislaus von Schwerin surma. 8. laskurkorpuse üksused liikusid kiiresti edasi, jõudes ööpimeduses Alatskivini.

      Tartu sillapealt asus samal ajal tugevate tankiüksuste toetusel rünnakule 108. laskurkorpus, sundides taganema 87. jalaväediviisi ja Venti lahinggrupi. Saksa väed kandsid suuri kaotusi elavjõus ja eriti suurtükkides: 87. jalaväediviis kaotas 187. suurtükirügemendi II divisjoni ja III divisjoni 5 suurtükki ning veel 23 suurtükki, õhutõrjesuurtükki ja miinipildujat. 207. julgestusdiviis kaotas kõik talle allutatud 537. raskesuurtükidivisjoni suurtükid, 58. suurtükirügemendi II divisjoni ning 1. ja 5. piirikaitserügemendi suurtükipatareid. Saksa andmetel hävitati 10 Punaarmee tanki.

20

Loosaar, E. Mälestused. Eesti Muinsuskaitse Seltsi Arhiiv. Eesti Kirjandusmuuseum; Vt. ka Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas 1941–1945, 2. köide. Eesti rahvas võitluses Nõukogudemaa täieliku vabastamise ja sõja võiduka lõpuleviimise eest aastail 1944–1945. Peatoimetaja L. Lentsman. Tallinn: Eesti Raamat 1977. Lk 296–297 ja Estonia 1940–1945, lk 1076–1077.

21

W. Haupt, Army Group North, lk 259.

22

Abwehrkämpfe am Nodflügel der Ostfront: 1944–1945. Hrsg. Hans Meier-Welcker. / Beiträge zur Militär- und Kriegsgeschichte. V Band. Stuttgart: Deutsche Verlag-Anstalt, 1963. Lk 110–199.

23

Abwehrkämpfe am Nodflügel der Ostfront, lk 110–119.

24

J. Klesment, Kolm aastat iseseisvuse võitlust võõra okupatsiooni all, lk 49.

25

Vt. Mart Laar. Emajõgi 1944: II maailmasõja lahingud Lõuna-Eestis. Tallinn: Varrak, 2005 ja Estonia 1940–1945, lk 1076.

26

A. Kalvo, Nemad vabastasid Lõuna-Eesti 1944. aasta augustis-septembris, lk 169–172.