Abistav mõõk. Ann Leckie

teab, et ta on laev, – kui isikut, kes oli enne, enam ei eksisteeri, nii ei saa ta ka oma surmast hoolida. Võtab nädala, vahel ka kauem, et keha ja aju kohaneksid uue olukorraga. Protsessi sellist kõrvaltoimet oleks kindlasti saanud kui mitte päriselt kõrvaldada, siis vähemalt teha oluliselt mugavamaks. Aga mida luges ühe keha ajutine ebamugavus? Üks keha kümnest või isegi sajast ei omanud tähtsust, selle ahastus oli kõigest ajutine ebamugavus. Kui see osutus liiga intensiivseks või kestis liiga kaua, keha kõrvaldati, hävitati ja asendati teisega. Varus oli neid palju.

      Nüüd aga, kui Anaander Mianaai oli kuulutanud, et uusi abistavaid enam ei valmistata – siinkohal ei tulnud küll arvesse need tuhandete vangide kehad, mida külmutatult trümmides ootel hoiti –, ei tarvitsenud keegi selle küsimuse pärast enam mingit muret tunda.

      Kalri Halastuse kaptenina oli mul oma kolm korda nelja meetri suurune kajut, mida ääristasid pingid, mis sobisid nii istumiseks kui ka asjade hoidmiseks. Üks neist pinkidest oli ühtlasi mu voodi ja selle sees, mu kastide ja kohvrite all oli kast, mida laev ei näinud ega tunnetanud. Inimsilmad nägid seda, ka abistava inimsilmad. Kuid skannerid või mehaanilised sensorid ei näinud kasti ega selles sisalduvat püssi ning laskemoona – kuule, mis läbistasid kõike universumis leiduvat. Jäi saladuseks, kuidas see võimalik oli: mitte ainult seletamatu jõuga kuulid, vaid ka see, kuidas püssi kastilt peegelduv valgus oli küll nähtav inimesele, kuid mitte näiteks kaameratele, mis toimisid samal põhimõttel. Laev aga ei näinud kasti asemel mitte tühja kohta seal, kus oleks pidanud midagi olema, vaid midagi, mis tema arvates oleks pidanud selles kohas olema. Kõigel sellel puudus loogiline seletus. Ometi oli see nii. Kasti, relva ja laskemoona olid valmistanud presgerid, võõrlased, kelle eesmärgid jäid selgusetuks. Neid kartis isegi Anaander Mianaai, Radchi ääretute valduste valitseja ning pealtnäha lõputu sõjaväe juht.

      Kalri Halastus teadis kastist ja relvast, sest ma olin talle öelnud. Minu Kalri dekaadile oli see lihtsalt üks kast paljudest, millest nad polnud ühtegi avanud. Kui nad oleksid tõepoolest olnud abistavad, nagu nad vahel teesklesid olevat, oleks lugu sellega lõppenudki. Ent nad ei olnud abistavad. Nad olid inimesed ning seega uudishimulikud. Nad tegid oletusi ja vahtisid viivitades ringi, seades linu ja madratsit, millel ma magasin. Kui ma poleks olnud kapten – rääkimata siis sellest, et admiral –, oleksid nad nüüdseks millimeeterhaaval läbi tuhninud kogu mu pagasi, ja mitte üks kord, ning kõik leitu omavahel läbi arutanud. Aga ma olin kapten, mul oli võim kogu meeskonna elu ja surma üle, ning seega oli mulle tagatud see väike privaatsus.

      Kuni kapten Vel valis Radchi isanda võitluses iseendaga vale poole, oli kajut kuulunud talle. Vaip, katteriided ja pinke katnud padjad olid kadunud, jäänud maha Omaughi paleesse. Ta oli lasknud seintele purpurse ja rohelisega maalida keerukaid ornamente, mille stiili ja toonid oli ta võtnud minevikust, ajastust, mida ta oli pidanud õilsamaks ja tsiviliseeritumaks meie omast. Erinevalt kapten Velist olin ma selle perioodi läbi elanud ega kahetsenud selle kadumist. Oleksin lasknud ornamendid eemaldada, aga oli pakilisemaid probleeme ja õnneks ei ulatunud kaunistused kapteni kajutist kaugemale.

      Veli jumalad, kes olid asunud nišis laeva jumalatest – loomulikult Amaat, tähtsaim radchaaide jumalatest, ja laevale nime andnud Kalr – allpool, olin ma asendanud Temaga, Kes Tärkab Liiliast, EskVari (alguse ja lõpu kehastuse) ja Toreni väikese, odava ikooniga. Mul oli vedanud, et ma selle üldse leidsin. Toren oli vana jumal, mitte kuigi populaarne, samahästi kui unustatud kõigi poolt peale tema nime kandvate laevade meeskondade, ükski neist ei peatunud aga läheduses ja üks – mina – oli hävitatud.

      Ruumi oleks olnud ka rohkemate jumalate jaoks, selleks oli alati ruumi. Aga ma ei uskunud ühessegi neist. Meeskonnale oleks tundunud imelik, kui mul poleks olnud seal midagi peale laeva omade, aga need ajasid asja ära. Minu jaoks polnud need jumalad, vaid millegi muu meenutused. Meeskond seda ei teadnud ega oleks ka mõistnud, nii ma siis põletasingi iga päev nende, nagu ka Amaati ja Kalri ees viirukit ning nagu laeva jumalad, said nemadki ohvriannina toitu ja emailvärviga kaetud messinglilli, mis pani Viie kulmu kortsutama, kui ta neid esimest korda nägi, sest need olid tema meelest nii odavad ja üldlevinud, mitte ohvriannid, mida üks Mianaai, liiatigi admiral, peaks oma jumalatele tooma. Ta oli seda vihjamisi öelnud Kalr Seitsmeteistkümnele, nimetamata mu nime või tiitlit. Ta ei teadnud, et ma olin abistav, ei teadnud, kui lihtne oli laeval seetõttu mulle teatada, kui ma seda soovisin, mida ta tundis, mida ta ütles ja kus ütles. Tema aga oli kindel, et laev hoiab ta keelepeksu salajas.

      Kaks päeva pärast seda, kui me tekitasime värava ja asusime universumi väikeses isoleeritud killus teele Athoeki poole, istusin ma oma voodi serval ja jõin õrnast tumeroosast klaastassist teed, Kalr Viis aga korjas kokku hommikuse ennete heitmise kettad ja vaiba. Ended olid muidugi näidanud jätkuvat head õnne, ainult kõige kohtlasemad kaptenid leidsid vaibale langenud metallketaste mustrist midagi muud.

      Sulgesin silmad. Tunnetasin Kalri Halastuse valgeid, laitmatult puhtaid koridore ja ruume. Kogu laev lõhnas julgustavalt ja tuttavlikult taaskasutatud õhu ja puhastusvahendi järele. Amaati dekaad oli lõpetanud oma hoole all olevate koridoride ja ruumide puhtaks küürimise. Nende leitnant Seivarden, vanim Kalri Halastuse leitnantidest, oli töö äsja üle vaadanud ning jagas nüüd oma vanaaegselt elegantse kõnepruugiga kiitust ja manitsusi ning töökäske järgmiseks päevaks. Seivarden oli selle töö jaoks sündinud, sündinud näoga, mis näitas ta kuulumist ühte Radchi tähtsamatest perekondadest, Anaander Mianaai kaugete sugulaste, rikaste ja hästikasvatatute hulka. Teda oli kasvatatud eeldusega, et temast saab komandör. Mõneski mõttes oli ta Radchi ohvitseri koondkuju. Kui ta rahulikult ja enesekindlalt oma Amaatidega rääkis, oli ta peaaegu seesama Seivarden, keda ma olin tundnud tuhande aasta eest, enne seda, kui ta oma laevast ilma jäi ja üks abistavatest ta päästepaati lükkas. Päästepaadi majakas oli rikkis ja ta oli sajandeid ringi triivinud. Kui ta leiti ja üles sulatati ning ta avastas, et kõik, keda ta kunagi oli tundnud, on surnud, tema perekonnastki pole enam midagi alles jäänud ja Radch on vahepeal tundmatuseni muutunud, oli ta Radchi aladelt põgenenud ning veetnud mitu aastat priisates ja sihitult ringi hulkudes. Kahtlustasin, et ta ei otsinud küll otseselt surma, kuid lootis salamisi mõnda fataalsesse õnnetusse sattuda. Pärast seda, kui ma ta leidsin, oli ta kaalus juurde võtnud, kaotatud lihaseid tagasi kasvatanud, nägi nüüd välja tunduvalt tervemana, kuid siiski kuidagi kulununa. Ta oli olnud nelikümmend kaheksa aastat vana, kui abistav ta päästepaati lükkas. Lisame vahepealsed tuhat aastat ja saamegi, et ta oli Kalri Halastuse pardal vanuselt teine.

      Leitnant Ekalu, mu tähtsuselt teine leitnant seisis kahe oma Etrepaga komandosillal vahis. Teoreetiliselt polnud mingit vahipidamist vaja, sest Kalri Halastus oli alati ärkvel, alati valvel, alati teadlik laevast, mis oli ta keha, ja kosmosest selle ümber. Eriti veel väravaruumis, kus midagi ootamatut või ausalt öeldes isegi huvitavat polnud juhtumas. Aga vahel tekkis laeva süsteemides rikkeid ning nende kriiside lahendamine oli lihtsam ja kiirem, kui meeskond oli juba valvel. Ning muidugi oli asi ka selles, et kui kümneid inimesi oli pakitud väiksesse laeva, siis oli vaja leida neile tööd, et nad oleksid distsiplineeritud ja tegevuses. Laev näitas leitnant Ekalule numbreid, kaarte ja graafikuid, pomisedes ta kõrva teabe sekka sõbralikke, julgustavaid sõnu. Kalri Halastusele meeldis leitnant Ekalu, laev uskus tema arukusse ja võimekusse.

      Kalr oli kapteni ehk siis minu dekaad. Kui teistes Kalri Halastuse dekaadides oli kümme sõdurit, siis Kalris oli kakskümmend. Nad magasid kordamööda, sest erinevalt teistest dekaadidest oli Kalr kogu aeg valves, see oli viimane jäänuk aegadest, mil laeva meeskonda kuulusid abistavad, killud laevast endast, mitte kümned erinevad inimolendid. Need Kalrid, kes olid äsja ärganud, kogunesid sõdurite lihtsasse valgete seintega söögituppa, kus oli parasjagu ruumi kümnele inimesele ja nende toidunõudele. Nad seisid oma skeliportsude taga – see kiiresti kasvav, tumeroheline, limane taim sisaldas kõiki toitaineid, mida inimese keha vajas. Maitse nõudis harjumist, kui sa just polnud selle peal üles kasvanud. Tegelikult kasvasid aga paljud radchaaid üles just skeli süües.

      Kalri sõdurid alustasid pisut ebaühtlases unisoonis hommikust palvet. Õigluse õis on rahu. Paari sõna järel said nad vältused paika, sõnad langesid tuttavas rütmis. Sündsuse õis on mõtete ja tegude ilu.

      Meedik – tal oli nimi ja formaalselt ka leitnandi auaste, aga kumbagi ei kasutatud tema poole pöördumisel kunagi – kuulus Kalri dekaadi